Päeva pikkus on juba juuni algul vaid pool tundi lühem maksimumväärtusest 21. juunil. Suveootajate lemmikkuu tähistaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Kätte on jälle jõudnud suveootajate lemmikkuu: juunikuu. Sest juuni on ju esimene suvekuu ning kaks suvekuud ootavad veel ees! Kuigi suvine pööripäev ehk astronoomilise suve algus on alles 21. juunil, peetakse rahva seas, kasvõi alateadlikult, nn praktiliseks suve alguseks pigem ikka seda päeva, mis järgneb 31. maile.
Miks ka mitte: päeva pikkus on juba juuni algul vaid pool tundi lühem maksimumväärtusest 21. juunil. Võttes ette Tartu laiuskraadi, siis on päeva pikkus 1. juunil 17 tundi ja 49 minutit, 21. juunil aga 18 tundi ja 20 minutit. Päeva pikkus tähendab siin muidugi ajamomentide vahemikku Päikese tõusust Päikese loojumiseni.
Põhja-Eestis (nt Tallinnas, Narvas) on juunipäev mõnevõrra pikem, Lõuna-Eestis (nt Valgas, Võrus) omakorda lühem.
See-eest on Päikese keskpäevase kõrgusega asi vastupidine: Lõuna-Eestis tõuseb Päike veidi kõrgemale kui Põhja-Eestis.
Valged ööd võimutsevad nagu juunikuule kohane: põhjakaar kumab uhkesti ka keskööl, ka muu taevas ei hämardu eriti palju ning tähti on näha vaid „loetud hulk". Jälle on põhjust rääkida Koidu ja Hämariku romantilistest kesköistest kohtumistest. Kolm päeva pärast pööripäeva, 24. juunil, tuleb jaanipäev, enne seda aga kaunis jaaniöö….
Varem tähendas juba juuni algus ka seda, et pikk ja rõõmus suvine koolivaheaeg sai just äsja alguse; juba vähemalt 31. mai oli juba kooliprii! Praegu saavad kooliõpilased teadmisi ja tarkusi mitte enam 11, vaid koguni 12 aastat järgemööda ning kohustuslik koolielu kestab veel juuni alguseski.
Kuid kõik mahub igati „suunamudijatest" kurjategijate raamidesse ja plaanidesse: olevat ju ka praktikas vaja õpilastele öösitigi ära paista, et päeviti neile ajudesse taotav „20+x mädasoo projekt" avalduvat ka looduses: ühel ööl musutavat hoopis Koit Koitu, teisel ööl aga olla mõlemad osapooled sujuvalt Hämarikeks moondunud… Ning eks muidki variante leiduvat, kuigi keel tõrgub neid nimetamast ja käsi kirja panemast… Kuid õpilane ei tohi ju õpetatavast ometigi ilma jääda! Isegi kuulus psühhiaater dr. Aadu Kadakas ütles ja ütleks praegugi äsjapüütud kala küpsetades ja degusteerides: „Vaata „võim" on paergust hea. Aga laste käest nõuab nõnna palju, muudkui õpi, õpi, õpi…"
Teatud vahe on siiski olemas: nüüd on omaaegse Vene piirivalve ning „kalakaitse" asemel vähemalt „kalakaitsest" oluliselt hullemad euro-ametnikuhingekesed rahulikke rannakalureid oma „määrustega" diskrimineerimas.
Astronoomilise suve alguse täpsem moment on 21. juunil kell 11.24. Seega on 21. juuni aasta pikim päev. Ning praktiliselt võib seega öelda, et aasta lühima öö auhind läheb seekord „jagamisele": selleks sobivad nii 20. juuni öö vastu 21. juunit kui ka 21. juuni öö vastu 22. juunit. Jaaniöö on näpuga järge ajades juba pisut pikem, kuid erinevus on marginaalne, seega jaaniöö sobib jaaniööks küll ja igati! On alati sobinud ning sobib ka edaspidi!
Kuu faasidest ja Kuu nähtavusest
Kuu faasid juunikuus satuvad (ikka suveaja järgi) järgmistele ajamomentidele.
Viimane veerand 8-ndal kell 13.00; noorkuu ehk kuuloomine 15-ndal kell 5.54; esimene veerand 22-sel kell 0.55; täiskuu 30-ndal kell 2.56.
Kuuloomise öödel ei paista Kuu teatavasti kunagi; siin ei saa vaidlust olla. Kuid nähtava Kuu osas saab sedapuhku, kuigi see tundub ebaloogiline, kõige enam kannatada just täiskuu ümbruse aeg. Kõige viletsamalt kerkib Kuu taevasse sedapuhku ööl enne täiskuud; 28. juunil vastu 29. juunit, olles Tartu ja ligikaudu ka Kuressaare laiuskraadil näha vaid 4 tundi ja 10 minutit, arvestades tõusu ja loojangu kellaaegu. Põhja-Eestis on lugu veelgi kurvem: Kuu on Tallinnas väga madalas silmapiiril kohal nähtav vaid 3 tundi ja 33 minutit.
Täiskuu „nigel seis" on tuttav juba eelmise kuu lõpust: kuigi mitte just arvulise täpsusega, on Kuu nähtavusega sarnased lood ka ööl vastu 1. juunit, maikuu lõpu täiskuule järgneval ööl.
Siiski ei juhtu Eesti piirides kunagi, et Kuu jääb lihtsalt sellepärast nägemata, et sel ja sel päeval see jääbki tõusmata. Küll aga juhtub selliseid asju Soomes; peale Soome lahe ületamist polegi vaja kaugele edasi minna. Kuid see-eest on Soomes (v.a samuti äärmine lõunaosa) mõnikord Kuu suisa loojumatu! Eestis ei juhtu paraku seda ka: meil tõuseb ja loojub Kuu alati, igal järjekordsel ringil üle taevalaotuse.
Niipalju võib muidugi „lohutuseks" lisada, et järgnevad täiskuud hakkavad jälle üha kõrgemalt paistma!
Planeetide nähtavus
Veenus paistab juuniõhtutel Ehatähena, asudes suhteliselt madalas lääne-loodetaevas, heledus ligikaudu -4 tähesuurust. Vaatlusaeg hakkab tasapisi lühenema; kuu alguses loojub Veenus veel 3 tundi pärast Päikest, kuu lõpus aga 2 tundi pärast Päikest. Kuna Veenus on väga hele, pole tema leidmine raske. Veenus paikneb kuu alguses Kaksikute tähtkujus; planeedist kõrgemal on leitav Kaksikute heledamate tähtede paar: Kastor (üleval ja paremal) ning Polluks (allpool vasakul). 8-ndal on Veenusel vähim nurkvahemaa Polluksiga (koordinaatide keeles asub Veenus 5 kraadi lõuna pool).
11-dal juunil kell 19.55 liigub Veenus Vähi tähtkujju ning 29-ndal juunil kell 1.08 omakorda Lõvi tähtkujju.
Kuusirp ja Veenus on uhkesti teineteise lähedal 17. juuni õhtutaevas. Veenus paikneb Kuust pisut kõrgemal, kuid isegi pisut vähem kui kujuteldava kuuketta läbimõõdu võrra.
Jupiter, Veenusest mõneti tuhmim hele „täht", on samuti nähtav õhtutaevas. Planeet asub kuu kolmel esimesel nädalal ehk siis umbes pööripäevani Veenuse läheduses; Veenus möödub Jupiterist 9-ndal juunil 1.6 kraadi põhja poolt; see on siis pisut enam kui 3 täiskuu läbimõõtu. Mõni päev varem, 4-ndal juunil, on Jupiteril lähim asend Polluksiga (Jupiter asub 6 kraadi lõuna pool).
Kuu kolmandal dekaadil kasvab Veenuse ja Jupiteri vahekaugus taevavõlvil; Jupiter liigub 22-sel kuupäeval kell 3.46 Kaksikute tähtkujust Vähi tähtkujju. Ühtlasi halvenevad Jupiteri vaatlustingimused kiirelt ning kuu lõpus kaob Jupiter ehavalgusse.
Otseselt just eriti Jupiteri lähedal Kuu sedapuhku asuma ei juhtu, kuid 17. juunil, kui Kuu ja Veenus on päris lähestikku, pole ju ka Jupiter kaugel, asudes küll paraku üsna madalas, eelmainitud kahest taevakehast paremal pool.
Merkuur liigub 1. juunil kell 22.30 Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkujju. Ka Merkuur on kuu alguses nähtav õhtuti madalas ehataevas, loojudes umbes 2 tundi pärast Päikest. Merkuur on vaadeldav Jupiterist ning Veenusest allpool paremal. Õhtute edenedes hakkab Merkuur neile tasapisi lähenema. Samas aga Merkuuri heledus tasapisi väheneb, ka vaatlusaeg hakkab lühenema ning 12-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse.
Kuu ja Merkuuri lähikohtumist taevavõlvil palja silmaga vaadates sedapuhku ei toimu. Küll aga tasub 16. juuni õhtul vastloodud ilusa noore Kuu läheduses (paar kraadi allpool) binokli või teleskoobiga ringi uidata; Merkuur ehk hakkab siis ka silma.
Teisel juunikuu dekaadil kaovad ehavalgusse ka Kastor ning Polluks Kaksikute tähtkujust.
Saturn ilmub kuu keskpaiku hommikuti madalasse koiduvööse idakaares, heledus 0.8 tähesuurust. Saturn asub Kalade tähtkujus ning ei harrasta teiste planeetide „eeskujul" tänavusele juunikuule iseloomulikku tähtkujudevahelist migratsiooni. Kuu lõpus paistab Saturn juba mõneti paremini, tõustes siis 3 tundi enne Päikest.
Saturni ja Kuu lähikohtumist ei ole seekord kandikul pakkuda. Kuigi teleskoobi abiga võib püüda 10. juuni hommikusest vanakuust mõned kraadid allapoole ja vasakule „kaevuda".
Marssi pole ikka näha; meie sõltumatu ajakirjanduse andmetel pidavat Marsi suhtes ette valmistatama tõsist sanktsioonipaketti; vist millalgi juulikuus pidavat aset leidma ka vastavasisuline ettekandekoosolek. Kõige säravamat asjakohast ettekannet, mis olevat juba ette teada kui järjekordselt sisutihe, kujundlik ning metafooridest kubisev, olla muidugi oodata umbmeelselt Teadusminstrilt. Kui läheb eriti hästi, juhatatakse kõnepuldi ligi ka üks või koguni mitu, prillidega või suisa ilma nendeta, vanapapist seltsimeest, veerimaks suurte trükitähtedega pabereilt kuidagimoodi ette väärakaid (ah jah, ikka „väärikaid") lisakõnesid spordijuhtimise valdkonnast. Juhatatakse aga neid „refipappe" ikka sellepärast, et muidu uitaksid need papikesed ju oma patrooni Joe (mõni ütleb "Tsõu") nakataval eeskujul puldist kogemata mööda…
Tähistaevast ja ilmakaartest
Valged ööd „valgendavad" mõistagi ka meie kohal kõrguvat taevakuplit. Tähtkujude pimedate ööde mustrit saame me juunikuus vaid ette kujutada. Mõistagi on ju vaid heledamad tähed need, mis selgel juuniööl paistavad. Kuid mida heledamad tähed, seda vähem neid paraku näha on…
Juunikuu alguses võib ehtsatest tähtedest (st, neist, mis pole planeedid) ehk parimates tingimustes näha Arktuurust. Kuu alguses paistab ta hämaruse saabudes kõrgel lõunameridiaani kandis, vajudes hommikuks mõneti madalamale läänekaarde.
Kuu edenedes kaldub ka õhtuti „süttiv" Arktuurus üha enam edela-lääne suunas. See-eest on juba õhtuti näha üha kõrgemal idakaares praktiliselt sama heledat tähte nimega Veega. Veegast vasakule poole jääb veidi tuhmim Deeneb. (Nende tähtede nimetused peaksid meile varasemast juba tuttavad tunduma). Kui hommikutaevas juba otsustavalt valgenema hakkab, on Veega ja Deeneb ka juba kõrge lõunakaare „vallutanud".
Deeneb, Veega ja neist märksa allpool paiknev samuti hele täht Altair moodustavad umbkaudu öeldes suure võrdhaarse kolmnurga. Siit ka nimetus: Suvekolmnurk.
Kuu alguses on enam-vähem kogu lühikese suveöö, vähemalt selle keskmises osas, näha ka punakat Antaarest, mis paikneb aga eriti madalas lõunataevas. Kui hoolega tähele panna, hakkab madalas, „põlevas põhjas", heledaima kesköökuma taustal ehk silma ka Kapella, veel üks tegelikult hele täht.
Mõni heledam täht peaks siiski veel näha olema. Kusjuures üksiti lugedes saab neid ikka omajagu, jätame selle parem ära. Palju oleneb ju ka konkreetse vaatleja silma teravusest. Mõni suvaline näide siiski.
Deenebist allpool ja paremal, kuid siiski samuti päris kõrgel, peaks silma hakkama täht Sadr Luige tähtkujust. Teise suvalise näitena peaks ehk ära nägema ka Dschubba Skorpioni tähtkujust, see asub Antaaresest paremal pool ja veidi kõrgemal.
Isegi jaanipäises juuniöös peaks veidi hoolikamal vaatlemisel silma hakkama kagusuunal paistva heleda tähe Altairi „sõber": Altairist veidi kõrgemal paistev märksa tuhmim täht Tarazed.
Kirdetaevas, suhteliselt kõrgel, peaks hea tahmise korral olema leitav Kassiopeia 5 tähest koosnev siksakiline „vinkel". Tõsi küll, selle üht otsa märgistav täht, nimega Segin, on teistest veidi tuhmim.
Suure Vankri 7 tähte on üsna analoogilistes tingimustes kuidagi kokku loetavad juuniöises loodetaevas; ka siinsel juhul on 1 täht seltskonnas teistest veidi tuhmim: see on „aisatähtedele" lähim „rattatäht", Megrez. Tasub arvestada, et Suur Vanker paikneb sedapuhku „veidi viltu" ehk siis niimoodi, et rattad asuvad mõneti madalamal kui aisatähed.
Suur Vanker vajub hommikuks madalamale, Kassiopeia aga kerkib omakorda kõrgemale.
Otse põhjasuunas ja suhteliselt kõrgel, umbes 60 kraadi kõrgusel, paikneb Põhjanael. Isegi jaaniööl ja suvise pööripäeva öödel on Põhjanael tabatav, kuigi arvatavasti peab veidi aega sedagi tähe otsima.
Nii et igal selgel ööl aastal on ilmakaarte määramine lihtne asi, sest seistes näoga otse Põhjanaela suunas, on ka suund põhja poole ühtlasi paika saanud. Põhjasuunast 45 kraadi paremale jääb kirdesuund, 90 kraadi paremale ehk otse parema külje suunas asub idasuund, 135 kraadi paremale jääb omakorda kagusuund.
Põhjasuunast 45 kraadi vasakule jääb loodesuund, 90 kraadi vasakule ehk otse vasaku külje suunas asub läänesuund, Põhjanaelast 135 kraadi vasakule jääb omakorda edelasuund.
Pöörates põhjasuunast aga ükskõik kummale poole 180 kraadi ehk otse vastassuunda, saame kätte lõunasuuna.
Kõige vägevam pööre on muidugi 360 kraadi, sest… pärast sellise pöörde sooritamist vaatame täpselt samas suunas kui enne pööret!
Sellise võimsa pöördega moodustati näiteks mullu kevadel „uus ja parempoolne valitsus"… Aga me saame ju aru ning muidugi ka „HAKKAMA", sest kui juba 4 korda 8 on tundmatu suurus, siis kraadidest arusaamine on ju kraad keerulisem pähkel pureda, kuigi pähklid on, nagu käbidki, purejaile kindlasti maitsvad.
Teleskoop Põhjanaelale!
Eeldame nüüd, et juuniöine Põhjanael on palja silmaga leitud. Oletame nüüd seda ka, et meil on juhtumisi kasutada teleskoop, ütleme, et läbimõõduga näiteks 20 cm. Võtame eesmärgiks teleskoobi suunamise Põhjanaelale. Kuid mõnede kellamehhanismi mootoritega varustatud teleskoopide puhul võib see osutuda ootamatult tüütuks ülesandeks.
Antud probleem võib ette tulla juhtudel, kui tegu on ekvatoriaalse monteeringuga teleskoobiga. Selliste teleskoopide korral võib mõndel juhtudel kellamehhanismi mootor keelduda teleskoopi otse Põhjanaela suunas pööramast.
Asi on selles, et ekvatoriaalse monteeringu puhul liigutatakse teleskoopi kahes ristuvas tasandis, millest ühe puhul pööratakse teleskoopi piki mingi taevameridiaani sihti.
Põhjanael asub peaaegu (kuigi mitte päris täpselt) põhjapoolse taevapooluse suunal. Kuid ekvatoriaalne laiuskraad 90 kraadi on omapärane punkt: vastav pikkuskraad (taevakoordinaatide keeles otsetõus) on seal ju määramatu! Ka teleskoobi mootor, kui see pole täiendava tarkvara poolt stiilis „juhul kui on nii…, siis tee nii…" täiendavalt programmeeritud, võibki see teleskoobi Põhjanaela suunas pööramisest „keelduda".
Jääb üle pöörata teleskoop Põhjanaelale käsitsi, ilma mootorita. Mis see siis ikka ära ei ole. Uus probleem võib siin aga tekkida tõeliselt suure ja raske teleskoobi puhul, kus mootorita toimetada ei saa.
Kuid tänapäevased teleskoobid, arvestades arvutiajastut, on sageli teistsuguse, horisontaalseks nimetatava monteeringuga, mille puhul Põhjanaela piirkond taevas pole mitte millegi poolest erilisem kui teised punktid taevasfääril. Horisondiliste koordinaatide puhul on siiski ka oma probleem: suuna ehk ilmakaare määramatus on otse lagipea kohal olevas punktis ehk seniidis. Loogiline ka, eks ole?
Pöörame siis oma pööramiseks sobiliku teleskoobi Põhjanaelale. Põhjanael on teise suurusjärgu täht (heledus 1.98 tähesuurust).
Paljud tähed, mis taevas siravaina üksiktähena paistavad, on tegelikult kaksiktähed või koguni mitmiktähed. Ka Põhjanael pole üksiktäht.
Juuniöö taevas, põhjakaares eriti, on hele. Samas on Põhjanael ju ligi 60 kraadi kõrgusel, kõige intensiivsemast kesköövalgusest kõrgemal. Nii et nt 20-30 cm läbimõõduga teleskoobi korral peaks heleda Põhjanaela kõrval silma hakkama kaaslane. Igati kaaslase moodi ka, olles tunduvalt tuhmim nagu koer peremehe kõrval (8.5 tähesuurust). Kokkuvõttes peaks ehk tekkima mulje, et vaat selliselt peavadki paistma peatäht ning tema kaaslaseks olev täht. Komponentide vahekaugus on ka igati sobiv: 19 kaaresekundit.
Kaaslast tuntakse ka Põhjanael B-na.
Ka Põhjanaela heledam komponent, see „Päris-Põhjanael", on omakorda kaksiktäht. Tavalise teleskoobiga ei ole kaksiklus antud juhtumil siiski tuvastatav.
Seesama teine, amatöörteleskoobis eristamatu komponent, tuntud kui Põhjanael Ab, on olemuselt siiski sarnane „koerake peremehe kõrval" nagu ka kaugemal olev komponent Põhjanael B.
Tähtede spektriklassidest ja heledustest
Mõlemad Põhjanaela peatähe kaaslased on F-spektriklassi tähed, olles oma evolutsioonilises arengus sarnased Päikesele (teatavasti on Päike G2 spektriklassi täht). Sellised tähed on oma arengu pikimas ja stabiilseimas faasis, kus tähe tuumas ehk südamikus toimuvad mitme-etapilised vesiniku aatomituumade muutusprotsessid heeliumi aatomi tuumadeks. Sellises arengufaasis tähti tuntakse ka peajada tähtedena.
Peajada tähti leidub kõikides spektriklasssides. Nagu eelmistes lugudes on juttu olnud, iseloomustavad tähtede spektriklassid tähtede pinnatemperatuure ja tegelikult ka sisemuse temperatuure.
Kui tähe välispind on kuumem, on ka sisemus seda kuumem.
Spektriklassid on teatavasti, kuumematelt tähtedelt vähem kuumemate poole liikudes, sellised:
O B A F G K M.
Esineb ka alajaotusi 0 kuni 9, mõnes piirkonnas koguni 0,5- se eraldatusega.
Tuleb märkida, et see kokkuvõtlikult peajadaks nimetatav, väga arvukas tähtede hulk on omapäraselt huvitav. Nimelt selle poolest, et mida kuumemaid (spektriklasside mõttes siis M- klassist O- klassi poole) peajada tähti käsitlusele võtta, seda olemuslikult heledamaks need tähed osutuvad olevaks ehk seda võimsam on nende kiirgus. Tegelikult ju loogiline ka.
Päike on siin paras keskmik.
F- klassi peajada tähed on niisiis veidi kuumemad, heledamad ning ka pisut suuremad ja massiivsemad kui G-klassi peajada tähed (sh Päike).
Nii on ka Põhjanaela kaks „kehvemat komponenti" küll peatähest märksa vähem silmapaistvad, kuid ometi Päikest veidi ületavate parameetritega. Teleskoobiga eristatav Põhjanaela komponent kuulub spektriklassi F3, teise ning peatähele lähema komponendi spektriklass on F6.
Põhjanaela heledaim komponent, see, mis teebki Põhjanaelast nähtava heleduse mõttes „Põhjanaela", on spektriklassi järgi samuti F-klassi täht, täpsemalt on see F7.
Meil on varem veidi jutuks olnud ka tähtede klassijaotusest heleduste järgi.
Nii kuumade kui ka jahedamate tähtede hulgas leidub tegelikult üsnagi erineva heledusega tähti.
Peajada tähtede heledusklassi tähistatakse rooma numbriga V.
Kõige suurema kiirgusvõimsusega ehk heledaimaid tähti tuntakse teatavasti ülihiidudena. Lühidalt tähistatakse ülihiide rooma numbriga I. Täiendavad alajaotused on veel Ia kõige heledamatel juhtudel ja Ib pisut vähem heledatel juhtumitel. Hilisemal ajal on ka Ia klassi kaheks jaotatud.
Ülihiiud on ühtlasi ka päris suurte massidega tähed.
Tavalised hiiud on ülihiidudest vähem heledad, kuid siiski päris heledad. Hiidtähti tähistatakse rooma numbriga III.
Omakorda hiidudest vähem heledate peajada tähtede heledusklassi tähistatakse rooma numbriga V.
Siinkohal tasub aga uuesti märkida asjaolu, et vaatamata ühele ja samale kokkuleppelisele heledusklassile on peajada tähtede heledused ometigi erinevad, kasvades märgatavalt M-klassist O-klassi suunas. Seega kõige ideaaalsem selline „klassijaotus" muidugi ei ole.
Heleduselt hiidude ja ülihiidude vahel eristatakse ka vähem arvukat heledate hiidude klassi, rooma numbriga II. Kuigi nende heledus on sarnasem ülihiidudele, on nende massid ja evolutsioon tervikuna sarnasemad just hiidudele.
Siinkohal tuleks vist piltlikkuse huvides viimaks ometi sisse tuua ka kuulus ajalooline Hertzsprung-Russeli diagramm, mis kajastabki erinevate tähtede pinnatemperatuuride ning tegelike heleduste vahelist seost. Selle diagrammi esitamise erinevaid variatsioone on millegipärast koostatud vist sama palju kui liivateri rannas; olgu siis üks neist ka siin ära toodud. Pikema jutu HR-diagrammi teemal jätaks ehk siinkohal „tulevikumuusikaks".
Heledusklassilt ülihiidude ja heledate hiidude piirimaile (F7 IB-II)
klassifitseerubki Põhjanael ehk Polaris: enamuses kataloogides on Põhjanael märgitud ülihiiuna, kuid siiski leiab kirjandusest märke ka Põhjanaelast kui heledast hiiust. Sisemise olemuslikkuse (nt massi) mõttes peaks Põhjanael pigem sellesse viimasesse kategooriasse kuuluma.
Olulisem muidugi ongi iga konkreetse tähe tegelikum olemus, mitte kuulumine mingisse kokkuleppelisse „kastisüsteemi".
Põhjanael kui muutlik täht
Põhjanaela ehk Polarise peatäht kuulub teatud tüüpi muutlike tähtede, tsefeiidide klassi. Tsefeiidide heledus, vähemalt esimeses lähenduses, on kenasti korrapärane. Ehk teisisõnu, heleduse muutlikkus on üha korduv ning ka heleduse muutumise stiil ehk graafiliselt võttes heleduskõver on ajas enam-vähem muutumatu.
Heledus kasavab tsefeiididel suhteliselt kiiresti maksimumi, seejärel aga langeb mõnevõrra aeglasemalt miinimumini.
Kõige huvitavam on tsefeiidide juures asjaolu, et heleduse muutlikkuse periood on lihtsas seoses tähe keskmise olemusliku heledusega ehk tähe absoluutse heledusega. Pikema muutlikkuse perioodiga tsefeiidide heleduse „nullnivoo" on seega kõrgemal kui madalama muutlikkuse perioodiga tsefeiididel.
Kirjeldatud asjaolu annab aga võimaluse määrata kaugetes täheparvedes ja koguni lähemates galaktikates leiduvate tsefeiidide järgi ka vastava täheparve või galaktika kaugust! Seetõttu on tseefiidid ära teeninud ka „Universumi majakate" aunimetuse.
Põhjanael on suhteliselt lühikese perioodiga tsefeiid, periood on ligikaudu 4 päeva. Heleduse väikese amplituudiga kõikumine kipub siiski jääma palja silmaga registreeritavuse piiridest väljapoole. Seda mitte ainult valgetel juuniöödel, vaid ka pimedatel öödel.
Pikemaajalises plaanis pole Põhjanael olnud siiski ka päris ühesuguse keskmise heledusega. Eks siit koorub välja ka üks asjaoludest, mis viitab sellele, et ega ka tsefeiidide heleduskõverate järgi saa nende kaugusi ideaalse täpsusega hinnata.
Põhjanaela tsefeiidist peatähe mass on 5.4 Päikese massi ning läbimõõt 46 Päikese läbimõõtu. Kaugus Maast peaks olema 446 valgusaastat. Sarnases suurusjärgus on muidugi kogu Põhjanaela kui kolmiktähe kaugus.
Tsefeiidide prototüüp, delta Cephei, asub Kefeuse tähtkujus.
Kuid selle tähtkuju tuhmivõitu tähtede vaatlemise võib vist juuniöödel naljaks kuulutada. Parem ootame pimedamaid öid.
Aga miks esineb tsefeiidide muutlikkus? Peamiseks põhjuseks peetakse järgmist asjaolu. Tsefeiididest tähtede, nende eriti kuumast tsentraalosast üsnagi kaugel eemal, leidub piirkond, kus sisaldub arvestatavas koguses heeliumi aatomeid. Osutub, et palju oleneb sellest, kas tähe „välimise sisemuse" kuumuses on He aatomid parajasti kaotanud kas ühe või mõlemad elektronid (kaks tükki ju neutraalse heeliumi aatomitel elektrone ongi). Vastavalt muutub aga heeliumit sisaldavale tähekihile omane energia neelamise või läbilaskmise bilanss.
Kokkuvõttes kujuneb olukord nii, et ühe allesjäänud elektroniga heeliumi aatomid kaotavad ning saavad perioodiliselt tagasi ka selle ainsa elektroni. Selliseid üsnagi ühes rütmis elektroniga „mängivaid" heeliumi aatomeid on tsefeiidist tähe vastavas kihis aga hulganisti…
Kusagil tähe sisemuses, seega välispinnast sügavamal, paiknevast heeliumi kihist põhjustatud perioodilisus levib koguni tähe pinnani välja. Täht hakkab perioodiliselt kokku tõmbuma ja paisuma. Maapealne vaatleja näeb seda punktina paistva tähe heleduse korrapärases rütmis muutlikkusena. Kas siis otse silmaga jälgides või teleskoobi abiga mõõtes.
Detailsemaks minnes läheb tsefeiidide teooria siiski päris keeruliseks.
Maakera uurimisest
Ööd on juunis lühikesed ja valged, süvataevas ei taha eriti hästi nähtav olla; mida siis teha? Püüame sedapuhku ehk lisaks uurida, mida see maakera, mille peal me elame, endast õieti kujutab. Nojah, maakera sisse me aga üldsegi ei näe; millegi uurimine tundub kogunisti ju täiesti lootusetu. Ka sügavaimad puuraugud jäävad kogu Maa mastaapi arvestades ulatuselt täiesti tühisteks.
Meenutame alguseks paari andmekildu maakera kohta.
Maa keskmistatud raadius (ehk pool läbimõõtu) on 6371 km.
Tundub nagu päris suur. Väga suur tundub aga massi väärtus:
5.974 korda 10 astmel 24 kilogrammi!
Jätkaks nüüd aga küsimusega, kuidas üldse Maa läbimõõt (või raadius ehk pool läbimõõtu) ning mass on teada saadud? Alguses ju entsüklopeediatest või „targast internetist" neid andmeid võtta ei olnud.
Isegi praeguse Haridus- ja Teadusministeeriumi Juhtisikud ning näiteks Tartu rahu pelgavad „muidu-mutrid"; kokkuvõttes „erakordsete geeniuste" prügikastikotitäis polnud ju veel ametis…
Kahte märki, mis viitavad Maa kerakujulisusele, pandi tähele juba ammustel aegadel, enne meie ajaarvamise algust. Kõige esimene tähelepanek oli ehk asjaolu, et kauged merelaevad ilmuvad (ja ilmusid ka varem) silmapiirile „jaokaupa": esiteks kõrged mastid ja purjed, alles siis ka laeva madalam osa. Eks sarnast efekti saab märgata ka kuiva maa peal: miskist kaugest ja kõrgest on esialgu näha vaid see kõrge osa. Järeldus peaks olema ja ongi see, et näivalt lame Maa on tegelikult kerakujuline. Meie näeme endi ümber tasandike puhul vaid ümmarguselt 10 km kaugusele; maakera meie jaoks siiski väga suure suuruse tõttu saabki kergesti teha esialgse, kuid eksitava järelduse, et ka Maa kui tervik on lame ja lapik.
Teine otsene viide Maa kerakujulisusele on astronoomilist laadi. Nimelt osalise kuuvarjutuse aegu on varjutamata ning varjus oleva piirkonna eraldusjoon Kuu näival kettal alati (vähemalt enam-vähem!) ringjoone kaare kujuga. Jällegi saab seostada ja seostatigi nähtust kerakujulise Maaga, mille ümmarguse äärega varjukoonus satub Kuu pinnale. Ühtlasi andis sama efekt alust ka arusaamale, mida kuuvarjutus kui nähtus endast kujutab.
Tänapäeval teadaolevalt oli kuulus Pythagoras (570-490 eKr) esimene õpetlane, kes jõudis umbes 540 aastal eKr arvamusele, et varem üldiselt lapikuks usutud Maa peaks kerakujuline olema. Jajah, seesama Pythagoras, kelle kuulus teoreem peaks igal põhikooli lõpetajal une pealt selge olema: täisnurkse kolmnurga kaatetite ruutude summa on võrdne hüpotenuusi ruuduga!
(20+x- soo-progressistide arvates on see teoreem muidugi samuti 20+x- korda erinevate võimalustega. Näiteks: „Nelinurkse kolmnurga ruumala võrdub kolmnurga kõigi viie külje pikkuste summaga!" jne…)
Siinkohal esitaks ka tänavuse juunikuu Astronoomianurga suure ringi küsimuse: millega võrdub tegelikult kolmnurga ruumala?
Järgmise nimena seoses Maa kerakujulisuse idee propageerimisega võiks esile tuua kuulsa Antiiik-Kreeka mõttetarga Aristotelese (384-322 eKr).
Aristoteles on üldteadaolevalt olnud tuntud kui osav väitleja. Siiski on vähemalt mõned ajaloolased Aristotelese puhul esile tõstnud ühe tema vaidlusargumendina ka suutlikkust „kõige valjemini karjuda", pöörates sageli ka päris asjalikud vastuargumendid tema väitlusvastaste isikute vastu.
Märkus
Miskipärast meenub Aristotelese väidetava laialt varieeruva osava kõneosavuse sellesama ühe võimaliku aspektiga seoses ka külavainule kogunenud kilplaste „esikõri" röökimine:
„Tuleb ehitada uus nõukoda! Ja hästi veekindel!"
Vastuargumente ka:
„Nõukoda pole vaja!" „Maha!" „Vale jutt!" „Ei ehita!"
Mille peale esitati kilplaste „Aristotelese" poolt „põhiargument":
„ N Õ U K O D A O N V A J A ! ! !
KO HE E H I T A M A ! ! !
J A H ! ! ! "
Nii see järjekordne, uute väismaiste parasiitide sotsiaalmaksuvaba ning tulumaksuvaba töö-sisserändepakett kohalike rändrottide poolt vastu võetigi…
Läheme edasi
Jätkates uuesti Aristotelesega, siis ega teda kindlasti tagantjärele ja tagaselja päris maha teha ka vaja ei ole. Küllap ta propageeris ikka suurelt jaolt nn „õigeid asju" ning oli vist oma kuulsuse kokkuvõttes ikkagi enam-vähem ausalt ära teeninud. Üks tema „õigetest arusaamadest" oli kindlasti just arusaam Maa kerakujulisusest, tuginedes varjutustele ja laevamastide nähtavusele.
Antiikajast ja ka hilisemast ajast on Maa ümbermõõdu hinnanguid ning mõõtmisi sooritanud vähem või rohkem teada olevalt mitmeid inimesi, kuid esile tuleks tõsta Erastothenese (276-194 eKr) tööd. Erastothenes sai Maa raadiuseks 6311 km, mis oli küll väiksem tegelikust, kuid siiski suhteliselt heas kooskõlas praegu teadaoleva Maa raadiusega. Maa raadiuse keskmine väärtus on tänapäeval 6371 km. Miks keskmine, sinna varsti jõuame.
Kuidas siis saab Maa suurust hinnata? Ikka astronoomia abiga.
Ilmakaared, sh põhja-lõuna suuna, pandi ja saab ka praegu panna paika tähtede (eriti hea on selleks praegusel ajastul Põhjanael) ja ka Päikese abiga.
Edasi, tehes kindlaks mingi kindla tähe nurkmõõdus oleva kõrguse põhja-lõuna suunaliselt asetsevates mõõtmiskohtades ehk tänapäeva keeli erinevatel geograafilistel laiustel, tuli ära mõõta ka vastav kaare pikkus ehk teepikkus piki Maa pinda. Niimoodi saadi üldistada ehk ekstrapoleerida kogu Maa ümbermõõdu piki meridiaani. Eeldades kerakujulist Maad, sai arvutatud ümbermõõtu pidada ka Maa kui kera ümbermõõduks.
Erastothenes lähtus oma töödes suuresti Päikese keskpäevase (maksimaalse) kõrguse erinevustest erinevatel laiuskraadidel.
Edaspidised, Erastothenesele järgnenud Maa raadiuse mõõtjad said üldiselt erinevaid tulemisi.
Näitena Maa suuruse mõõtjatest tooks veel Posidoniuse (135-51 eKr). Ta pani tähele, et (Eestis nähtamatu) hele täht Kanoopus kerkib Kreeka mandriosast lõuna pool oleval Vahemere saarel Rhodosel silmapiirini (st kulminatsioonis on kuidagi märgatav silmapiiri lähedal), kuid põhja pool Kreekas jääb see täht nähtamatuks. Omakorda Rhodosest lõuna pool, Aleksandrias, kerkib Kanoopus aga juba kõrgemale. Jääb üle mõõta vastav kaare pikkus piki maad põhjast lõunasse ehk piki meridiaani. Täiesti õige idee, kuid siiski on Posidoniuse arvutuste osas küsitavusi.
Kogu probleemistik oli kõigi Maa mõõtjate puhul selles, et küllaltki pikki teepikkusi polegi nii lihtne mõõta.
Oletades, et vajalik kaare pikkuse mõõtmine mööda maapinda on siiski edukalt läbi viidud, saigi tulemust ekstrapoleerida kogu maakera ümbermõõdu arvutamiseks.
Ringjoone ümbermõõt, läbimõõt, raadius ja arv „pii"
Ringjoone ümbermõõt avaldub koolimatemaatika valemiga:
2 * „pii" * (ringjoone raadius).
Olles Maa ümbermõõdu meridiaanikaare pikkuse järgi välja „raalinud", saab arutada ka Maa raadiuse:
ümbermõõt tuleb jagada 2-ga ja siis veel jagada "pii" -ga.
Arv „pii" on teatavasti lõpmatu komakohtade arvuga irratsionaalarv, mille ligikaudne väärtus on 3,14.
Kes see geenius küll selle arvu „pii" välja mõtles?
Ei, taas kord ei olnud vaja meie Hariduse ning Teaduse Ministrit ega isegi vastava asutuse samaväärselt Eesti-vaenulikke ametnikke nende „pühades hävitusüritustes" segada. Ka „uuskomplimentidega" hulgitäidetud väljendite osas keele ja kirjanduse uudismaastikul tagasihoidlikult edasitrügival rahapesumasinaministrist vanaätikesel lasti rahus koerakonserve edasi nautida.
Asi on lihtsalt selles, et arv „pii" võrdub lihtsalt igasuguse, suvalise suurusega ringjoone ümbermõõdu ja läbimõõdu ehk diameetri jagatisega! Olgu selle ringjoone diameeter võrdne Maa läbimõõduga, Päikese läbimõõduga või 10 sentimeetriga! Vastavalt erineb muidugi ka iga ringjoone ümbermõõt!
Näiteid erinevate ringjoonte kohta võib tuua muidugi lõpmatu hulga, vastavalt fantaasiale ja vajadusele; ümbermõõdu ja läbimõõdu jagatis on alati „pii"!
Ringjoone raadius.on aga pool läbimõõtu. Nii et „pii" arvutamist saab tuletada ka eespool esitatud valemikese kaudu.
Samas on ju iga suuruse, sealhulgas ringjoone ümbermõõdu täpne mõõtmine siiski samuti ligikaudne ülesanne. Ega ka sirglõike saa lõpmatu täpsusega mõõta. Seetõttu on arvu „pii" võimalikult täpse väärtuse arvutamiseks läbi aegade suuri ja raskeid matemaatilisi ponnistusi tehtud.
„Lihtne, eks ole?" küsis Kiilike ja hüppas suure hooga Agu Sihvka ning veel ühe sõbra juurde kummipaati, mis läks seepeale paraku ümber…
Ameerika avastamisest
Kuulus Ptolemaios (ligikaudsed eluaastad umbes 90-160) jäi paraku uskuma Erastothenese mõõtmistulemustest märksa väiksemaid maakera suuruse hinnaguid ning pani selle „järelduse" muidugi ka oma (samuti kuulsasse) „Almagesti" kirja.
Ptolemaiose autoriteet, kuigi see oli vist suurem kui see tegelikult väärt oli, püsis pea poolteist aastatuhandet. Nii olevat ka kuulus maadeavastaja Kolumbus (1451-1506) langenud Ptolemaiuse valeandmete lõksu.
Arvatakse, et Kolumbus ei uskunud Erastothenese suhteliselt täpset tulemust Maa ümbermõõduks ning uskus neid arvamusi, mis pakkusid selle umbes kolmandiku võrra (sh Ptolemaiose arvamus ja hinnang) väiksema olevat. Just seetõttu vist läkski Kolumbus oma reisile „Aasiasse". Arvestades, et ka Erastothenese hinnang oli ju tegelikust väiksem, siis polegi imestada, et Kolumbus pidas praegu Suurte Antillidena (suuremate saartega Kuuba, Haiti, Jamaica ja Puerto Rico) ning Väikeste Antillidena tuntud saarestikke paiknemas India lähistel. Siit ka üldisem, kuigi „geograafiliselt ekslik" nimetus sellele piirkonnale: Lääne-India saared.
Pole aga halba ilma heata: muidu oleks ju 1492. aasta „Ameerika avastamine" tükk aega edasi lükkunud.
Kolumbus sooritas kokku neli avastusretke üle Atlandi ookeani. Kolmandal retkel 1498. aastal olevat Kolumbus esimest korda ka praegu Lõuna-Ameerikana tuntud mandri pinnale astunud.
Siiski on selle kohta vastakaid hinnaguid, kas Kolumbus ise ikka uskus, et ta avastas uue mandri ja maailmajao. Domineerivad pigem ikkagi arvamused, et Kolmubus jäigi uskuma, et jõudis vaid kusagile India läheduses paiknevasse saarestikku. Puhas tõde ses osas ilmselt jääbki arvatavasti teadmata. Aga mine tea…
Veel maakera mõõtmise ajaloost
Umbes sarnaselt nagu Ptolemaiose hilisemal ajal kaheldavaks osutunud väärtusega autoriteet, püsis kaua aega ka Erastothenese maakera suuruse mõõtmistulemuse täpsus; see jäi üle löömata ligemale pooleks aastatuhandeks.
Vana-Kreekast levis kerakujulise Maa idee ka Rooma impeeriumi, järgmisesse Vana-Euroopa kultuurikantsi (enne selle häbiväärset hääbumist sarnaselt kaasaegse, pandeemiliselt idiootsuste ja „tagurpidi-väärtuste" rüppe langenud „modernse ja progressiivse Lääne-maailmaga").
Kuigi mõõtmiste täpsused suurenesid juba enne seda, võiks maakera suuruse mõõtmise järgmise olulise verstaposti panijaks ehk pidada prantsuse astronoomi Picard'i (1620-1682). Aastatel 1669 ja 1670 sooritatud mõõtmiste tulemus oli juba täitsa tänapäevane: Maa raadiuseks piki meridiaani sai ta 6371,692 km.
XVII sajandil tuli mängu ka kuulus füüsikateoreetik Newton (1643-1727), kes 1687. aastal avaldas Maa kuju teooria, mis arvestas ka Maa pöörlemist. Selles sisaldus ka õigeks osutunud järeldus, et Maa ümbermõõt piki ekvaatorit peab olema mõneti suurem võrreldes läbimõõduga piki meridiaane ehk siis üle pooluste.
Maa meridiaanilõikude pikkuste ehk kraadimõõtmiste täpsem määramine jätkus. Siin väärivad kindlasti esiletõstmist Tartu Tähetorni ning hilisema Pulkovo Observatooriumi direktori Wilhelm Struve (1793-1864) ning eestlasest tsaariohvitseri Tenneri (1783-1859) mõõtmised. Struve ja Tenner teostasid 25 kraadi ja 20 kaareminutile vastava meridiaankaare maapealse, pikkusega 2822 kilomeetrit, mõõtmise aastail 1816-1854. Kaar kulges Põhja-Jäämerest Musta mereni. See töö avaldati 1861. aastal. Vastav kaar on tuntud Struve-Tenneri kaarena.
Muuseas, sama tööga oli seotud ka kuulus astronoom ja matemaatik Bessel (1784-1846) Köningsbergist.
19. sajandil arenes ka elektriline telegraaf. See asjaolu võimaldas viimaks ometi teha kraadimõõtmisi ka ida-lääne suunaliselt.
Probleem oli pikalt selles, et ida-lääne suunaliste mõõtmiste jaoks oli ja on hädavajalik täpsete ajamomentide fikseerimine, sest Maa pöörlemise tagajärjel „sõidavad" võrdlemiseks võetavad tähed ju pidevalt oma asukohtadest eemale.
Eriti ulatuslikult mõõdeti näiteks Maad piki 52. laiuskraadi, kuid mõistagi tuli seda tööd teha paljudel erinevatel laiuskraadidel.
Tulemustest: kui suur see Maa siis on?
Meridiaanikaarte mõõtmised näitasid Newtoni ennustatu õigsust: samadele nurgakraadidele vastavad maapealsete kaarte pikkused piki meridiaane on poolusele lähemal mõneti pikemad kui ekvaatori pool mõõtes. See tõestab, et Maa pole ideaalne kera, vaid on pooluste kohalt veidi lapik. Siit tulenevadki erinevused eespool viidatud keskmisest Maa raadiusest. Pikemale raadiusele vastab ka pikem ümbermõõt: Maa ümbermõõt (ümmarguselt 40 000 km) piki ekvaatorit on veidi pikem kui ümbermõõt üle pooluste.
Võrreldes jälle raadiusi, siis Maa ekvatoriaalne raadius on umbes 21 km suurem kui raadius pooluste suunas. Väga suur see erinevus siiski ju pole.
Kuid teisalt on selgunud isegi see, et ka Maa ekvatoriaalne diameeter (mõistagi ka raadius ehk pool diameetrit) omab suundade mõttes maksimumi ja miinimumi. Siin on erinevus siiski vaid 200 meetri suurusjärgus.
Mainitud erinevuste tõttu peaks täpsemal hinangul nimetama Maad mitte keraks, vaid kolmeteljeliseks ellipsoidiks. Lihtne öelda, aga veidi raskevõitu ette kujutada. Noh, vajutame ümmarguse palli ühes sihis veidi lapikuks. Järgnevalt surume palli pisut lapikuks ka mingis suvalises, kuid eelnevaga ristuvas sihis. Saamegi midagi maakera mudeli taolist…
Lihtsuse huvides jäetakse sageli see väiksem ja „täiendav lapikus" Maa puhul arvestamata; sel juhul on vastav ellipsoid kaheteljeline. Niimoodi tuleb Maa raadius ekvaatori suunal 6378,160 km ja pooluste suunal 6356,780 km.
Enamgi veel, paljude praktiliste rakenduste korral piisab ikkagi ka sellest lähendusest, et Maa on päris kerakujuline. Millegipärast kiputakse sel juhul tihti kasutama just seda ekvatoriaalset raadiust; erinevus pole muidugi ka suur. Ka komakohad võivad ühes või teises artiklis mõneti varieeruda.
Teistpidi aga, satelliitide ajastul, on osutunud võimalikuks veelgi täpsemad hinnangud Maa kuju kohta, mis teatud määral erineb isegi kolmeteljelisest ellipsoidist; selline Maa kuju on teadlaste keeli geoid. Aga tühja sellega, meile piisab teadmisest, et idee Ma kerakujulisusest on üldiselt võttes siiski õige.
Me ei lähe ju loodetavasti kaasa praegusaja globlistidest uuslamemaalastega, kellel sugusidki (ainult nende endi peades) on määramatu arv…
Maa sisemuse uurimismeetoditest
Mingi üldskeem Maa kohta toodi vähemalt kunagi varem ka kooliõpikutes. Siis, kui uus-stalinisliku-lõssenkistliku „20+x-soo" asemel isegi veel usuti kõigi poolt enesestmõistevat fakti, et tõelisi sugusid on ja saab olla vaid 2 (loe: K A K S ! ! ! (loe: kolm hüüumärki)). Idee oli õpikutes siis selline, et atmosfääri ja ookeane arvestamata koosneb maakera sügavuti võttes kolmest vööndist: maakoor, vahevöö ja tuum. Nii see ongi. Kuid võib-olla uuriksime siinkohal asja veidi lähemalt.
Aga jälle tuleb vastu takistus: kuidas me Maad uurime, kui Maa läbipaistvus on null? Võlusõnaks ja ühtlasi märksõnaks on seismilised elastsuslained. Need võivad olla nii looduslikku kui tehislikku laadi.
Läbi mingi keskkonna võivad levida nii elastsed pikilained kui ka ristlained. Erinevate keskkondade piiril saavad levida aga vaid ristlained.
Maakera läbivad looduslikud lained saavad alguse maavärinatest; tehislikud laineallikad on mingid esilekutsutud plahvatused. Mõlemad nähtused on iseenesest Maa eluslooduse, sh inimeste jaoks halvad asjad, kuid vähemalt tehislikke plahvatusi saab osava toimetamise puhul siiski sooritada ka enamvähem ohtutult. Läbi Maa eri kihtide saab panna kulgema nii pikilaineid kui ristlaineid. Nende lainete jõudmine nt maapinnale või Maa sisemuse erineva tihedusega kihtide piirile kutsub omakorda esile ka pinnalained, mis on alati ristlained.
Olemuselt on pikilainete puhul tegu samasuguste lainetega nagu helilained õhus. Sellised lained kujutavad endast levikukeskkonna perioodilisi tihendusi ja hõrendusi, mis on samas ruumiliselt võnkumiste sihis levivad. Lainete levikukiirus on aga otseses seoses selle keskkonna tihedusega, mida lainetus läbib.
Meil on ka varem heli (mõnevõrra temperatuurist olenevast) levikukiirusest õhus juttu olnud; võtsime selle väärtuseks üldiselt 333 m / s. Kuid mida tihedam keskkond, seda suurem on heli kiirus selles keskkonnas. Tundub nagu mõistusevastane, aga loodusseaduste uurimine füüsikaseaduste abil näitab meile mõnigi kord, et näiline vastuolu kaob ning toimuv on tegelikult reaalne looduslik protsess.
Ka erinevad tahked keskkonnad on erineva tihedusega.
Kui laine levikuteekonnal muutub keskkond hõredamaks või tihedamaks, muutub ka laine leviku kiirus.
Mõõtes erinevate pikilainete ja ristlainete levikut läbi erinevate keskkondade, samuti ristlaineid piki keskkondade lahutuspiire, on võimalik nendest andmetest kokkuvõtlikult päris palju andmeid välja pigistada. Kasutada tuleb mõistagi mitmeid füüsikaseadusi, mida inimkond on suutnud tuletada.
Heli taktis keskkonna võnkumisega seonduvad hõrendused ja tihendused on mõistagi mastaabilt väikesed, kuid samas on need olemas ja mõõdetavad. Erinevaid seismilisi laineid mõõtes on võimalik luua maakera sisemusest enam-vähem terviklikku ettekujutust. Kuigi see töö on keeruline, on üldpildi loomisega siiski hakkama saadud.
Üks oluline aspekt oli nende uuringute juures ka Maa keskmise tiheduse teadmine. Ka see tuli kuidagi kätte saada, samuti ka maakera kogumass.
Schiehallioni mäe eksperiment
Šotimaa keskosas asub suhteliselt üksildasena ilusa sümmeetrilise kujuga Schiehallioni mägi. Iseenesest ei midagi erilist, mäe tipp ulatub 1083 meetrini ehk veidi üle kilomeetri merepinnast.
Kuulsust kogus see mägi aga sellega, et 1774. aastal tehti selle mäe abil esimene arvestatav mõõtmine Maa keskmise tiheduse määramiseks.
Tuleks küll märkda, et esimene taoline katse sooritati Lõuna-Ameerikas 1738. aastal; siis kasutati võrdleva katseobjektina Chimborazo mäge, kuid katetulemusi ei loetud usaldusväärseks. Katsega tegelesid kaks teadlast. Üks neist oli muuhulgas valguse neeldumisseaduse tuletamisega kuulsust teeninud Bouguer (1698-1758) ning teine teadlane oli La Condamine (1701–1774). Nii palju saadi siis siiski selgeks, et Maa ei tohiks olla seest õõnes; esines ju ka selliseid arvamusi.
Schiehallioni mäge Maa võrdlusobjektina kasutades asusid Maa tihedust määrama astronoom Nevil Maskelyne (1732-1811); maamõõtja ja matemaatik Charles Hutton (1737-1823) ning Reuben Burrow (1747-1792).
Võimalikult täpselt tuli määrata võrdluseks valitud tähtede (nurgamõõdus) kõrguste erinevused lõunameridiaanil ühel ja teisel pool mäge, arvestadas maha loomuliku kõrguste erinevuse seoses erinevate laiuskraadidega. Veel raskem ülesanne oli mäe tiheduse määramine, kuid päris arvestatav tulemus saadi siiski ka ses osas.
Kokkuvõttes saadi Maa tiheduseks 4500 kiloogrammi kuupmeetri kohta. See on umbes 1000 võrra väiksem kui tänapäeval teadaolev väärtus, kuid tubli tulemus oli seegi. Teades varasematest uuringutest ka Maa ruumala, sai nüüd kohe arvutada ka Maa massi. Tõsi küll, liialt väikese Maa tiheduse väärtuse tõttu tuli ka Maa mass väiksem kui praegu on teada.
Cavendishi katse
Küllaltki põhjapaneva täpsusega töö Maa tiheduse ja massi määramiseks sooritas aastail 1797-1798 Inglise teadlane Henry Cavendish (1731-1810). Katse jaoks kasutas ta leidlikult ehitatud tundlikku seadet nimetusega torsioonkaal. Katses määrati esmakordselt ajaloos otseselt massiivsemate ning kergemate kuulikeste vahelist külgetõmbejõudu.
Miks esmakordselt? Sest gravitatsioonijõud kahe objekti ehk keha vahel on tegelikult väga väike. See tundub meile üllatav, kuna Maa gravitatsioon hoiab meid ju kindlalt Maa peal kinni.
Kuid Maa on siiski väga suure massiga. Kuid nt kahe 80 või kasvõi 180-kilose inimese gravitatsioonilist külgetõmmet on raske isegi mõõta, rääkimata selle otsesest tunnetamisest.
Märkus. "Üldtuntud tõmme" kahe erineva soo (sobivas eas) esindajate vahel on hoopis midagi muud (hullude "progressistide" sonimistest ärme hetkel räägime).
Tagasi Cavendishi katse juurde. Arvestades ka Newtoni poolt varem tuletatud gravitatsiooniseadust, võimaldas torsioonkaalu kasutamisel tehtud katse arvutada Maa keskmist tihedust.
Cavendish sai Maa keskmise tiheduse väärtuseks
5448 kg / m (kuubis).
Hilisematel, üha täpsematel mõõtmistel on saadud Maa tiheduseks 5514, ikka samades ühikutes. Nii et Cavendishi tulemus oli esimene päris "tänapäevane" tulemus.
Vastavalt sai Cavendish muidugi ka Maa massiks tänapäevasele lähedase tulemuse. Mõned laused selgituseks.
Iga objekti ehk keha mass võrdub teatavasti keha ruumala ja tiheduse korrutisega.
Kerakujulise keha ruumala V avaldub omakorda nii:
V = 4 / 3 * "pii" * (kera raadiuse (ehk poole diameetri) arvväärtuse kuup).
Mingi arvu kuup omakorda tähendab seda, et see arv tuleb sellesama arvuga läbi korrutada ning saadud korrutis uuesti sellesama arvuga läbi korrutada. Näiteks 4 kuubis avaldub nii:
4 * 4 * 4 = 64.
Keerulisema kujuga keha (nt kerast täpsema kujuga Maa) ruumala avaldub omakorda ka keerulisema valemiga. Samas annab ka kera lähendus, nagu juba juttu oli, Maa puhul juba üsna täpse tulemuse.
Maa tänapäeval teadaolev mass on ümmarguselt 6 korda 10 astmel 24 kg. (Eespool sai see pisut täpsemini kirja pandud.)
Maa siseehitusest
Tuleks nüüd tagasi küsimuse algse püstituse juurde: milline on Maa siseehitus? Jätame kirjaruumi kokkuhoiu huvides ajaloolised rännakud sedapuhku vahele.
Omades "uurimisrelvastuses" teadmisi Maa suuruse ja kuju kohta ning teades samuti selle tihedust ning massi, muutus eespool kirjeldatud erinevate seismiliste pikilainete ning ristlainete uurimise tõlgendamine lihtsamaks.
Maa sisemuse erinevate piirkondade lahutuspindasid läbides esinevad nii piki- kui ristlainetel järsud hüpped lainete levikukiirustes; kusjuures keskkondi läbivad ristlained (erinevalt pinnalainetest, mis on samuti ristlained) aga vedelas keskkonnas (ning gaasides) ei levigi. Kõik see on oluline Maa sisemuse uurimisel. Mõistagi on vajalik ka keemia kaasabi.
Paraku peab siiski nentima, et elastsuslained pole ometigi nii "läbipaistvad" kui valguslained, mis ju kõik vaadeldava "otse peo peale" toovad. Seetõttu on mõnedki aspektid, näiteks keemilise koostise detailide osas, siiski üsnagi oletuslikud.
Võtame siis käsile järeldused, milline on Maa sisemus.
Maa sisemuse, nagu eespool juba vihjatud sai, võib üldises mastaabis tõesti jagada kolmeks osaks ehk kihiks: pindmine suhteliselt õhuke maakoor, seejärel ulatuslik vahevöö ning keskel paikneb suuremalt jaolt rauast koosnev tuum.
Maakoor
Maakoore keskmine paksus on vaid 39 km. Paksem on maakoor mandrite all, eriti aga mägede all, ulatudes neis paigus ligi 80 kilomeetrini. Kusjuures mägede all ulatub maakoor ka keskmisest sügavamale. Ookeanide all on maakoor tihe, kuid õhuke, tihti alla 10 km, kohati isegi vaid umbes 5-6 km.
Maakoore puhul saab eristada kolme kihti.
Ülemine kiht on settekivimite kiht, mis ulatub maapinnani. Kiht on keskmiselt 4 km paksune, kohati ulatub 10 km-ni.
Märkus. Meile üldiselt harjumuspärane maapinna pealmine mullakiht ehk huumusekiht on eriti õhuke, see ei esine ju ka igal pool ning on tekkinud kõdunenud taimedest.
Järgmine, eelmisest tihedam maakoore kiht, on graniidikiht. Graniidikive ehk kõnekeeles "raudkive" ja rändrahne võib nt Eesti territooriumil ka maapinnal tihti leida, sest oleme lähedal Balti kilbile, kus graniidikiht kerkib kohati maapinnani. Ookeanide (kuid enamasti mitte merede) all graniidikiiht puudub.
Kõige alumine ja tihedam maakoore kiht on basaldikiht. Ookeanide all moodustab basaldikiht enamuse maakoorest.
Maakoore alumine osa lõpeb Mohorovicici piiriga, kus tihedus teeb kiire muutuse suurenemise suunas. Keskmiselt, globaalses (kuid mitte globalistide!) mõttes, on see piir siis 39 km sügavusel.
Keskmine temperatuur maakoore ja vahevöö piiril on meie tavamõistes juba päris kõrge, keskmiselt umbes 230 Celsiuse kraadi, kuid see on väga ligikaudne ja oleneb suuresti asukohast. (Teatavasti on Celsiuse temperatuuriskaala just see, mida igapäevaelus kasutatakse.) Mõnes Maa piirkonnas võib vahevöö ülapiiril ka palju soojem olla.
Kuid eks ligi 40 km maapinnast allapoole "sõit" ole siiski ju pikk tee ka: ligikaudu vastab see Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahelisele teepikkusele! Edasi tuleb juba vahevöö ning seal ongi sügavamale minnes juba päris kuum. Kuna maakoor juhib halvasti sooja, siis meie siin maapinnal ei saa arugi, et kaugel allpool läheb üha soojemaks.
Eesti kohal gloobusel on maakoor keskmiselt umbes 45 kilomeetri paksune.
Vahevöö
Vahevöö moodustab maakerast ruumalalt kõige suurema osa, koguni üle 80 protsendi, ulatudes maakoore alt (seega keskmiselt 39 km sügavuselt) 2900 km sügavusele. Sügavuse edenedes tõuseb vahevöö keskmine temperatuur 3900 kraadini.
Hinnatakse, et vahevöö ülemise ääre temperatuur (mõistagi palju madalam kui allpool) on üsna muutlik, olenevalt asukohast.
Tasub püüda ka vahevöö pindmist osa otseselt uurida; seda just ookeanide põhjade kaudu, kus maakoor on õhem. Enamgi veel, ookeanides on leitud kohti, kus vahevöö materjal on otseselt paljandunud (see ei tähenda muidugi seda, et sellistes kohtades on merepõhjas 230 kraadi või märksa enamgi sooja; jutt oli ju ikka keskmistest väärtustest üle maakera võttes).
Maakoore, vahevöö ja tuuma piirid panevad paika erinevale keemilisele koostisele vastavate tiheduste hüppelised erinevused.
Võiks arvata, et ka paksus vahevöös saab eristada erinevaid kihte ning nii see tõesti on ka, ikka teatud tiheduse hüpete järgi.
Vahevöö materjaliks on (mõneti sarnaselt maakoorele) erinevad kivimid. Kõrge temperatuuri tõttu peaks vahevöö materjal olema (vähemalt enamjaolt) sulas olekus, kuid üha kasvav gravitatsiooniline rõhk ülevalt allapoole töötab sellele vastu; nii on sulas olekus vaid 1 kuni 5 protsenti vahevöö materjalist. Kuid seegi vähene annab vahevöö keskkonnale teatud voolavuse.
Laias laastus koosneb vahevöö ülemisest tsoonist ja alumisest toonist. Nende tsoonide eralduspiir on ligikaudu 660 km sügavusel, tuntud ka Golitsõni pinnana.
Ülemist tsooni saab omakorda jagada: "päris ülemine tsoon", mis ulatub 410 km sügavusele maapinnast ning sealt edasi tuleb üleminekutsoon, mis ulatub 660 km sügavuseni. Paksused on eri kohtades varieeruvad, piirdume siinkohal keskmistega.
Seda "päris ülemist tsooni" ehk vahevöö seda osa, mis ulatub maakoore alampiiri määravast Mohorovicici piirist kuni 410 km-ni, saab veelgi omakorda kaheks jagada.
"Kõige-kõige" ülemine, vastu maakoort ulatuv päris varieeruva paksusega vahevöö kiht on maakoorele sarnaselt tahke, kuid juba vahevööle üldisemalt iseloomuliku, maakoorest tihedama keemilise koostisega. Selle kihi keskmiseks paksuseks hinnatakse mõnikord 100 km, kuid nii ülempiiri kui alampiiri sügavus (maapinnalt lugedes) on üpris asukohatundlikud.
Koos maakoorega moodustab seesamaa vahevöö "kõige-kõige" ülemine ja suhteliselt kitsam osa litosfääri.
Litosfääri samastatakse mõnkord maakoorega, kuid see pole siiski õige. Litosfäär koosneb päris mitmetest osadest ehk laamadest; laamade vastastikune liikumine põhjustab mägede teket ja mandrite triivi ning on kokkuvõttes põhjuseks ka maavärinatele ning vulkaanidele laamade piirialadel.
Kuna Eesti ei asu laamade piirialal, siis ei esine siin ka vulkaane ning õnneks on ka harva esinevad maavärinad suhteliselt nõrgad (Viimatine, siinses mastaabis arvestatav maaavärin, oli Eestis 1976. aastal).
Litosfääri all asub vahevöö "päris ülemise tsooni" alumise osana astenosfäär; seal leidub ka veidi sulas olekus kivimeid; laamad seega "ujuvad" väga aeglaselt astenosfääri väga tihedas, kuid pisut siiski voolavas "meres".
Ligikaudselt, üle maakera keskmistades, 270 km paksuse astenosfääri all, umbes siis 410 km sügavuses, tuleb vastu vahevöö üleminekutsoon (umbes 250 km paksune), ning ulatub umbes 660 km sügavusele. Selle kihi põhiline eripära keemilise koostise, tiheduse, rõhu ja temperatuuri koosmõjul on see, et selles kihis peaks kogu kivimimaterjal olema tahkes olekus.
Vähemalt kahest eraldi tsoonist räägitakse vahevöö seni käsitletud piirides veel, kuid jätame need praegu mängust välja.
Kogu seni kirjeldatu on siis kokkuvõttes vahevöö ülemine tsoon.
Vahevöö üldisema alajaotuse teine ning ülemisest tsoonist ulatuslikum on alumine tsoon, mis algab keskmiselt 660 kilomeetri sügavuselt. Miskipärast on sellel tsoonil ka hüüdnimi mesosfäär. Seda ei tohi segi ajada atmosfääri mesosfääriga.
Ka alumises tsoonis on alajaotused.
"Ülemine alumise" vahevöö tsoon. See ulatub 770 km-ni (on seega 110 km paksune) ning on omamoodi täiendav üleminekutsoon kõrgemale jääva (eespool kirjeldatud) üleminekutsooni ning "eht-alumise" vahevöö tsooni vahel.
Põhiline vahevöö alumise tsooni osa ehk siis "eht-alumine" tsoon on ühtlasi vahevöö ulatulikuim osa; see ulatub 2700 km sügavusele ja on üle 1900 km paksune.
Sügavaimat osa alumisest tsoonist tuntakse D-kihina; see ulatub 2900 km sügavusele ning siin on jällegi tegu suhteliselt õhukese, 200 km paksuse kihiga. See kiht on järjekordne üleminekutsoon, sedapuhku Maa alumise vahevöö ning suuresti rauast koosneva kahekihilise tuuma välimise piiri vahel.
Kuidagi järjest palavamaks läheb. Enne suisa Maa tuuma sisse sukeldumist peaks korraks värsket õhk hingama. Saeme sügisese oktoobriparaadi ajast kasutuseta seisma jäänud Linnapea spetsiaalredeli otsast paraja tüki, paneme selle püsti ning ronime kribinal-krabinal läbi vahevöö ning maakoore maapinnale välja!
Naudime värske õhu paitust, vaatame pisut ringi … ning jälle on just ühiskonna põhjakihtide esindajad need, kes meile esimesena vastu jõllitavad…
Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni töömailt
Kuidas läheb meie ammusel sõbral Juuksuri Juhanil? Sellel valimiskastide öise vahetuse äravahetajal, kartulipõllu ning maja vahele (kuid mitte kartulipõllu ning metsa vahele) kõrge „e-tara" ehitajal ning pirakalt raske auhinnapaberite kasti saajal? Juhan Juuksuri kui küllap kogu riigi ühe „uusväärtuste" liinis toimetava juhtisiku ning kohaliku külanõukogu rotikoalitsiooni hinnagul suisa „India guru" mõõtu auväärsuse aupaiste järele igatseb arvatavasti ka siinsete lugejate progressiivsem kontingent!
Noh, Juhan oli viimati sunnitud ju külast jälle jalga laskma, täitsa suure hooga kohe. Aga see oli ammu. Juhan on nüüd juba tagasi, Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni esimehena, veel rohkem tähtsust täis kui enne. Et kus Juhan vahepeal käis? Noh, kus ta ikka käis…
Täitsa tavapärane käik: Juhan oli talvel Euroopa Kartulikasvatuse ja E-varastamise (või oli see „E-tarastamise", vahet pole) Kontrollikojas juhiametit pidamas. Ta on nüüd kindel, et vahepealsete kuude jooksul on kõik, sh ka Karu Kaarel oma „aju-mälupulga" välja vahetanud… Noh, seoses sügisese salapärase kartuli- ja küülikuvargusega, mille Organite poolt menetlemine lõppes kiirelt avaliku huvi puudumise tõttu. Karu Kaarel küll sellega nõus ei olnud, kuid Organite selgitus oli elementaarsest elementaarsemalt elegantne: egas üks isik üksinda saa ju moodustada avalikkust!
Tõsi küll, Juuksuri Juhan oli vargsi (no tõesti, puhtalt niisama jalutamise mõttes; mida teie siis arvasite???!!!) teinud sügisöiseid rahutu rändaja jalutusringe ka küla teistel kartulipõldudel, kuid eks ka nende põldude omanikud ole ju samuti üksikisikud ning olgu neid üksikisikuid üksiti kuipalju tahes, avalikkuse moodustamisest on nad ju eraldi võttes ikkagi akuraat sama kaugel kui Kaarel Karugi. „Vot tak vot!", nagu ütlevad Eesti umbkeelsed ja „aatelised" tiblavennad, noh need sealt idast-kagust üha juurde tulijad; neist mõned tirivad vöö vahelt lisaks sinise ülaäärega punaplagudele väja ka mingeid teisi siniseid kangaid, kus hullumoodi kollast kah veel küljes…
Üks asi on siiski veidi lahtine. Nimelt Kaarel Karu ja Juhan Juuksuri tippkohtumise aeg keset külavahelist metsanurka. Igal juhul Kaarel vaatab aeg-ajalt Juhani häärberi suunas ja muigab ühe suunurgaga, mõmisedes enda ette: „Varsti, varsti, Juku-poiss", nagu ütles ka Miku-onu naabri-Hanusle Lydia Koidula „Saaremaa onupoja" lavastuses… Tjaa, tundub, et mõni mälupulk peab siiski isegi veidi aega vastu. Vähe selliseid pulki on, aga eks ka kalade hulk on ookeanivee hulgaga võrredes siiski väike, kuid ometigi ju kalu püütakse…
Aga kogu see värk on pigem minevikuvarjudega seotud. Tuleb elada olevik-tulevikus! Nimelt on millalgi küla peale ilmunud ka Juhan Juuksuri sinikollaste juurtega kolleeg Kontrollikojast, väidetava nimega Timur Jerfolamejev. Ametliku ameti poolest olla antud isiku puhul tegu Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni aseesimehega. Nii ju Juuksuri Juhan kui Külaelu Rahaasjade Järalvalve Komisjoni esimees isiklikult korraks väitis. Timuri täpset pesitsuskohta külas pole aga õnnestunud välja raalida. Näiteks Juhani hilisemal, tema enda mõni päev varasemale väitele diametraalselt vastupidisel väitel pole ta oma head kolleegi mitte kunagi isegi näinudki ega ole tast mitte midagi mitte kunagi ka kuulnud.
Pahatahtlikuks tembeldatud uuele visale küsimusele, et kus ning mis asjaoludel siis Juuksuri Juhan ikka tegelikult ja täpsemalt selle võõrpäritolu Jerfolamejeviga sõbraks saanud on ning miks see kahtlane kuju üldse (Juhani kombel) külas ringi hiilib, vaatamata „uhketele ametinimetustele", saatis Jukuke küsija suunas teele tuttavalt pika „kremli-sõimavalingu". Siiski sisaldas seekordne Juhani nagu ikka idiootlik, arvukaid nelja-viietähelisi „väärtsõnu" sisaldav röökimine kogemata ka mingit sisulist vastust ideega, et sõber Timur olevat talle lihtsalt koju helistanud ning Juhani PIN-koodide abil ennast Juhanile tutvustanud.
Tõsi küll, tundus, et hiljuti ilusa ning uue (koos uudselt huvitavate pruuni tooni juttidega) vikerkaarevärvilise kammimata puhmas-soengu omandanud Juuksuri Juhan poleks siiski tahtnud neidki tutvuse sõlmimise detaile lähemalt tutvustada. Asi selles, et otsekohe hakkas ta veelgi rohkem ümberringi sülitama kui äsjase sõimukõne käigus ning viis siis kiirelt jutu hoopis astronoomilistesse kaartesse, näidates ühtäkki näpuga kuhugi kõrgemale ja röökides nii, et suust suisa vahtu lendas: „Vaata ometi, Kuu!"
Kas see Juuksuri Juhani äkiline viide ka tõele vastas, jäi küsijal siiski selgeks saamata, sest lauspilves ilm ei lubanud Kuu kusagil kõrgustes olemasolus veenduda. Pöördudes uuesti Juhani poole, seekord juba Kuu-spetsiifilise küsimusega, oli pöördumine sedapuhku asjatu. Sest ootamatu astronoomiahuvi sügavustesse sukeldunud europartorgist ning Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni esimehest Juhan Juuksurist olid järel vaid lähedase metsatuka suunas kulgevad pikkade vahemaadega porised saapajäljed, keset uhket ning rohelist Eestimaist rohtu…
Päev hiljem uuesti tänaval kogemata kombel kohtudes keeldus Juuksuri Juhan sedagi tunnistamast, et oli küsijat eelmisel päeval üldsegi näinud, kinnitades tuttava (vabandage väljendust) tatise sõimurahe saatel, et küsijal olla „hullu uneskõndija" kalduvused… Murule jalajägede tegemises olla muidugi samuti hoopis küsija ise süüdi olnud. Endast mahajäänud saapataldade äratuntud ainulaadse mustri kohta väitis Juhan pikalt mõtlemata, et küsija olla need saapad eile jooksu käigus tema jalast korraks ära varastanud.
Uuele küsimusele, kumb siis sel ajal jooksis, kas Juhan või tema poolt väidetav „saapavaras" või jooksid Juhanist täiesti sõltumatult koguni saapad ise, läks Juuksuri Juhan täitsa sõlme; isegi alailma ülekoomuse all kannatanud süljenäärmed tegid (tõsi küll, vaid hetkelise) igati ärateenitud puhkuse. Juhan nimelt keeldus ühtäkki täielikult igasugusest artikuleeritud vastusest. Juuksuri Juhan lihtsalt pugises mõnda aega sõnatult ning pani siis, sedapuhku juba täiesti avalikult, äsja enda poolt taaskord täissülitatud uhke, mõõdetult tervatipuline süsimust kikkhabe sõjakalt õieli nagu alati, ikka sinna metsa poole jooksu. Eks oli ka täiendavat põhjust, sest eemal, Karu Kaarli õues tekkis samuti korraks mingi liikumine…
Järgnevate nädalate jooksul Juuksuri Juhan küla peal enam nägu ei näidanud. Nähtavale ei ilmunud ka Timur. Kuid igal korralikul Timuril peab olema ka oma meeskond, nagu üks väga kahtlase taustaga „noor-onu" Arkadi on kunagi suisa raamatusse raiunud!
Ka üldisemas plaanis ei juhtunud midagi erilist peale selle, et aeg-ajalt koputas mõni võhivõõras külarahva ustele, et aidavõtmeid laenata; võõraste endi aidavõtmed olla parajasti ära kaotatud. No endi isiklikesse aitadesse peavad need võõrad ju ometi sisse saama; kaugelt ju kah tulnud võtmeid laenama need vaesekesed; seda ju võõrast keelestki ning nõudlikust olekust kuulda ning näha… Seda enam, et külarahval endil ju omade võtmete koopiad olemas ja puha…
Sest seda ju „kõrgemad kõrvad" AK-s ning mujal ju alailma pasundavad: „Eestis ON täiesti turvaline elada!", „Eesti ON kaitstud!" „Riik ise ON teie murdja!", jne. Ning kedagi ometi pead sa ju uskuma!
Pahandus oli aga ootamatult suur, kui peaaegu korraga avastati, et mitmed küla aidad ja laod olid üleöö tühjenenud… Vaat kus aidavõtmed…
Kõige valjemini kostis aga röökimist jälle Juuksuri Juhani maja poolt. Sest selgus, et Juhan oli ühel varasemal päeval olnud hiromant, seda ise siis veel teadmata.
Juhan, täiskarsklane nagu ta on (nojah, tihti küll lihtsalt täis karsklane tegelikult, aga vahet ju pole, kas ühte tühist tühikut ehk tühihulka sõnade vahele lisada või mitte), oli tõepoolest Külaelu Rahasjade Järelvalve Komisjoni ehk lühidalt "Timuri ja tema meeskonna" salajasel üldkoosolekul, järjekordselt maani täis olles, oma „digi-aida" PIN-koodid kogemata „sõbrale" usaldanud! Ning seesama Juuksuri Juhani täisvarastatud ait, olgugi et digilukuga, oli nüüd sama tühi nagu vaakumkamber pärast mitmetunnist edukat pumpamist…
Õnneks selgus, Juhanil röökimisega polnud üldse ruttu.
Sest Dialoogi Politseile sõbraliku riigi kolleegid (sealsest päris-politseist) Timuri järsku avastasid, kui see oli läinud tuttu.
Kuid Dialoogi Politsei omadki punktid kirja sai: see veel sündis eriliselt ruttu!
Lampkasti Luulu, Juuksuri Juhani laiema sõpruskonna juhtiv eriesindaja kaporatuurist (lühidalt KP-st), pangaröövli mask ehk rahvakeeli „koroonamask" ees nagu ühele tavalisele retsidivistile ikka kohane, tormas kiirelt jooksujalu Juhani kui „oma poisi" juurde ning lohutas:
„Ära Juuksur Juhan nu-uta, tirallallaa,
saad „omad asjad" „ta-akka!", tirallalla!
Sa Juhan ole rõ-õmus,
ning unusta see ke-elmus, tirallallaa!
Tirallallaa!"
Järgnenud sündmusi püüdis edaspidistel päevadel juba Juuksuri Juhan isiklikult (ühe KP-sse värvatud progressiusku luulemehe poolt etteantud sõnade järgi) järgmiselt kokku laulda:
„See asi nõnda lä-äkski, hip-hip-hurraa!,
Juhan Juuksur taas on ri-ikas, hip-hip-hurraa!
Kuid teised ei saand mi-iskit,
sest röövel lasti „ple-ehki", hip-hip-hurraa!
Hip-hip-hurraa!"
Seda, mitte kuidagimoodi endale pähe jäävat laulusalmi, üritas meie Juhan-poiss siis mõnikord, sh öösiti unelauluna, enda toas paberilt maha üürata. Kusjuures see erakordselt uhke kakofooniline meistriklass tuli tal alati nii koledasti välja, et isegi õues pulmi pidavate külakasside koletu kontsert jäi selle ees kahvatuks ning selle osalised lonkisid niisama laiali… (Vist sellesama loomupärase musikaalse tippptaseme tõttu Juuksuri Juhanil endal ühtegi kassi ei olegi; ka ennemalt kartulipõldu (ainult põllu majapoolsele küljele ehitatud kõrge „e-plangu" ees) „valvanud" hundikoer lasi samuti juba ammu jalga.)
Külarahvas aga siiski kogus end. Oskus naabreid tõelises hädas aidata osutus siiski samuti olemas olevaks. Kõige vihasem oli muidugi jälle Karu Kaarel, kes ühel heal päeval pingutas oma suuri muskleid ja ütles otsustavalt: „Nüüd hakkame tegutsema!" ning suundus sama otsustavalt tänava teise otsa kogemata „tekkinud"… kelle muu kui ikka Juuksuri Juhani suunas.
„Tii-muur!!! Ooo-taa!!! Võõ-taa ru-uttu-u peaa-lee!!!" kisendas meeleheitlikus kabuhirmus Juukusuri Juhan ning kargas otse läbi lahtise autoakna veel korraks külast „läbi astunud" ning ühte Vahemere idakaldal asuvasse Aasia väikeriiki uhkesse asüüli siirduva kaaspäti masinasse. Läbi autoakna siplevad koivad koos ikka nendesamade poriste kirsasaabastega olid viimased, mis eoropartorgist ning Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni esimehest Juuksuri Juhanist sedapuhku veel paistsid.
Saapad tundusid siiski olevat märksa julgemad kui Juhan J. ning Timur J., sest umbes 70-meetriste vahedega pudenesid saapad Juhani J.-i autoaknast väljavehklevate koibade otsast maanteekraavi ujuma…
Kui konkreetselt Timuri roolisistumine ning ka Juhani hulljulgete saabaste seekordne ootamatu suplusisu välja arvata, siis huvitaval kombel tundub Juuksuri Juhani meeleheitlikus põgenemishoos autosse hüppamine juba traditsiooniks saama…
Niimoodi lahkuski äärmiselt ebaviisakalt ning ülimas kiirkorras, isegi hüvastijätupidu korraldamata, külast kogu Külaelu Rahaasjade Järelvalve Komisjoni kaheliikmeline komissariaat. Mitmeid küla aitasid ning ladusid paljaks röövinud sama Komisjoni auhinnatud ning lugupeetud lihtliikmed olid juba ammu külast kaugele, turvalistesse urgudesse jooksnud…
„Nüüd teeme küla ümber tõelise tara ning asutame tõelise omakaitse!", otsustas Karu Kaarel, kodanikunimega Kaarel Karu ning suundus tööriistade järele!" Ka teised külamehed tundsid lõpuks ometi, et nendegi mõõt hakkab sellest röövlite diktatuurist täis saama!
Selline siis oli külarahva seekordne ühiselu peatükk oma üldtunnustatult auväärse „progressi-guruga".
Kultuurisoovitus
Selleks pakuks sedapuhku veel üht laulukest, seekord aga juba päriselt meisterlikus esituses.
Selles loos sisalduva põhilise mõttetera peaksid endile pealuudesse tampima kõik „välismissioonidele" tormata tahavad sõjardid nii kohapeal Eestis kui ka üle kogu maailma.
Kuid täpselt samuti, kuigi nad sellest loost umbkeelseina ju aru ei saa, kehtib sama idee kõigi (lisaks veel ka üha enam ennast täis!) mugavuspagulaste kohta, kes siia Eestimaale parasiteeerima on lubatud! Sellele kõigele tuleb meil teha kiire lõpp!
Siiski veel märkus loos esineva sõna kohta „vaenlased", seoses siinse mõttekäigu kontekstiga: üha lahkemini sisse lubatavad võõramaised parasiidid on paraku siiski ise teinud endist kiiresti meie vaenlased! Täpselt samuti nagu saab võõrastel maadel kohalike vaenlaseks iga meiegi „missioonimees".
Seda kiirem olgu aga nii Eestist (koos „Aljošaga"!) kui ka igalt poolt mujaltki kõigi ülearuste võõraste kodutee!