“Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.” Ühendkuningriigi konservatiivne õpetlane, sõjaväelane ja poliitik Enoch Powell hoiatas juba 1968. aastal peetud kuulsas kõnes immigratsiooniga kaasnevate tagajärgede eest, millest tänaseks on saanud Lääne-Euroopa uus reaalsus. 

Käesoleva kõne, mis on nimeks saanud “Verejõed” (Rivers of Blood) pidas Ühendkuningriigi kuulus konservatiivne õpetlane, sõjaväelane ja poliitik Enoch Powell (1912–1998) 20. aprillil 1968. aastal Konservatiivide ühingu (Conservative Association) Birminghamis toimunud aastakoosolekul. 

Tema viiekümne ühe aasta tagune sõnum on osutunud masendavalt prohvetlikuks! Powelli poolt ette kuulutatud massiimmigratsiooniga kaasnev plahvatuslik kuritegevuse suurenemine, suurte linnade/linnaosade getostumine, kristlike väärtuste ja kultuuri põlu alla sattumine – ühiskonna desintegratsioon – on tänane “uus reaalsus”.

Kui meie päevil kõlab sikhide turbanite kallal urisemine arusaamatult – sikhid on võrreldes paljude muude immigrandirühmadega enamasti väga mõistlikud inimesed – siis kõiges ülejäänus oskas Powell 1968. aastal Ühendkuningriiki tänaseks tabanud katastroofist maalida hirmutavalt adekvaatse pildi.

Kui ma vaatan tulevikku, näen ma turma. Nagu roomlane, kes “näeb Tiberit verest vahutamas”. – Enoch Powell

Kui keegi väidab, et massiimmigratsiooniga kaasnevaid ohte ei olnud võimalik ette näha või “me tahtsime ainult head”, siis Enoch Powell on näide, et tänase hulluseni viinud otsuseid on alati saatnud konservatiivne mõistuse hääl. 

Eesti on täna märksa õnnelikumas seisus: kolmanda maailma massiimmigratsioonilaine pole meid täie raskusega (veel) tabanud ja meil on võimalus lugeda, mida nägi ette Enoch Powell ning samas lääneriikides reaalajas lahtirulluvaid sündmusi jälgides tõdeda kui õigus tal oli.

Tegemist on 1968. aastal peetud kõnega ja kõlavad sõnad ning mõtted, mis täna ei ole väga (poliit)korrektsed. 

*  *  *

Riigimehe ülimaks oskuseks on nähtava kurja ärahoidmine, oskus hinnata ohte ja neile adekvaatselt reageerida. Kuid nii tehes seisab ta vastakuti inimloomuse sügavusest pärinevate takistustega.

Üheks selliseks takistuseks on tõsiasi, et ähvardava kurjuse asjaolud ei saa selgeks enne kui halb on juba juhtunud. Häda ja viletsuse arengu igal astmel on piisavalt ruumi ohtudes kahtlemiseks. Alati võib vaielda, kas ohud on kujuteldavad või reaalsed. Võrreldes päevakajaliste muredega, mis on kindlasti olulised ja vajavad kiiret lahendamist, jagub tuleviku muredele tähelepanu kasinalt. Poliitikutel on alati lihtsam ja tulusam tegeleda tuleviku arvelt tänaste pisimurede lahendamisega.

See on inimloomusele omane, et probleemide ennustamist peetakse probleemide põhjustamiseks või isegi nende ihaldamiseks. Levinud on mõtlemine, et “kui ainult inimesed nii palju ei muretseks, siis midagi halba ka ei juhtuks.”

Võib olla on sellise mõtlemise taga primitiivne usk, et sõna ja asi, nimi ja objekt, on identsed.

See on inimloomusele omane, et probleemide ennustamist peetakse probleemide põhjustamiseks või isegi nende ihaldamiseks.

Kõigil koosolemistel on üheks ebapopulaarsemaks teemaks arutelud, kuidas tänaste pingutustega saaks ära hoida tulevikus varitsevaid ohte. Ometigi on ohtude ärahoidmine poliitiku üks tähtsamaid ülesandeid. Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.

Nädal või kaks tagasi sattusin ma vestlema valijaga, kes oli üpris tavaline, keskealine, ühe meie riigiettevõtte töötaja.

Rääkisime sõna või paar ilmast ja siis härra teatas järsku: “Kui mul oleks piisavalt raha, ma koliksin siit riigist minema.” Ma üritasin teda rahustada jutuga, et isegi tänane (leiboristide) valitsus ei kesta igavesti. Minu sõnu tähele panemata ta jätkas: “Mul on kolm last. Kõik on saanud korraliku hariduse ja kaks neist on abielus ning neil on lapsed. Ma ei saa enne rahu kui ma näen, et nad on leidnud omale kodu kuskil välismaal. Siin riigis hakkavad viieteist või kahekümne aasta pärast mustad mehed raske käega valitsema valgeid inimesi.” 

Ma kuulen juba hukkamõistjate koori. Kuidas ma võin nii halvasti rääkida? Kuidas ma julgen sellisele vestlusele viidates tekitada probleeme ja kütta üles tundeid?

Kuid mul pole õigust taolist muret eirata. Viidatud kodanik on korralik, täiesti tavaline meie kaasinglane, kes keset päist päeva rääkis mulle minu kodulinnas, mida ma parlamendis esindan, et tema kodumaa tema lastele enam elamiseks ei kõlba.

Riigimehe ülimaks oskuseks on nähtava kurja ärahoidmine, oskus hinnata ohte ja neile adekvaatselt reageerida.

Mul lihtsalt ei ole õigust tema mure tähelepanuta jätta ja tegeleda muude asjadega. Viidatud töölise kombel mõtlevad tuhanded ja tuhanded inimesed. Ilmselt mitte kõikjal Suurbritannias, kuid kindlasti piirkondades, mis ägavad Inglismaa tuhandete aastate pikkuses ajaloos seninägematute muutuste keerises.

Tänaste arengute jätkudes elab viieteist-kahekümne aasta pärast meie riigis kolm ja pool miljonit Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) immigranti ja nende järeltulijat. See ei ole minu välja mõeldud number. See on ametlik Statistikaameti (Registrar General’s Office) pressiesindaja poolt parlamendisaadikutele esitatud arv.

Aastaks 2000 pole võrreldavat arvu esitatud, kuid võib arvata, et immigrante on siis viis kuni seitse miljonit, mis on umbes üks kümnendik kogu rahvastikust ja läheneb Suur-Londoni elanike arvule. Loomulikult ei jagune immigrandid võrdselt üle riigi; Margate’ist Aberystwyth’ini ja Penzance’ist Aberdeen’ini. Sisserändajatel on kombeks koonduda kindlatesse piirkondadesse. Erinevad immigrandigrupid ja nende järeltulijad võtavad Inglismaal üle terved vallad, linnaosad ja linnad.

Aja edenedes suureneb immigrantide, kes saabusid siia mööda samu radasid kui kunagi meie, Inglismaal sündinud järeltulijate osa rahvastikust plahvatuslikult. Juba 1985. aastal on neid enamus. See on fakt, mis nõuab kiiresti kõige tõsisemat tähelepanu. Samas on see ülesanne, mida on poliitikutel kõige raskem täita. Sisserände piiramisega kaasnevad raskused tuleb kanda täna, kuid nähtav tulu tõuseb alles mõne parlamendikoosseisu järel. 

Säherduse suure murega silmitsi seisev rahvas võib igati õigustatult küsida: “Kuidas me saame neid ohte maandada?” Lõpuni vältida pole nimetatud probleeme võimalik, kuid võimalik on nende mõju vähendamine. Me peame meeles pidama, et erilist tähelepanu tuleb pöörata numbritele. On põhimõtteline vahe, kas võõramaist päritolu inimesi on rahvastikust üks või kümme protsenti.

Kirjeldatud lihtsatele ja mõistuspärastele küsimustele on lihtsad ja mõistuspärased vastused: sisseränne tuleb lõpetada kas täielikult või piirata seda nii suures osas kui vähegi võimalik ning samal ajal soodustada võimalikult suurt väljarännet. Mõlemad lahendused on Konservatiivide partei ametlik poliitika.

See on pea uskumatu, et käesoleval ajal saabub iga nädal Wolverhamptoni sadamasse kakskümmend või kolmkümmend meretagust last. Mis omakorda tähendab, et kümne või kahekümne aasta pärast on meil lisaks viisteist-kakskümmend immigrandiperet. 

Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.

Kelle jumalad on määranud hukatusse, ajavad nad esmalt hulluks. Me peame olema hullud, seda sõna otseses mõttes, kui me lubame aastas oma riiki viiskümmend tuhat uut alamat, tänu kellele suureneb tulevikus sisserändajate osa rahvastikust märkimisväärselt. See on võrreldav olukorraga, kus rahvas näeb hirmsasti vaeva iseendale tuleriida püstitamisega. Me oleme tõeliselt hullud, et me lubame vallalistel, meie riigist ja meie inimestest mitte mingisugust oidu omavatel isikutel tulla ja luua siin pere.

Ärgu hellitatagu ka lootust, et immigratsioonilaine vaibub. Pigem vastupidi: isegi täna ühes aastas jaotatud viis tuhat sisserännuluba loovad olukorra, et aastas kasvab alamate arv 25 000 inimese võrra ad finitum. Selle juures ei pea isegi arvesse võtma juba olemasolevaid peresuhteid ja siinkohal jätan ma kõrvale ebaseadusliku sisserände. Sellises olukorras ei piisa muust kui elama asumise eesmärgil toimuva sisserände vähendamisest absoluutse miinimumini. Immigratsiooni radikaalse vähendamise nimel tuleb teha kõik nii seadusandlikult kui administratiivselt.

Ma rõhutan sõnu “elama asumise eesmärgil” ja sellel ei ole midagi pistmist olukordadega kui Rahvaste Ühenduse või kolmandate riikide kodanikud soovivad meie maale tulla õppima elik oma ametioskuseid täiendama. Näiteks võib tuua Rahvaste Ühenduse riikidest pärit arstid, kes oma kodumaa hüvanguks praktiseerivad meie haiglates ja teevad nii võimalikuks meie raviteenuste parandamise viisil, mis muud moodi ei oleks mõeldav. Sellised inimesed ei ole ja neist ei saa kunagi sisserändajaid.

Nüüd ma räägin väljarändest. Kui kogu sisseränne homme peatuks, väheneks immigrantide ja nende järglaste hulk oluliselt. Sellest hoolimata jääks selle rahvastikugrupi suurenemisega kaasnev oht meie rahvuslikule julgeolekule samaks. Seda probleemi aitab maandada suure osa viimase kümne või nii aasta jooksul saabunud sisserändajate väljaränne. 

Seetõttu on väga oluline Konservatiivide partei poliitika järgmine punkt: me peame soodustama väljarännet.

Paraku pole võimalik nende inimeste hulka ennustada, kes arvestataval riigipoolsel toel pöörduksid tagasi oma kodumaale või koliksid teistesse töökäsi vajavatesse riikidesse.

Sisseränne tuleb lõpetada kas täielikult või piirata seda nii suures osas kui vähegi võimalik ning samal ajal soodustada võimalikult suurt väljarännet. Mõlemad lahendused on Konservatiivide partei ametlik poliitika.

Kuna sellist poliitikat pole varem rakendatud, ei saa keegi täpseid tulemusi prognoosida. Ma võin ainult nentida, et minu valimispiirkonnas pöörduvad minu poole aeg-ajalt seal elavad immigrandid ja uurivad, kas keegi võiks neid koju tagasipöördumise juures aidata. Kui rakendatud oleks vastav immigrantide tagasi- või väljarännet soodustav poliitika, võttes toetuste juures arvesse vastupidisel juhul tekkivaid probleeme, siis ergutaks see suure tõenäosusega väljarännet märgatavalt.

Kolmas Konservatiivide partei oluline seisukoht on, et kõik meie riigis elavad kodanikud on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi ametivõimude poolt erikohelda või diskrimineerida. Nagu härra Heath (Sir Edward Richard George Heath, Tooride juht) on sedastanud, ei ole meil “esimese klassi” ega “teise klassi” kodanikke.

Nii ei saa immigrante ja nende lapsi pidada eelistatud või eriliseks grupiks. Samal moel ei saa piirata kodanike õigust suhtuda oma asjaajamiste juures erinevatesse kaaskodanikesse erinevalt. Me ei saa käskida kodanikke käituda ühel kindlal viisil kui seadused lubavad enese ülalpidamist teistmoodi.

Häälekalt “diskrimineerimisvastaste” seaduste vastuvõtmist nõudvad inimesed esindavad üht hirmsamat eluvõõrast eksiarvamust. Olgu sellisteks inimesteks siis sarnase meelsusega või isegi samades väljaannetes töötavad juhtajakirjanikud, nagu need, kes 1930. aastatel üritasid meie maad ähvardavaid ohte maha vaikida ja naeruvääristada. Elik olgu nendeks paleedes elavad peapiiskopid, kes keelduvad probleeme tunnistamast. Nimetatud tegelased saavad asjadest väga valesti aru.

Meie üha suurenevat immigrandihulka ei ähvarda Inglismaal diskrimineerimine ja puudus, oht või vimm. Probleemid tulevad nendega kaasa nende kodumaalt. 

Just selle pärast võib minu kirjeldatud eesmärkide parlamenti viimine tähendada tiku viskamist püssirohutünni. Sellise poliitika algajate ja toetajate tunnustuseks tuleb tõdeda, et nad teavad, mida nad teevad.

Mitte miski ei ole rohkem eksitav kui võrrelda Rahvaste Ühenduse immigranti Ameerika neegriga. Ameerika Ühendriikide neegrid elasid seal enne Ameerika Ühendriikide iseseisvaks riigiks saamist. Nad viidi sinna orjadena, kuid tänaseks on nad valimisõiguslikud kodanikud. Siiski ei ole nad täna veel valgetega päris võrdsed.

Rahvaste Ühenduse immigrant saabub Ühendkuningriiki aga täieõigusliku kodanikuna. Riiki, mis mitte kunagi ei ole oma kodanike vahel vahet teinud. Rahvaste Ühenduse sisserändajale kuuluvad kohe kõik kodanikuõigused, alates hääletamisest kuni tasuta haigekassateenusteni.

Millised tagasilöögid immigrante iganes ei tabaks, ei tulene need mitte meie seadustest, avalikust korrast või ametnikest. Nende heaolu sõltub, nagu meil kõigil, elus ette tulevatest sündmustest ning olukordadest. Asjaoludest, mis teevad igaühest teisest erineva inimese.

Immigrandile kuuluvad meie riiki saabudes automaatselt kõik privileegid ja võimalused. Kuid sisserändajate mõju põliselanikkonnale jäetakse tähelepanuta. Sisserändajad ei saa aru, kui palju on meie inimesed tänaste hüvede nimel vaeva näinud ja see teeb neist alatiseks võõrad.

Põliselanikud avastavad järsku, et nende naistele ei jagu sünnitamiseks haiglavoodeid, nende lastele koolikohti, nende kodud ja naabruskonnad muutuvad tundmatuseni ja nende tulevik muutub üha tumedamaks. Töö juures nad avastavad, et tööandjad kohtlevad immigrante paremini kui neid. Põlisasukad kuulevad aja kulgedes üha rohkem ja rohkem, et neid enam ei vajata. Nad näevad, kuidas immigrantidele antakse Parlamendi poolt eriõigused. Kuidas võetakse vastu nende elu keerulisemaks muutvaid seaduseid. Seaduseid, mis annavad võõrastele, vinguvatele tüli külvajatele õiguse mõista põliselanikke nende tõekspidamiste ja igapäevategemiste eest hukka.

Sisserändajad ei saa aru, kui palju on meie inimesed tänaste hüvede nimel vaeva näinud ja see teeb neist alatiseks võõrad.

Ma võtsin samal teemal sõna kolm kuud tagasi ja peale seda olen ma saanud sadu kirju, milles kõlab läbivalt üks uus ja minu arust hirmutav teema. Kõik parlamendiliikmed saavad anonüümseid kirju. Kuid viidatud kirjade puhul mind üllatas ja tekitab muret kui palju tavalisi, korralikke ning mõistlikke inimesi, kes kirjutavad argumenteeritud ja tihti ka väga aruka kirja, ei julge lisada oma aadressi. Nad kardavad, et tunnustades minu, parlamendiliikme, vaateid, võivad nad kirja avalikuks tulles saada kuidagi karistada või neid tabavad sanktsioonid. Teatud piirkondades elavate tavaliste inglaste hulgas süveneb veendumus, et neist on saanud tagakiusatud vähemus. Keda massiimmigratsioon otse ei puuduta, ei suuda sellist tunnet ette kujutada.

Ma toon näiteks ainult ühe viidatud sadadest kirjadest: 

“Kaheksa aastat tagasi müüdi ühel Wolverhampton’i parema piirkonna tänaval neegrile maja. Täna elab sellel tänaval ainult üks valge inimene, vanemas eas pensionäriproua. 

Alljärgnev on tema lugu.
Ta kaotas sõjas nii oma mehe kui mõlemad pojad. Eluga hakkama saamiseks tegi ta seitsmetoalisest kodust, oma ainsast varast, külalistemaja. Ta nägi ohtralt vaeva ja tal läks kenasti. Ta maksis ära majalaenu ja hakkas koguma sääste vanaduspõlveks. Siis saabusid tema kõrvale elama immigrandid. Kasvava hirmuga vaatas ta pealt, kuidas maja maja haaval üle võeti. Rahulik tänav muutus kärarikkaks ja ebaturvaliseks. Tema külalistemaja valged asukad kolisid minema. Päev pärast seda, kui lahkus viimane klient, äratasid kell seitse hommikul ta üles kaks neegrit, kes soovisid kasutada tema telefoni tööandjale helistamiseks. Kui ta keeldus, nagu oleks ta ära ütelnud kõigile sellisel kellaajal tülitavatele inimestele, kukkusid neegrid teda sõimama. Proual tekkis tõsine hirm ja vägivallast päästis ta tol korral ehk ainult uksekett.

Immigrandid on üritanud tema külalistemajas ka tube üürida, kuid ta on alati ära ütelnud. Tema vähene kogutud raha on otsas ja peale kommunaalmaksude tasumist jääb talle elamiseks vähem kui kaks naela nädalas. Proua palus ametivõimudelt oma kommunaalmaksude vähendamist ja temaga tegeles noor naisametnik. Kuuldes, et tal on seitsmetoaline maja, soovitas ametnikupreili vanainimesel osa majast välja üürida. Kui proua väitis, et ainsateks üürnikeks, kes tema juurde tuleksid, on neegrid, käratas ametnikupreili: selliste radikaalsete eelarvamustega ei jõua meie riigis kuhugi. Nii läks vanaproua sama targalt koju tagasi.

Telefon on tema eluliiniks. Sugulased maksavad tema arveid ja aitavad teda kuidas võimalik. Immigrandid on korduvalt soovinud tema maja ära osta – summa eest, mida ta varem teenis kas mõne nädala või kuuga tube välja üürides. Ta kardab käia õues. Tema aknad on sisse löödud. Tema postkasti topitakse väljaheiteid. Kui ta läheb sisseoste tegema, jälitab teda ilkuv põngerjakari. Need ei räägi inglise keelt, kuid ühe sõna on nad ära õppinud: “rassist”. Kui Parlamendis võetakse vastu uus rassidevaheliste suhete seadus, on proua veendunud, et ta läheb vangi. 

Kas ta arvab midagi valesti?”

Reaalsust tahtlikult või muul põhjusel eitavad inimesed on tõe pähe omaks võtnud veel ühe rumaluse, mida saab võtta kokku sõnaga “lõimumine”. 

Lõimumine tähendab põliselanike sarnaseks muutumist.

Paraku näitab päris elu siiski seda, et kui inimesed on füüsiliselt väga erinevad, eriti mis puudutab nahavärvi, pole integratsioon küll päris võimatu, kuid see on hirmus keeruline.

Viimase viieteist aasta jooksul siia elama saabunud Rahvaste Ühenduse immigrantide seas on tuhandeid inimesi, kelle sooviks ja eesmärgiks on kohalikega integreeruda ning kes annavad selle nimel endast parima. Kuid lootus, et nii võiks mõtelda ka üha suurenev ja mõnes piirkonnas enamuses olev sisserändajate leer, on naeruväärne ning ohtlik väärarusaam.

Me seisame suurte muutuste veerel. Üha suurema osa immigrantide jaoks on mõte lõimumisest vastumeelne. Põhjuseks on nende päritolu ja ümbritsevad olud. Sisserändajate üha kasvav arv ja füüsiline koondumine loovad olukorra, kus neid ei sunni integreeruma mitte miski. 

Täna me näeme, kuidas üha rohkem jõude tegutseb inimliku lõimumise vastu. Kuidas selliste agentide eesmärgipärane tegevus suurendab rassilisi ja religioosseid lahkhelisid. Kuidas esmalt võetakse võim üle oma kogukonnas ja seejärel kehtestatakse omad normid ülejäänud ühiskonnas. Kuidas kämbla suurune pilveke võib mõne hetkega varjutada terve taeva, nagu me näeme viidatud Wolverhampton’i vanaproua loos. Sarnastest juhtumitest me kuuleme üha rohkem. 

Järgnevad sõnad pole minu omad. Need ilmusid 17. veebruaril ühes kohalikus ajalehes ja kuuluvad tänase Leiboristide valitsuse liikmele:

“Sikhi kogukondade kampaania, millega nad soovivad säilitada oma Inglismaale sobimatud kombed, on kahetsusväärne. Kui nad töötavad Ühendkuningriigis, eriti avalikus teenistuses, peavad nad arvestama oma töökohal kehtivate reeglite ja tingimustega. Kui neile antakse mingid eriõigused (või peaks neid nimetama riitusteks?), viib see ühiskonnas ohtliku killustumiseni. Grupikuuluvuse rõhutamine on võrreldav vähiga. Olenemata, kas seda praktiseerivad ühte või teist värvi inimesed, on see üheselt hukkamõistetav.”

John Stonehouse’ile tuleb au anda, et tal on piisavalt aru olukorra hindamiseks ja julgust ohtudest avalikult rääkida.

Viidatud ohtlike ja ühiskonda lõhestavate elementide jaoks on rassisuhete seadus just selline sõnnik, mida need õilmitsemiseks vajavad. Selles seaduses on ette nähtud immigrantide kogukondi ühendavad vahendid. Meetmed, millega immigrandid võivad üksteist kaaskodanike vastu üles kütta ja viimaste huve jalge alla tallata. Abinõud, millega rumalad ja halvasti informeeritud inimesed annavad immigrantidele seaduslikud vahendid ülejäänud ühiskonnas oma reeglite kehtestamiseks.

Kui ma vaatan tulevikku, näen ma turma. Nagu roomlane, kes “näeb Tiberit verest vahutamas”.

Teisel pool Atlandi ookeanit kontrolli alt väljunud traagika, mis seal on tingitud osariikide ajaloolisest arengust, kutsume meie siin oma juhmuses ise endale kaela. See on paraku juba juhtunud. Numbritest rääkides saab veel enne enne sajandi lõppu immigratsioonist Ühendkuningriigis ameerikalike proportsioonidega õnnetus. 

Ameerika Ühendriikide kurba saatust on võimalik vältida ainult kiire ja otsustava tegutsemisega. Kas aga sellise eesmärgi püstitamiseks ja elluviimiseks jagub poliitilist tahet, pole sugugi kindel. Samas kirjeldatud arengute kõrvalt vaatamine ja selle juures vaikimine, on veelgi suurem reetmine.

Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Karol Kallas. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!