Maailmapoliitika asjatundja Mark Brolin kirjeldab Spectatoris Taani Kuningriigi näitel, kuidas üleeuroopaline ühispartei klammerdub küll veel võimu külge, kuid muutused on vältimatud.
Kui Euroopa tsentristid [ühisparteilased] hakkavad valijaid kaotama, siis on nende lemmiktrikiks seletamine, kuidas demokraatia on kohutavas ohus ja selle tõttu peab võim jääma "mõistlike" tsentristide ringkonna kätte, kes teavad, miks valijad eksivad.
Sellise lahenduse viimaseks näiteks on Taani poliitilised arengud. Pea kümme nädalat peale valimisi suutis Mette Frederiksen panna kokku järjekordse valitsuse. Tema juhitud sotsiaaldemokraadid pole peale 1903. aastat nii närust tulemust näinud ja said 179 kohalises parlamendis ainult 38 kohta. Kuid peale nädalaid kestnud valimisi on tulemuseks taas Frederikseni juhitud vähemusvalitsus, kus istuvad koos sotsiaaldemokraadid, sotsiaalliberaalid, vasakäärmuslastest rohelised ja Lars Løkke Rasmusseni libakonservatiividest mõõdukad.
See pole puhtalt keskpõranda valitsus, kuid seda juhivad tsentristlikud ajed: hallatakse kilde, hoitakse teatud seltskond puutumatuna ja välditakse olemasoleva korra tegelikku raputamist.
Valijad liikusid sellise lähenemise juurest eemale. Keskpõrandalised manööverdasid. Suur osa senisest poliitilisest klassist püsib võimu juures. Kuulutati, et kõik on vastutustundlik.
Selline on tänaseks operatsioonisüsteem, mida kasutab suurem osa Euroopast. Keir Starmer kehastab Briti lahendust: hoolimata tõeliste muutuste lubadusest on tema valitsuse puhul ilmsiks saanud ainult hallatud kidumine (managerial declinism). Emmanuel Macron on teinud niisugusest loomusunnist presidentaalse kunstivormi. Saksamaale lubatud CDU päästja Friedrich Merz paistab olevat juba langenud ülehallatud mittemuutuste lõksu. Ta valitseb koos keskpõranda pahempoolsetega ja samal ajal kinnitab, et keskpõranda parempoolsed on tagasi juhipositsioonil.
Ühispartei ühisosaks on "äärmuslaste" võimust eemal hoidmise püha üritus.
Kõikjal kasutatakse sarnast meetodit. Kui valijad hakkavad mujalt muutuseid otsima, siis keskpõranda parteid, isegi eilsed põlisvaenlased, avastavad äkki loomuliku ühisosa, milleks on "äärmuslaste" võimust eemal hoidmise püha üritus. Sõna "äärmuslane" tähendab üldjuhul parteisid, mida pole õigete jõudude poolt institutsionaalse võimu nautimiseks piisavalt treenitud.
Kuid Taani pole jalgrataste ja rukkileivaga Élysée palee. See on liiga väike ja ideoloogilistesse ulmadesse eksimiseks reaalsusega liiga seotud. See on põhjus, miks Frederiksen jäi võimule. Ta sai teistest Euroopa sotsiaaldemokraatidest varem aru, et valijad ei soovi järjekordset loengut avatusest, mida peavad inimesed, kes ei vastuta tagajärgede eest. Sisserände valdkonnas võttis ta märksa varem rangema seisukoha, kuna Taani on pisike, tihedalt asustatud ja seda on teooriapilvest keeruline juhtida. Kõrvalnähud jõudsid kohale varem.
Kuid ometigi pole tegemist lahtiütlemisega keskpõranda mõttemaailmast. Tema valitsuse sisuks on üritus muuta midagi täpselt nii vähe kui ellujäämiseks on hädavajalik.
Ellujäämise minimaalne reformism tähendab millegi vajaliku tegemist ainult määral, mis aeglustab valijate põgenemist, mille tulemusel jääb sügavam sisemine kord puutumata. Tegeleda tuleb ühe murekohaga, nagu näiteks sisseränne, mille peale saab seda kasutada jõulise juhtimise alibina ja kõik ülejäänud probleemid võib jätta pea sinnapaika. Raha tuleb kulutada kõige rohkem müra tekitavatele huvidele. Kuulutama peab tohutuid saavutusi, mille juures jääb vana pealisehitis puutumata. Mida tuleb nimetada rahva kuulamiseks.
Uue Taani valitsuse tegevuskava on täpselt selline: odavam toit, noortele tasuta ühistransport, hambaravi, pensionid, riigikaitse, Gröönimaa, karmimad väljasaatmisreeglid ja loomade sotsiaalabi reform.
Mõned meetmed on mõistlikud, kuid kõik üheskoos paistab välja kui lipp-lapi-peal millegi parandamine: pisut pensionäridele, natuke üliõpilastele, tilgake rohelisele südametunnistusele, väheke sisserände vastu hääletajatele, veidi loomaõiguslastele ja näpuotsaga geopoliitiliste teemade hüvanguks.
Selline tegevuskava ei küsi, mis Taanist võiks saada. See tunneb huvi kui väikeste ohvritega on võimalik säilitada keskpõranda võim.
Kõige sügavam keskpõranda puue pole enese alalhoidmine kui selline, vaid usk, et protseduuriline kavalus suudab asendada demokraatliku õiguspärasuse.
Mis on omakorda põhjus, miks usalduse kiht muutub aina õhemaks: valijatele räägitakse, et neid kuulatakse, kuid tulemuseks on ainult minimaalsed järeleandmised, millest pole võimalik kõrvale hiilida. Kõige sügavam keskpõranda puue pole enese alalhoidmine kui selline, vaid usk, et protseduuriline kavalus suudab asendada demokraatliku õiguspärasuse. Keskpõrand liigutab võimalikult hilja ja vastumeelselt, mille järel õnnitleb see iseennast julguse eest.
Mis toob meid Tony Blairi juurde, kes hiljuti ilmus avalikkuse ette ja soovitas "äärmuslikku keskpõrandat". Mis on järjekordne blairistliku ajuväänamise suurepärane näide. Blair on poliitik, kes muutis normaalsuseks kõik selle, millest valijad nüüd tahavad lahti saada ja üritab täna oma pärandit päästa kirjeldades taganemist edenemisena. Kui isegi Blair hakkab blairismist eemale liikuma, siis võiks keskpõrand vihjest aru saada.
Taani puhul pole ümberpööramine nii teatraalne. See juhtub Põhjala stiilis: hilja, vastumeelselt, korrapäraselt, mille juures teevad kõik näo, et tegelikult ei pidanud vanadest tõekspidamistest keegi väga lugu. Sellised on keskpõranda tõekspidamised ja kui valijale need ei meeldi, siis meenutades Groucho Marxi, on keskpõrandal varnast võtta teised.
Tsentristide jaoks on paha uudis see, et Taani uus valitsus võib osutuda nõrgaks, juhitamatuks ja tüütavalt upsakaks. Nagu keskpõrandalised kõikjal. Hea uudis on see, et väikestes ühiskondades pole nõder juhtkond nii tähtis, kuna reaalsus pakub varjumiseks vähem pelgupaiku. Head juhid võivad tuua kaasa tohutud muutused paremuse poole, seda eriti üleminekuaegadel. Kui häid võimureid pole võtta, saabuvad muutused hilja ja koos püsiva viha ja segaduse pilvkattega. Kuid Taanis vähemalt pööratakse süsteemis kord aset leidnud korrektsioonid väga harva tagasi.
Mis on teema, mille keskpõranda mõistus jätab sageli tähelepanuta. See otsib juhatust ülevalt ja väljastpoolt – Brüsselist, rahvusvahelistest institutsioonidest ja ülimuslikest rahvusvahelistest kaas-keskpõrandaliste võrgustike koostöö harjutustest. Taani imed seevastu on alati olnud pärit kodule märksa lähemalt. Selle tugevuseks pole kunagi olnud poliitilise klassi tarkus, vaid nendega piisavalt vahetus suhtes olevate inimeste talupojamõistus, mis hoiab selle klassi ausana. Taani on jätkuvalt imeline riik, sest seda on õnnistatud väiksusega: see on piisavalt väike, kus teooria puutub kokku eluga. Seal leidub inimesi, kes on valmis juhtima kui poliitikud unustavad ära, kuidas seda teha.
Tõlkis Karol Kallas