Eesti tohutud kaitsekulutused on aknast välja visatud raha, millega protektoraadi riigiaadel üritab kindlustada oma positsiooni siinses ühiskonnas ja mida Ukraina eliidi eeskujul lihtsalt varastatakse, kirjutab saotsiaalteadlane, ajakirjanik ja endine minister Raivo Palmaru.

Juhtusin mõni aeg tagasi YouTube'ist vaatama Postimehe sõjastuudio saadet „Riho Terras: kaitseminister Martin Herem astub ametisse äärmiselt keerulises olukorras." Saade oli eetris: 11. septembril 2026. 

Endine kaitseväe juhataja ja Europarlamendi saadik Riho Terras tegi selles ülesastumises ühe kummalise avalduse teise järel. Näiteks, kui intervjueerija küsis, et mis meil kaitsevaldkonnas toimub ja kui suur jama on kaitseministeeriumi haldusalas kokku keeratud, vastas Terras: „See, mis toimub, on väga kahetsusväärne ja mõjub Eesti mainele halvasti."

Kas panite tähele: olulisem kui see, mis toimub, on see, kuidas toimuv mainet mõjutab. Teisisõnu: näilisus on olulisem kui tegelikkus.

Ometi tagab just teadmise ja reaalsuse sobivus tegevuse edukuse. Viimast mõõdab riigi tasandil inimeste toimetulek. Aga see polnud Riho Terrase jaoks teema. Nii mõtlevad inimesed ei saa aru, kuidas sotsiaalsed süsteemid toimivad, mistõttu on nad juhtide ja otsustajatena paratamatult düsfunktsionaalsed.

Sõna „düsfunktsionaalne" tähendab seda, et vaadeldav miski (süsteem, institutsioon, organisatsioon, aga ka suhe või kehaosa) ei täida oma otstarvet, oma õiget ja oodatud rolli. Need ei toimi nii nagu vaja, ei tööta normaalselt või nõuetekohaselt. Oluline on rõhutada, et düsfunktsionaalsus saab enamasti alguse ebasobivast kognitiivsest mustrist ja selline „teadmine" ei võimalda lahendada probleeme.

Kui raha ei ole reaalne, hakkab ühiskond lagunema

Terras jätkas Postimehele antud intervjuus: „Minu jaoks kõige suurem murekoht on see, et sellised skandaalid jätavad ka Eesti rahvale tunde, et nende raha on väärkasutatud, kuigi Eesti inimesed on olnud valmis üle 5% sisemajanduse kogutoodangust kaitsele ära andma." 

Huvitav, kes, kus ja millal seda eesti rahvalt küsis? „Riik – see olen mina!" (prantsuse keeles „L'État, c'est moi!") olevat rääkinud Prantsusmaa päikesekuningas Louis XIV, misjärel piiramatut monarhiat hakati nimetama absolutismiks. Terrase jutust selgub, et siinne NATO ja Euroopa Liidu protektoraadi riigiaadel samastab ennast rahvaga.

Mida selline „üle 5% sisemajanduse kogutoodangust kaitsele ära andmine" endaga kaasa toob?

Vaatame fakte. 2025. aastal olid Eesti kaitsekulutused 1,7 miljardit eurot, 2026. aastal aga 2,04 miljardit ehk 5,43 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Aastateks 2026 kuni 2029 on Eesti kaitsekulutusteks planeeritud 10 miljardit eurot. Kus see raha tuleb? Eks ikka arstiabi, kultuuri, hariduse, sotsiaaltoetuste ja lõppkokkuvõttes Eesti inimeste toimetuleku arvelt.

Pole sugugi juhus, et tervishoiusüsteem laguneb, haridusvõrk on halvas seisus, kultuurile ei jätku raha, inimeste elujärg halveneb, Eesti keskmine pension moodustab vaid 45.4 protsenti Euroopa Liidu maade keskmisest pensionist ja see protsent kahaneb.

Oluline on teada, et sõjalised kulutused on surnuks kägistanud palju suuremaid riike kui Eesti. Tuntuim näide on Rooma impeerium ja selle õnnetu hõbedenaar (Roman denarii), mille hõbedasisaldus vähenes proportsionaalselt impeeriumi laienemise ja selle sõjaliste kulutuste kasvuga. Kriis saavutas haripunkti nõndanimetatud "kolmanda sajandi kriisi" ajal (aastatel 235–284 pKr), kui Rooma kannatas peaaegu viiskümmend aastat kaose all: sissetungid, katkud, kodusõjad ja majanduslik kokkuvarisemine.

Keisrid tõusid ja langesid peadpööritava kiirusega, mõned neist valitsesid vaid kuid enne mõrvamist. Poliitilise draama taga oli purunenud finantssüsteem, milles kunagine hõbemünt oli muutunud hõbedaga kaetud pronksist kettaks. Seos on lihtne: kui raha lakkab olemast reaalne, hakkab ühiskond lagunema. 

Meie aja näide on USA oma 40,4 triljoni dollari suuruse riigivõlaga, mis moodustab 122,35 protsenti riigi sisemajanduse koguproduktist (SKP). Viimane on 32,634 triljonit dollarit. Ka selle ummiku taustaks on eeskätt sõjalised kulutused (umbes 800 sõjaväebaasi üle kogu maailma; alles hiljuti ületas riigi kaitseeelarve 1 triljoni dollari piiri jne).

Analüütik ja USA rahandusministri endine asetäitja Paul Craig Roberts kirjutas mõni aeg tagasi: „Mõelge sellele, kuidas Ameerika on 21. sajandi esimesel veerandil raisanud oma ressursse ja mainet. Triljonid dollarid on kulutatud Iraagi, Liibüa, Süüria ja Somaalia hävitamisele – ilma vähimagi kasuta. Mitte keegi peale sõjatööstuse ja julgeolekusektori kasusaajate ei ole võitnud nendest sõdadest midagi."

Disproportsioon ehk sobivuse või mõõdulise kooskõla puudumine riigi kulutustes viib paratamatult sotsiaalsete pingeteni, mida sageli võimendatakse kõige mahasurumisega, mis peavoolule ei vasta. See ei ole nii ainult Eestis. Saksamaal saavutas AfD (Alternatiiv Saksamaale) Saksi-Anhalti valimistel tulemuse, mida on nimetatud maavärinalaadseks. Kuid võimueliit ei taha sellest midagi kuulda. Kogu Saksamaal on püütud AfD-d maha suruda. Mindud on nii kaugele, et partei liikmeid üritatakse vahistada või muuta nad valijate silmis täiesti vastuvõetamatuteks.

Ja kas keegi usub, et Ühendkuningriigi poliitiline eliit taandub vaikselt, ehkki peaministrid vahetuvad seal juba sama kiiresti nagu Roomas keisrid kaose aastatel? Prantsusmaal püütakse meeleheitlikult takistada Marine Le Peni kandideerimist. Olukord on jõudnud selleni, et postitad midagi Facebooki ja politsei seisab peagi ukse taga. Poliitiline eliit – või vähemalt märkimisväärne osa sellest – eelistab inimesi hirmutada, Selle asemel et kuulata neid, kes räägivad paljudele inimestele südamelähedastest ja murettekitavatest asjadest, et siis midagi mõttekat ette võtta.

Usun, et ma ei liialda kui ütlen, et lääneriigid liiguvad aeglaselt aga kindlalt revolutsioonieelse olukorra suunas. Sest inimesed saavad ju aru, et kui nende hääl midagi ei muuda, peavad nad leidma teisi vahendeid muutuste saavutamiseks. Eesti ei ole siingi erand. 

Aknast välja visatud raha

Aga tuleme tagasi riigikaitse juurde ja küsime, kas tohutu suured kaitsekulutused, aitavad Eestit kaitsta? Muidugi mitte, vaadake kas või Ukrainas toimuvat. Seda, millega Ukraina sõda lõpeb, ennustasid 2022. aasta veebruaris-märtsis paljud maailma prominentsed sõjanduse ala asjatundjad. Ja sündmused ongi arenenud nende ennustatud trajektoori mööda. Väga erinevalt sellest, mida meie poliitikud ja sõja ergutustüdrukuna esinev peavoolumeedia on inimestele rääkinud.

See, mis Ukrainas toimub, on kohutav: Ukraina rahvaarv on kahanenud 52 miljonilt 22le miljonile ja riik on muutumas kõrbeks. See näitab, et Ukraina rahval ei ole sõja tegelike algatajate silmis mingit tähtsust. Nüüd, kus igale vähegi mõtlevale inimesele on selge, et NATO seda sõda ei võida ja Novarossia on saanud reaalsuseks, on otsustajatel üha vähem aega.

Alternatiive on kaks: kas Novarossia laieneb Lvovini või õnnestub teha hullumeelsusele lõpp. Kiievi hunta ei taha viimasest võimalusest muidugi midagi kuulda, aga neil pole valikut – ei saa ju raha, relvi ja mehi trükkida. Suurem häda on see, et ka eurooplased ei taha mõistusele tulla. Siiski on aegumispunkt läbitud ja sellel, kui palju raha ja relvi Ukrainasse saadetakse, pole enam tähtsust. Küsimus on ainult selles, kus ja mis tingimusel venelased peatuvad.

Meie olukord on potentsiaalselt veel ohtlikum. On arvukalt uuringuid  mis näitavad, et Eestit ei ole võimalik Venemaa rünnaku korral kaitsta. Tuntuim neist on RAND Corporationi 2016. aasta aruanne "Heidutuse tugevdamine NATO idatiival" (Reinforcing Deterrence on NATO's Eastern Flank). Selle uuringu käigus viidi läbi sõjamänge ja arvutisimulatsioone, mis matkisid Venemaa rünnakut Balti riikidele. Aruandes jõuti ühemõttelisele järeldusele: Venemaa Lääne sõjaväeringkond veereb mõne hetkega NATO kõige haavatavamatest liikmetest üle ja vene väed jõuavad kuuekümne tunniga Tallinna ja Riia äärealadele.

Raportis, mille autoriteks on David Shlapak ja Michael Johnson, öeldakse, et NATO saab purustavalt lüüa, ebavõrdsus on nii suur, et NATO lahingugrupid ei jõuaks vene vägede pealetungi eest isegi taganeda ja leiaksid end „paigal hävitatuna". NATO-l puuduvad konventsionaalsed vahendid, et vastu seista Venemaa täiemahulisele sissetungile Balti riikidesse.

Selliseid uuringuid on teisigi. Üks neist on näiteks Rootsi Teadusagentuuri 2021. aasta artikkel, mis suures osas kordas RAND-i raporti järeldust, et Venemaa sõjavägi võib mõne päevaga Balti regioonist üle sõita.

Kas sellel taustal on tõesti inimesi, kes arvavad, et kui Venemaa ründab Tallinnat, on Ameerika Ühendriigid valmis ohverdama New Yorki? Kui jah, siis peaksid sellised inimesed minema arsti juurde. Nagu ka need, kes päevast päeva hunti hüüavad.

Viimaste mõttelaadi kirjeldavad Aapo Ilvese kirjaread muinasjutuhundi kurvast elust: „Prügikast on ümber löödud, süüdi on hunt; küpsised on ära söödud, süüdi on hunt; põrsakesed on lollid, süüdi on hunt jne." Siinsed pimedusemeestest poliitikud ja ajakirjanikud (tuletagem siinkohal meelde 1515–17 ja 1689 ilmunud kuulsaid kirju pimedusemeestele – Epistolae obscurorum virorum) armastavad liputada härja nina ees punast rätikut, ilmselt lootes, et härg on kas pime või vähemasti värvipime. Aga mis juhtub siis, kui ta ei ole?

Kes on need poliitilised jõud ja inimesed, kes kõigest väest püüavad viia Eestit konfliktini, milles meil puudub võidukäsi. Kas nad on lihtsalt rumalad või tegutsevad teadlikult Eesti riigi ja rahva vastu? Arvan, et on mõlemaid. Sellised inimesed kujutavad endast selget ja otsest ohtu nii Eestile kui ka Euroopale.

Eesti tohutud kaitsekulutused on aknast välja visatud raha, millega protektoraadi riigiaadel üritab kindlustada oma positsiooni siinses ühiskonnas ja mida Ukraina eliidi eeskujul lihtsalt varastatakse. Suurem osa sellest uusaadlist on olemas kõigi ja kõige jaoks, välja arvatud Eesti ja tema rahva huvid. Oma kodanikele pakuvad nad ainult kõrgemaid makse, lõive, lisakoormust, sotsiaalteenuste kärpeid ja vähendatud hüvitisi.

Raivo Palmaru