Kinni panna ja välja saata: Andreas Kaju ohtlik flirt poliitilise represseerimisega

Andreas Kaju, otsesaates Otse Postimehest, 4. jaanuaril 2019. Foto: Scanpix

“Kommunikatsiooniekspert” Andreas Kaju poolt Postimehe stuudios väljendatud tsensuuriihalus on ohtlik flirt poliitilise represseerimisega, mis aitab kaasa Overtoni akna ehk aktsepteeritava ühiskondliku ja poliitilise diskursuse nihutamisele totalitarismi suunas.

“Kommunikatsiooniekspert” Andreas Kaju, kes aitab valimiste eelselt korraldada vastloodud erakonna Eesti 200 suhteid ehk siis teeb neile positiivset kommunikatsiooni, väljendas hiljuti saates Otse Postimehest arvamust, et me peaksime hakkama mõtlema sõnavabaduse piiramisele selliste Eestis tegutsevate väljaannete suhtes, mis tema hinnangul edastavad teadlikult väärinfot, valetavad ja manipuleerivad eesmärgiga uuristada Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsust, pidades selle all silmas Objektiivi. Kuna Kaju arvates ei lahenda turumajandus seda küsimust kuidagi iseenesest ära, tuleb leida viise, kuidas selliseid väljaandeid vastutama panna:

“Ma arvan, et Objektiivi probleem ei ole see, et ta edastaks konservatiivseid vaateid. /…/ Ma arvan, et Objektiivi probleem ei ole eeldatav konservatiivsus või sotsiaalkonservatiivsus, kui täpne olla. Nende probleem on see, et nad teadlikult, nii tundub mulle, edastavad informatsiooni, uudiseid, mis lähevad vastuollu sellega, milliseid uudiseid, informatsiooni, arvamusi – ennekõike uudiseid ja informatsiooni – edastavad Eesti suured ajakirjanduse lipulaevad, selleks, et külvata skepsist, et külvata usaldamatust, seda nii ajakirjanduse, institutsioonide [suhtes]. Kui vaatad ka nendega seotud poliitiliste rühmituste, liikumiste või parteide retoorikat, siis see ühtib ja selle eesmärk on tegelikult öelda ainult ühte, seda kõikide vahenditega, et ajakirjandus, ettevõtjad, põhiseaduslikud institutsioonid on korrumpeerunud, see on eliit, nad on ühes kambas, nad ei aja teie asju – rahvas, see oleme meie.

See ei ole ajakirjandus – selles tuleb olla, ma arvan, oma hinnangus selge. Ja ma arvan, et aeg on mõelda ühe küsimuse peale, mida me ei julge küsida, ja ma kujutan ette, et ajakirjanduses ongi eriline vastumeelsus selle küsimuse küsimise järele, sest et tegelikult see puudutab ka ajakirjandust ennast. See küsimus on see, kas teadlik väärinfo edastamine, valetamine, manipulatsioon, mille eesmärk on uuristada Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsust, mis seisneb meie institutsioonide toimimises, meie võimude lahususes – mida sellega peale hakata? See ei ole küsimus, mis turumajanduses ennast ise kuidagi ära korraldab. /…/ Küsimus ongi, et kuidas me saame neid vastutama panna.

Üks asi on ajakirjandus, et ajakirjandus premeeriks tõe rääkimist ja ei premeeriks mitte mingil juhul teadlikku manipulatsiooni, see on hinnanguline küsimus, aga see ongi teie roll ja teie töö. Aga küsimus on veel enam kui ajakirjanduses, sest ma ütlen ikkagi tegelikult, et see on nagu tõsine küsimus. Me ju teame, mõtleme ennast kümme aastat tagasi, et kui meil oleks üks vene keelne portaal siin, mis iga päev edastab informatsiooni, mis seab kahtluse alla Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust, valetab, manipuleerib inimestega [Saatejuht Ainar Ruussaar: Sa pead silmas, mis tegutseks Eestis ja oleks registreeritud Eestis? Andreas Kaju: Jah, Jah]… see oleks kinni ja need inimesed oleksid maalt ära saadetud, kui see on võimalik juriidiliselt. See vahe on ainult selles, mis keelt nad räägivad. Antud juhul. Ja ma ütlen, et see on hästi raske teema ja ma saan aru, miks ajakirjandusel on sellist küsimust nagu sõnavabaduse piiramine raske käsitleda, aga me jõuame selleni kümne aasta pärast, kui me ei tee seda täna nagunii. Kõik me jõuame selleni. Ja see on üliproblemaatiline, aga elu ongi raske ja me peame sellest rääkima.

Ja ma tõmban vahe sisse ka veel legitiimsete poliitiliste erakondade ja siis Brasiilia-Poola radikaalsete usuorganisatsioonide poolt rahastatud MTÜ-de poolt, mis on läbipaistmatud, ei anna aru mitte kellelegi ja teevad, mis nad tahavad. Erakonnad on meil reguleeritud, nad on meil järelvalve all, neile kehtivad teatud reeglid ja erakondadel on teatud olukorras ka teistsugune mandaat ühiskonnas, kui nad tegutsevad seaduslikult, aga nendel mittetulundusühingutel, keda rahastavad Poola ja Brasiilia radikaalsed usuorganisatsioonid, keda rahastavad ei tea kes ja kellele ei seata mingisuguseid nõudmisi ega ootusi, ei selle informatsiooni osas, mida nad esitavad, nende rahastamise, järelvalve, aruannete osas, nendele ei pea kehtima need reeglid, mis kehtivad erakondadele.”

Kaju sõnavõtu juures on tähelepanuväärsed eelkõige kolm aspekti. Esiteks on tegemist pelgalt subjektiivse hinnanguga (1), teiseks on see hinnang faktiliselt väär ja/või põhjendamatu (2) ning kolmandaks kujutab see faktiliselt väär ja/või põhjendamatu subjektiivne hinnang endast demagoogilist võtet Overtoni akna ehk aktsepteeritava ühiskondliku ja poliitilise diskursuse nihutamiseks tsensuuri ja totalitarismi suunas (3).

  1. Seda, et tegemist on kõigest Kaju arvamuse ja hinnanguga, kinnitab ta korduvalt ka ise, kasutades oma argumentatsioonis läbivalt väljendeid “ma arvan”, “tundub mulle” ja “see on hinnanguline küsimus”. Kuna tema subjektiivne hinnang ei saa juba määratlusest tulenevalt pretendeerida objektiivse tõe lausumisele, siis ei tohiks sellele ka sellist väärtust omistada. Kuigi Kaju ise soovib ilmselt uskuda, et kvalitatiivselt on tema arvamus/hinnang kuidagi tõesem või vähemalt relevantsem kui nö igamehe oma, siis olemuslikult ei ole tema arvamuse tõeväärtus ega olulisus millegi poolest suurem keskmise netikommentaatori subjektiivsest seisukohaväljendusest, sest tunne ega arvamus pole lihtsalt piisavaks tõe kriteeriumiks. Nagu öeldakse: faktid ei hooli sinu tunnetest. Samuti tuleks siinkohal ära mainida, et põhjendatud ja seega ka õigustatud (konstruktiivne) kriitika nii ajakirjanduse kui ka institutsioonide suhtes ei kujuta endast veel Eesti põhiseadusliku korra usaldusväärsuse uuristamist – vastasel juhul tuleks üldse kõik poliitilised parteid ning ajakirjandus- ja meediaväljaanded kinni panna ning poliitika ja ajakirjanduse tegemine ära lõpetada.
  2. Lisaks sellele, et Kaju argumentatsioon kujutab endast pelgalt subjektiivset arvamust, on tema poolt väidetu ka faktiliselt väär. Näiteks on täiesti vale tema osutus nagu oleks Objektiiv rahastatud mingite Brasiilia radikaalsete usuorganisatsioonide poolt; tegelikkuses ei ole Objektiiv mingitelt Brasiilia radikaalsetelt usuorganisatsioonidelt sentigi saanud. Samuti ei vasta tõele Kaju väide, et SAPTKi rahastus on läbipaistmatu ning organisatsioon ei anna kellelegi aru ning teeb, mida tahab; tegelikult esitab SAPTK regulaarselt majandusaasta aruandeid ja laseb oma tegevust igal aastal vannutatud audiitoril põhjalikult kontrollida. Ühtlasi tegutseb SAPTK/Objektiiv kooskõlas Eesti Vabariigis kehtivate seadustega, mitte ei tee lihtsalt omavoliliselt mida tahab. Kuigi Kaju heitis läbivalt Objektiivile ette valetamist ei toonud ta ootuspäraselt välja aga ühtegi näidet selle kohta, mil Objektiiv oleks valetanud. Kokkuvõtvalt on Kaju süüdistused seega ühtlasi nii faktiliselt väärad kui ka põhjendamatud, konstitueerides sellisena kõigest tema isiklikku negatiivset hinnangut Objektiivi aadressil, millel puudub faktoloogiline alus, mis mingilgi viisil omistaks sellele tõeväärtust ja seega ka mingisugust relevantsust.
  3. Ehitades oma argumentatsiooni üles tõendamata ja alusetule väitele nagu edastaks Objektiiv regulaarselt valelikku ja manipulatiivset informatsiooni, mis seab kahtluse alla Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust, loob Kaju õlgmehikese, mida siis innukalt ründama hakkab. Võimaliku relvana selliste portaalide suhtes nagu seda Objektiiv Kaju moonutatud ettekujutuses on, pakub ta välja sellise lihtsa radikaalse meetme nagu sõnavabaduse piiramine, leides ühtlasi, et selle kehtestamine on vaid aja küsimus. Lühidalt: Kaju arvates tuleb sellised Objektiivi laadsed portaalid kui ühiskondlikult kahjulikud elemendid varem või hiljem kinni panna ning nende tegijad võimaluse korral riigist välja saata. Veel lühemalt: tuleks sisuliselt kehtestada vaikiv ajastu. Selline mõtteväljendus kujutab endast aga Overtoni akna ehk aktsepteeritava ühiskondliku ja poliitilise diskursuse nihutamist ning ohtlikku flirtimist tsensuuri ja totalitarismi kehtestamisega. Ennäe liberaali!

Meediapreestrid kui sõnavabaduse väravavalvurid

Elukutseline sofist Andreas Kaju suudab ilmselt lepitada temas valitseva kognitiivse dissonantsi väidetava liberaalsuse ja totalitarismi ihaluse vahel eelkõige temas kinnistunud veendumuse pinnalt, et igaühel ei peagi olema võrdset õigust arvamusele:

“Kaju: Küsimus on, kas inimeste arvamused on võrdsed või mitte? See on küsimus, mis mind on ajanud kohutavalt närvi viimastel aastatel.

Ruussaar: Ma ei saanud aru. Inimeste arvamused kas on võrdsed või ei ole? Ei saagi olla ju. Mõned on haritumad, mõned on [vähem haritud].

Kaju: Just. Aga kuidas ma sellest aru saan, kui ma olen tavaline inimene, kes sõltub oma hinnangutes ja väärtushinnangutes või teadlikkuses poliitika kohta meediast. Kui minu informeeritus sõltub sellest, kui ma jälgin Delfit või Postimees.ee-d, tänu Jumalale kui ma neid jälgiksin, aga veel enam kui ma jälgin nagu mingeid muid portaale – kuidas ma sellest aru saan, et inimeste arvamused on ebavõrdsed. Et kui lihtsalt mingitele inimestele antakse võrdselt platvormi, sest et debatt ju koosneb sellest, et esinevad vastandlikud arvamused, siis inimesele esitataksegi neid arvamusi kui võrdseid arvamusi. Siin me jõuamegi selleni, et tänane sellisele 60 infoühiku tootmisele päevas suunatud online-portaali toimetaja töö tegelikult ei tooda mingit avalikku hüve.

Kui sul lahvatab mingisugune uudis ja selle uudise eluea ülalhoidmine sõltub sellest, et sa genereerid sinna ümber 20 jätkuuudist, mis seisnevad omakorda erinevate suvaliste inimeste arvamuste küsimises, kes on ühiskondlikult tuntud aga kelle arvamuste esitlemise juures ei ole mitte mingit verifikatsiooni, mõõtmist, kui palju see on kvalifitseeritud, palju seal sisaldub tõsiseid argumente, kui palju sellest on lihtsalt nagu pläkutamine, siis me panemegi inimese selle olukorra ette, et ta ei tee vahet arvamustel. See inimene usubki, et kõik arvamused on võrsed. Minul on õigus arvamusele, sinul on õigus arvamusele. Meie arvamused on võrdsed abordi küsimuses.

Online portaalid ja nendele seatud ülesanded ei ole need samad, mis on trükiajakirjandusel. Seal ongi see sama 60 infoühikut päevas tootev online-toimetaja, kes süvendab ühiskonnas käsitlust, et kõik arvamused on võrdsed, kõigil on õigus arvamusele ja iga arvamus on väärt kuidagi ühiskondlikku tseremoniaalset auhindamist – tegelikult see seda ei ole. Arvamused ei ole võrdsed, on inimesed, kes teavad, mis nad räägivad, argumenteerivad, mõtlevad läbi ja on seetõttu altid ka kriitikale ja on võimelised neid diskussioone pidama. Ja siis on arvamused, mis seda ei ole. Aga seni, kuni online-versioon meediast süvendab kogu aeg seda käsitlust, et kõik arvamused on võrdsed ja igaühel on võrdne õigus arvamusele ja ei anta hinnanguid nendele arvamustele. Siis me ei ole väga kaugel sellest maailmast, kus kõik on suhteline.”

Kui võrrelda Poliitika.guru toimetaja Andreas Kaju praeguseid arusaamu tema 2017. aasta alguses väljendatud seisukohtadega, on selgelt märgata tema vaadete radikaliseerumist – kui toona leidis ta veel, et kuigi kõik arvamused ei ole küll võrdsed on kõigil siiski võrdne õigus nii oma arvamusele kui ka selle väljendamisele, siis praegu näib ta olevat oma kunagisest seisukohast igatahes kardinaalselt taganenud:

“Mulle tundub, et valesti on see, et kriitiliseks diskussiooniks mõeldud avalik sfäär on massidemokraatia ja massikommunikatsiooni koostoimes hoopis ahenenud, mitte paisunud. Kui pole avalikku sfääri, kus professionaalsete toimetajate modereeritud kriitiline diskussioon võimustab debati adressaadiks olevaid poliitikuid langetama legitiimseid juhtimisotsuseid, siis demokraatia ei toimi.

/…/

Arvamused ei ole võrdsed. Kõigil on õigus võrdselt oma arvamusele ja selle väljendamisele. Aga arvamused ei ole võrdse kaaluga. Arvamus, mis on argumenteeritud, kus väidetest kasvavad koos esitatud tõenditega argumendid, kus välditakse formaalloogika vigu ja teadlikke demagoogiavõtteid ning kus argumenteerija suudab üle elada ka elementaarse ristküsitluse oma põhipositsioonide osas on oluliselt kaalukam, kui arvamus, mis seda ei ole.

Aga miks on meie avalik sfäär, meie massimeedia selline, nagu need arvamused oleksid võrdsed ning kriitilise diskussiooni asemel toimub antagonistlik arvamusläbu, kus kaevikutest üksteist granaatidega heidetakse, aga ühist seisukohta — mitte debateerijate, vaid avalikus ruumis osalejate enamuse vahel — ei teki? See on keskkond, kus intellekt heitub, kohates toorust ja peab seda mittemõistlikuks ajasisustuseks.

Lisaks väärettekujutusele, et kõik arvamused on võrdsed, mis põhjustabki seda vähetoimetatud ja vähesisulist debatti, painab meediat ilmselt üks põhimõtteline väärarusaam veel.

Väitlusliikumise arengut Eestis toetati ülemöödunud kümnendil läbi Avatud Eesti Fondi, mille taga seisis Sorose poolt finantseeritud grante jagav rahvusvaheline Avatud Ühiskonna Instituut (täna Fond), mis toetas väitlusliikumist üle kogu Kesk- ja Ida-Euroopa ning Kesk-Aasiagi — sel pole mingit pistmist Eestis tegutseva samanimelise instituudiga. See Avatud Ühiskonna Instituut sai oma nime filosoof Karl Popperi raamatu järgi “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”. Popperi avatud ühiskondade filosoofia tuumaks on tõdemus, et tõde on meile kättesaamatu, mistõttu peame leppima vähima halvaga, milleks on informeeritud debatt avatud ühiskonna tingimustes.

See tõe puudumine on ka tänapäevase turumajandusliku massimeedia üks olulisi alusvormeleid. Tõde pole, see on meile kättesaamatu, mistõttu on oluline lasta kõlada võimalikult paljudel eriilmelistel ja -sisulistel arvamustel. Ent see on ju täiesti absurdne!

Massidemokraatia toimib soovitud viisil ainult juhul, kui on olemas avalik sfäär, kus toimub kriitiline arutelu, mis on pidevalt ja mõistuslikult toimetatud professionaalse ajakirjanduse poolt ning mis on adresseeritud poliitikakujundajatele. Arvamused ei ole võrdsed, neid saab ja peab toimetamisprotsessis eristama argumenteerituse astme alusel ja arvamuste paljusus ei ole mitte eesmärk, vaid ainult vahel üks vahenditest tõe otsimisel.

Nii nagu demokraatia ei ole inimeksistentsi eesmärk, vaid halbadest variantidest parim inimliku äraelamise ja vastastikuse ellujäämise saavutamiseks.

Ainult tõde ja tõejanu, tõendipõhisus ja teaduspõhisus, mitte üks või teine antiigiaegne muinasjutuline loomislugu, on see, mis on omane Euroopa tsivilisatsioonile.”

Kaju jutust väärivad esile toomist kolm peamist teesi:

  1. Kõik arvamused ei ole võrdsed ega vääri võrdset kajastamist, kui üldse.
  2. Selle üle mis väärib kajastamist, peaksid otsustama professionaalsed toimetajad.
  3. Tõde, mis on ülimuslik pelgast arvamusest, on olemas ja selleni jõudmine meile jõukohane, mistõttu tuleks ka selle poole pürgida.

Kuigi minu arvates ei ole kõik Kaju väited kõikides aspektides väärad, õnnestub tal viimselt siiski võimalikke hüvelisi ideaale oma totalitarismiihaluse läbi korrumpeerida. Järgnevalt võtan analüüsida tema teeside kitsaskohti ükshaaval:

  1. Nõustun selle teesiga selles ulatuses, et kõik arvamused kõikidel teemadel ei ole tõesti võrdsed (nt ekspertarvamus mõnes spetsiifilises valdkonnas on väärtuslikum kui võhiku oma), kuid kindlasti ei nõustu ma sellega nagu ei tohiks kõikidele arvamustele võrdset platvormi pakkuda või nagu tuleks mõned seisukohaväljendused üldse ära keelata, kui need ei õhuta just selgesõnaliselt sotsiaalset vaenu (KarS § 151) ega kujuta endast üleskutset kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu (KarS § 236). Väljaspool karistusseadustikus sätestatud ulatust peaks kehtima printsiip: sõnavabadus kehtib kas kõigi jaoks või see ei kehtigi ning viimselt otsustab siiski auditoorium, rahvas, milliseid arvamusi ausas ja avatud konkurentsis pjedestaalile tõsta ning milliseid mitte.
  2. Objektiivi toimetajana nõustun ma sellega, et avaldatud tekstid, sealhulgas ka (või eriti) arvamusartiklid, peavad vastama teatud kvaliteedinõuetele ning et iga artikkel ei vääri meie portaalis avaldamist, kuid ma olen kategooriliselt sellise arusaama vastu, et väljaspool toimetuste iseregulatsiooni ja kvaliteedikontrolli tuleks ellu kutsuda midagi Tõeministeeriumi laadset, mis dikteerib nii-öelda meediapreestritest väravavalvurite kaudu, milliseid arvamusi üldse arvamusplatsile lubada ning milliste suhtes tsensuuri kehtestada. Kuna Eestil on juba vastav ajalooline kogemus olemas, siis oleks minu hinnangul puhas sõgedus seda viga korrata. Mulle ei tuleks näiteks mõttessegi, et Feministeerium, Pollitika.guru või isegi Eesti Päevaleht tuleks kinni panna ja nende tegijad riigist välja saata, kuigi ma olen nende väljaannete suhtes suuremal või vähemal määral antipaatselt või koguni antagonistlikult meelestatud ning hoolimata sellest, et vähemalt Päevalehes on avaldatud SAPTKi aadressil ka lausvalet. Ma eelistan igal juhul ausat maailmavaatelist meediasõda hiilivale tsensuuri ja totalitarismi kehtestamisele.
  3. Olen nõus, et tõde on olemas – koguni absoluutne tõde – ning et see on ülimuslik pelga arvamuse suhtes. Samuti olen veendumusel, et selleni jõudmine on meile jõukohane, mistõttu peaksime ka selle poole pürgima, et mitte vales ja eksimuses elada. Kuid ma ei ole taaskord seda meelt, et “tõde” peaks meile dikteerima riiklik Tõeministeerium koos meediapreestrite klassiga, poliitiliselt korrektse “tõe” vardjatega, nii et kõik hereetikud peaksid represseerimise hirmus põranda all värisema ja üksteisega vargsi keelatud raamatuid ja mõtteid vahetama. Omaette küsimus on veel see, millel kellegi tõetunnetus baseerub – katoliiklasena on tõde minu jaoks ilmutuslik ning ühtlasi ka loomuseadusega kooskõlas olev ja selle raames nii südametunnistuse abil kui ka intellektuaalselt tuvastatav. Kui eitada aga nii ilmutuslikku tõde kui ka loomuseadust, mida eitab näiteks Soros ning eelduste kohaselt ka Kaju, siis võib isekate soovide ja ihade teenistusse asetatud pelk intellektuaalne pingutus südametunnistuse tasalülitada ning tõest irdunud inimest kergesti eksiteele viia – kui puudub ultimatiivne kohtunik tõe ja vale, hea ja kurja üle, siis jõuab ka parimate kavatsustega iseteadlik tõeotsija viimaks lihtsalt selle banaalse “oma tõeni” ning sellisel moraalse relativismini lahinguväljal, millelt ta end siis koos paljude teiste “tõekuulutajatega” eest leiab, kehtestab viimselt “oma ainuõige ilmeksimatu tõe” lihtsalt see, kellel on suurem malakas. Sellest kõneleb meile nii ideede, ideoloogiate kui ka ideoloogiliste sõdade (lähi)ajalugu. Siinkohal saab tuua ka lihtsa ja põgusa näite juba eelnevalt mainimist leidnud abordi küsimuse varal: kuna tegemist on moraalse, mitte erialaspetsiifilise küsimusega, siis sõltub vastus küsimusele, kas abort ehk süütu lapse sünnieelne tapmine on moraalselt vale või õigustatav, mitte ekspertarvamusest (sellele apelleerimine kujutaks endast kategooriaviga), vaid ilmutatud tõe ja südametunnistuse hääle kuulda võtmisest, milleks on kõikidel vaba tahtega inimestel võrdsed eeldused.

Kokkuvõte

Konkreetseks näiteks sellest, mis juhtub kui sõnadest enam ei piisa ning hakatakse rakendama otseseid poliitilise represseerimise vahendeid, on koletu rünnak, mille ohvriks langes esmaspäeval erakonna Alternatiiv Saksamaale (AfD) Bremeni osakonna juht Frank Magnitzit, kes peksti kolme maskeerunud mehe poolt poolsurnuks. Ohvri tööd arvestades usub politsei, et tegemist oli poliitiliselt motiveeritud teoga. Just selliste veriste poliitiliste repressioonide ärahoidmiseks ongi minu hinnangul hädavajalik hoida arvamusplats kõigile avatuna, et vastaspooltel oleks seal võimalik maha pidada tsiviliseeritud verbaalseid duelle, selmet langeda vääritimõistmise ja arusaamatuse džunglis brutaalse metsluse tasemele.

Kaju sõnavõtuga seoses meenub mulle aga veel ka üks aastatetagune seik, kui minust möödus üks nooremapoolne ema oma väikese lapsega. Ma ei kuulnud küll, mida laps eelnevalt emale oli öelnud, kuid ema käreda ja järsu vastusena kostus: “Sina meil selliseid seisukohti ei väljenda.” Nüüd, mil Andreas Kaju meile sisuliselt sama ütleb, vastan ma Objektiivi toimetuse nimel: “Nuta, inimene!”

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!