Ühendkuningriigi Winston Churchilliga võrreldava kaaluga konservatiivne poliitik Enoch Powell hoiatas 1970. aasta valimiste eel Ühe Maailma käsilaste fabiaanide hukatusliku "kodanikuõiguste" vandenõu eest. Tal oli õigus. 

See pole üllatav kui paljud inimesed jätkuvalt sellest aru ei saa. Riik, nagu seda kujutab Ühendkuningriik, mis on käesoleval sajandil pidanud kaks korda kaitsma ennast kohutavate ohvrite hinnaga välisvaenlase eest, on tunnetuslikult valmis, et ohud võtavad tulevikus samasuguse vormi. Kui mõeldakse vaenlasest, siis seda nähakse soomusdiviiside, lennukite eskadrillide või allveelaevade eskaadritena. Kuid riigi olemasolu ei rünnata alati ühesugusel moel. Britannia tulevik on täna samasuguses ohus kui see oli aastatel kui imperiaalne Saksamaa ehitas suuri sõjalaevu või natsionaalsotsialistid taasrelvastusid.  

Tõesti, täna on oht isegi suurem, seda põhjusel, et vaenlane on kas nähtamatu või varjatud, mille tõttu pole selle ettevalmistusi ja edasitungi nii lihtne jälgida. Kui Tšehhoslovakkia kisuti tükkideks, Austria annekteeriti ja tungiti Poola, siis vähemalt oli võimalik näha, et võim muutus. Mille juures võiks aru saada, et viimase kolme aasta sündmused on ohust samavõrra rasedad, aga nendega ei kaasne samasuguseid füüsilisi signaale.  

Esimeseks enesekaitse tingimuseks on mõistmine, mida tegelikult tuleb karta.

Ajal kui Ühendkuningriik valmistub valima uut parlamenti, hiilib oht lähemale ja seda üha kiirenevas tempos. Teised rahvused on siiani jäänud pimedaks ja liikumatuks seniks, kui neil on juba liiga hilja ennast päästa. Kui Britannia soovib pääseda samasugusest saatusest, siis on silmade avamiseks viimane aeg. Sest esimeseks enesekaitse tingimuseks on mõistmine, mida tegelikult tuleb karta.

Ma kinnitan, seega, et Ühendkuningriiki ründavad täna jõud, mille eesmärgiks on Britannia ja selle ühiskonna hävitamine kujul, nagu seda seni tuntakse või ette kujutatakse. Need samad jõud tegutsevad samuti teistes lääneriikides. Tõepoolest, mõnes teises riigis on need jõudnud kaugemale kui Ühendkuningriigis. Kuid, nii nagu pole sellest mitte mingisugust lohutust kui peaminister räägib, et inflatsioon vaevab samal viisil teisi riike, pole ka pääsemist ühisest hukatusest. Katk pole vähemsurmav põhjusel, et see jääb ühe riigi piiresse. Millest hoolimata on kasulik nii teiste riikide kui oma kodumaa puhul võtta teadmiseks need edusammud, mida vaenlane on saavutanud viimase kolme-nelja aasta jooksul. Lubage, ma tuletan teile need meelde.

Organiseeritud korratusega saab seada ohtu politsei moraali ja sundida kuuletuma isegi riigi enese võimu, seda mitte rahuarmastava kodaniku huvides, vaid tema vastu.

Viimase kolme või nelja aasta jooksul on võimalik olnud jälgida Ameerika Ühendriikide ülikoolides toimuvat. Need institutsioonid pole täna mitte ainult pideva vägivalla ja korratuse tallermaad, vaid need on olemas ning neid käitatakse ainult vastavalt vaenlase seatud tingimustele. Ühendriikide valitsus ei kontrolli enam ülikoole. Samal ajavahemikul on olnud võimalik jälgida, kuidas seesama vaenlane, selle üliõpilaste meeleavaldustega, mitte ainult ei terroriseeri ühte Euroopa linna teise järel, vaid kukutas ühe Euroopa tugevaima valitsuse [Prantsusmaal, 1968]. Ühendkuningriigis võib vaadata, kuidas õppeinstitutsioonid on püsivas hädaohus, kuidas neid heidutatakse ja naeruvääristatakse korratuse organiseerijate poolt.

Niipalju ülikoolide kohta, kuid isegi kodanike valitsus peab tundma hirmu rahvajõugu ja selle meeleavalduste kaasaegse vormi ees. Ühendriikide valitsuse poliitikaid on väljaastumiste tõttu korduvalt muudetud, seda mitte valijameeste, ega kongressi otsuste-, vaid rahvahulkade käitumisest tingitud hirmu tõttu. Ühendkuningriigi jaoks pole isegi vaja näiteid välismaalt otsida. Siin riigis on viimase paari nädala jooksul olnud võimalik pealt vaadata, kuidas organiseeritud korratusega saab seada ohtu politsei moraali ja sundida kuuletuma isegi riigi enese võimu, seda mitte rahuarmastava kodaniku huvides, vaid tema vastu. Kui [sõjalaevad] Prince of Wales ja Repulse lahkusid Siiami lahest, siis vähemalt oli teada, et Britannia jäi kaotajaks. Sama otsustava kaotuse osaliseks sai Ühendkuningriik siis kui Britannia siseminister, altkäemaksuna meeleavaldajatele, tõi ohvriks õigusriigi. Kuid kas on teada, et tegemist oli kaotusega, või on inimesed nii rumalad ja loodavad, et sellega kõik [meeleavaldused] lõpeb, mitte ei ole tegemist alandavate arengute algusega? 

Märkimisväärne osa Briti Armeest on käesoleval hetkel tegevteenistuses Ühendkuningriigi piires. Kuid see ei asu Põhja-Iirimaal, et seal mässu maha suruda, samuti ei tõrju see vägivaldset sissetungi, kuigi need mõlemad asjad kootakse tuleviku sündmuste mustrisse. See on seal, kuna eesmärgipäraselt õhutatud korratus on võimu tööriist, tsiviilvalitsuse võimu autoriteedi hävimine on ainult sammu kaugusel ja kuna võimalust, et seda autoriteeti ei taastatagi, ei nähta ette. Seda, et vaenlane kasutab ära religioosseid lahkhelisid, on selle jaoks samasugune lahendus kui rahvajõuk loobib [millegagi] mõnel muul põhjusel püstitatud monumenti. Samuti ole usulised erimeelsused ainukene materjal, mida eesmärgi huvides ära kasutatakse. Siinpoolt St George'i väina on aastaid kogunenud teistsugune plahvatusohtlik materjal ja seda tänu teatud ringkondade sihilikele kavatsustele.  

Teema, mida kutsutakse "rassiks", ärakasutamine on ühine tegur, mis ühendab mitmel rindel vaenlase tegevusi. 

Teema, mida kutsutakse "rassiks", ärakasutamine on ühine tegur, mis ühendab mitmel rindel vaenlase tegevusi. Viimase kolme või nelja aasta jooksul on olnud võimalik pealt vaadata, kuidas Ühendriikides linnas linna järel puhkevad tulekahjud ja rahutused ning vägivalla materjaliga varustab neid väljaastumisi neegrite lakkamatu ränne lõunast põhjaosariikidesse. Nende arvu kasv põhjas kütab ainult anarhia kollet. "Rass" hakkab mängima suurt, tõenäoliselt otsustavat, osa lahingus Britannia pärast. Ühendkuningriigi vaenlased ei suuda uskuda oma head õnne kui nad näevad, kuidas Ida-Indiatest pärit inimeste, aafriklaste ja aasialaste arvud suuremates linnades lähenevad kahele miljonile ning niisuguste arengute kasvutempo aeglustumist pole kuskilt paista.  

Millise iganes sissetungija üks kõige ohtlikumaid omadusi on võime panna sihtmärgiks võetud ohvrid alahindama tema jõudu. Tänane vaenlane on selles äärmiselt võimekas. "Õnneks" seletatakse inimestele, et "see on ainult pisike vähemust, mis on [vägivalda] kaasatud". Suuremat saamatust pole võimalik ette kujutada. Revolutsioone korraldavad alati vähemused ja tavaliselt on need pisikesed vähemused. Need inimesed, kes niiviisi räägivad, pole saanud aru uue psühholoogilise relvastuse, millega neid rünnatakse, jõust ja uudsusest. See on võrreldav inimesega, kes arvab tuumarelva leiutamise peale, "aga tegemist on väga väikese pommiga". See on küll väike, aga see on tuumarelv. Vähemused, mis hetkel on veel imikueas, näitavad juba oma jõudu siin ja seal ja nende võim sõltub kontrollist inimeste mõistuse üle.   

Vaenlase meetodiks on ilmselgete ogaruste korrutamine viisil, nagu need oleksid iseenesestmõistetavad tõed.

[Ühiskonna] enamus muudetakse passiivseks ja abituks saatanlikult lihtsa, kuid samas deemonlikult salakavala tehnika poolt. Selle meetodiks on ilmselgete ogaruste korrutamine viisil, nagu need oleksid iseenesestmõistetavad tõed. Absurdsuste korrutamise jõuga, mida kajastatakse ja üha taaskajastatakse kõikide kommunikatsiooniorganite poolt, alandatakse rahva enamus olukorda, kus nad ei usalda enam iseendagi meeli ning alistuvad oma tahtes vaenlasele. Igas sõjas on eesmärgiks vastase tahte murdmine. Ühendkuningriigi puhul on ohuks, et vaenlane on saavutanud ohvrite üle moraalse ülimuslikkuse ja hävitab nende head südametunnistust.

Inimesed, kes näevad, kuidas anarhia levib, nõuavad rohkem politseid, rohkem karistusi ja suuremat jõudu. Need võivad tõepoolest olla vajalikud, kuid asjadena iseeneses on impotentsed ja neist võivad hoopis saada lisarelvad vaenlase arsenalis. Juhul kui kohe ei asuta vaenlasega võitlema ja seda ei purustada moraalses sfääris. Otsustavaks teguriks selles võitluses on terve mõistuse ja ogaruse, tõe ning absurdsuse, asetamine nende õigetele kohtadele. Kuid selline tegevus paistab täna juba nii keerulisena, et tavatarkus ja viisakas seltskond peavad seda [moraalse ülekaalu taastamist] võimatuks.

Kas keegi on kunagi ehk imestanud, miks arvamused, mida sünnipäraselt peab õigeks suurem osa inimestest, mõistetakse juhul, kui keegi julgeb neid avalikult väljendada, "vastuoluliste", "äärmuslike", "plahvatusohtlike" ja "häbiväärsetena" hukka ning lämmatatakse vägivalla ja mürgiga, mis pole omased nii arutelule kui lihtsate poliitiliste teemade puhul? See on nii, sest sissetungija kogu võim sõltub inimeste toimuvast – mis ümberringi toimub – arusaamise- ja sellest, mida nad näevad, rääkimise tõkestamisest.   

Sissetungija võim sõltub inimeste toimuvast arusaamise- ja sellest, mida nad näevad, rääkimise tõkestamisest.

Kõige täiuslikum ja kõige ohtlikum niisuguse protsessi näide on teema "rass" sihilik väärtõlgendamine. Ühendkuningriigi inimestele seletatakse, et nad ei peaks ennast tundma ohustatud Lääne-India, Aafrika ja Aasia rahvaste sisserändest, mis ulatub peatselt miljoniteni, ega sellele vastu seisma. Kui keegi seda teeb, siis on ta "eelarvamuslik", "rassistlik", "mittekristlik" ja "ei näita eeskuju ülejäänud maailmale". Käesolevas olukorras ja tulevikuvaates, mis veel mõned aastad tagasi oleks igaühele paistnud mitte ainult vastuvõetamatu, vaid ka üheselt uskumatuna, esitletakse nüüd millegi tervitatavana, mille kõik mõistlikud ja õigesti mõtlevad inimesed heaks kiidavad. Avalikkust on mõjutatud moel, et see sõna otseses mõttes kuulutab musta valgeks.    

Sunday Timesi moodi ajalehed mõistavad selle hukka "rassipuhtuse fantaasiate levitamisena", kuid niisugused arusaamised ainult möönavad, et inglise vanematele Pekingis sündinud laps ei ole hiinlane, vaid inglane ja Birminghamis india peres sündinud laps on indialane. Hereesiaks peetakse isegi ilmselget tõika, et inglased on valge rahvus. Olenemata sellest, kes selles osalevad, kujutab niisugune protsess ajupesu ilmselgete absurdsuste kordamise teel ja see on kuri ning surmav relv. Lõpuks lämmatab see rahvuse enamuse, kes on määratud kas vägivalla, revolutsiooni või türannia ohvriks, võime ennast kaitsta, kuna inimesed on jäetud ilma tervest mõistusest ja neis on kujundatud välja veendumus, et see, mida nemad peavad õigeks, on tegelikult vale.  

Ajupesu ilmselgete absurdsuste kordamise teel on kuri ja surmav relv.  

Osutatud protsess on juba jõudnud hukutavalt kaugele kui isegi poliitilised parteid ei julge üldvalimistel, millest sõltub edaspidine poliitika ja riigi tegevus, mis miljonite valijate jaoks kujutab ühte tähtsamat teemat, antud teemal arutleda. Kui parteijuhid mesmeriseeritakse tunnistama vaenlase "rassismi" ja "mittekristlikkuse" loosungeid ning rakendama sellist suhtumist oma eluaegsete poliitiliste kolleegide suhtes.  

Kuid see on ainult üks ja kõige silmatorkavam näide, aga absurdsustele, nagu seda kujutab näiteks sündsusetus, kasutamisele ajude lömastamise relvana pole lõppu. Ülikoolide puhul räägitakse avalikkusele, et hariduse ja õppeainete üle peaksid otsustama üliõpilased ja viimaste esindajad peaksid sisuliselt haldama institutsioone [ülikoole]. Kõik selline on jabur. Ilmselge juhm ogarus, kuid ogarus, millest on haritlastele ja ajakirjanikele, poliitikutele ning parteidele tänaseks saanud kohustus, mida nood peavad tunnistama ja sõnades kordama. Mida jõustatakse sõnalise tühistamise ja füüsilise vägivalla ähvardustega. 

Inimestele räägitakse, kuidas lääneriikide majanduslike edusammudeni on jõutud muu maailma arvelt, mille käigus on nood vaeseks kurnatud, mille tõttu "arenenud" riikidel lasub kohustus anda maksumaksjate rahast võetud "abi" arengumaade valitsustele. Selline arusaamine on ogar, selle kõige ilmsemal ja upsakamal kujul. Aga see on ogarus, millega lääneriikide inimesed, vaimulikud ja ilmikud – eriti vaimulikud, on niivõrd läbi immutatud ning küllastatud, et kõige lõpuks tunnevad nood häbi lääne inimkonna saavutuste pärast ning langevad põlvili ja vabandavad, et nad on tsiviliseeritud inimesed, ning paluvad, et neid solvataks ja alandataks. 

Siis käib selle otsa veel "kodanikuõiguste" jaburus. Ulsteris räägitakse inimestele, kuidas tavalistes elamupiirkondades toimuv tule ja märatsemisega hävitustöö on tingitud rahulolematusest sotsiaalkorterite jaotamise ning töötamise võimalustega. See on ogar, selle kõige ilmsemal ja ajavabamal kujul, millest hoolimata pole see hoidnud ära Ühendkuningriigi parlamendi ning valitsuse poolt Põhja-Iirimaa võimude moraali jalge alla tallamist, kuid nood süüdistavad viimast anarhia ja vägivalla põhjustamises.

Kõigest kõige küünilisem, mida inimestele räägitakse, mida korrutavad isegi tõena piiskopid, et kommunistlikud riigid peavad lugu inimõigustest ja on isikuvabaduste kaitsjad, aga samal ajal suur hulk ühendkuningriigi inimesi saab väga pahaseks vaatemängu peale kui Ühendkuningriigi kriketi meeskond kohtub Britannias Lõuna-Aafriklastega. See on ogar, selle kõige ilmsemal ja ajavabamal kujul, kuid millest hoolimata Briti peaminister ja siseminister tunnistavad kõike sellist kindla tõigana.   

Sest võim seisneb selles, mida inimesi pannakse rääkima ja sellest tulenevalt määratakse omakorda mõtlema.

Võib-olla on see õnnelik juhus, et niisugune eriline korratuse ja anarhistliku ajupesu triumf juhtus just käesoleva üldvalimiste kampaania ajal. paljude inimeste jaoks on tegemist eesriide kergitamisega. Esimest korda on inimestel võimalik heita pilk vaenlasele ja selle jõule. Kui see on nii, siis see juhtus õigel ajal. Sest võim seisneb selles, mida inimesi pannakse rääkima (või mitte ütlema), ja sellest tulenevalt määratakse omakorda mõtlema (või mitte mõtlema). Sellise võimu saab ainult kukutada selge tõe ja terve mõistusega ning tahtega seda selgelt ja kõva häälega tunnistada, hoolimata sellest, kes niisuguseid asju salgab, kes mõnitab, kes meelt avaldab.

Kui niiviisi ei sünni, siis pole enam võimalik lõksu kinnilangemist ära hoida. Pole võimalik võita Britanniat vihkavaid ja seda hävitada soovivaid jõude. 

Järgmisel nädalal on see inimeste kätes, võib-olla isegi viimast korda, valida inimesed, kes ütlevad välja selle, mida nad isekeskis teavad olevat tõe.

Tegemist on vastu Ühendkuningriigi 1970. aasta üldvalimisi Birminghami Northfieldi linnaosa Turves Greeni Tütarlastekoolis toimunud valimisüritusel (13.06.1970) peetud kõnega (al. lk. 46).

Varem on Objektiivis ilmunud Enoch Powelli kõige kuulsama kõne "Verejõed" tõlge eesti keelde.

Tõlkis Karol Kallas