New Yorki kaksiktornide purustamisel sai surma pea 3000 inimest ja me peame seda inimsusevastaseks kuriteoks. Kuidas siis ei kvalifitseeru inimsusevastaseks kuriteoks 4000 abordisurma, mis igal aastal pannakse toime pisikeses Eestis, küsib Roland Tõnisson.
Ma ei ole kindel, kas võib praegu Eesti ühiskonnas toimuvat nimetada maailmavaadete konfliktiks. Toetumist konkreetsetele, põhjendatud seisukohtadele nähakse kitsarinnalisusena, sest praegusel ajal on tõde ju väänatav selles suunas, nagu kellelegi kasulik. Kas suhtelisuse taustal on maailmavaateid enam olemaski?
Vanas anekdoodis rõõmustab pettustele aldis poesell oma väärastunud mentaliteediga peremeest: „Kaks pluss kaks on täpselt nii palju kui peremehele vajalik." Meie ajal ongi maailmavaate kujunemise asemel tegemist emotsioonidega ja nendel põhineva mentaliteediga, suhtumisega ümbritsevasse.
Hämmastav on kuulda, näiteks, politsei juhtiva töötaja suust, et tapmisähvarduste puhul lähtutakse ka selle mõjust kuritegeliku sõnumi saanud isiku meeleolule. Seega, kui keegi tunneb end halvasti kellegi pilgu tõttu ja langeb hüsteeriasse, siis tuleb solvaja kodu läbi otsida. Kui aga keegi ei viitsi enam ärrituda talle ja perele praktiliselt iga päev osaks langevatele sagedastele solvangutele ja tapmisähvardustele, siis ei olegi tegemist menetlemist vääriva teoga. Suhtelisus tungib siis Eesti õigussüsteemi ja kodanike õiglustundesse.
Kas on genotsiidi puhul võimalik rääkida suhtelisusest? Kas me räägime Auschwitzis või GULAGis toimunud massimõrvadest kui ühest võimalikust maailmavaatelisest lähenemisest? Kas me arutleme kohvilaua taga, mõistmaks sellist „alternatiivset käsitlust inimelu väärtusest?" Me ei tee seda, sest kommunism ja natsism on konkreetsed, inimsusevastased ja kuritegelikud ideoloogiad. Tegemist pole maitseküsimuse või suhtelisusega.
New Yorki kaksiktornide purustamisel sai surma pea 3000 inimest ja me peame seda inimsusevastaseks kuriteoks. Kuidas siis ei kvalifitseeru inimsusevastaseks kuriteoks 4000 abordisurma, mis igal aastal pannakse toime pisikeses Eestis? Kui New Yorki linnas üksi tehtaks sama palju aborte kui Eestis, siis viidaks neid võrreldes rahvaarvuga täide 40 000. Kas ka sellisest rakursist vaadates ei ole tegemist genotsiidiga?
Kindlasti on põhjust rõõmustada selle üle, et Eestis on abortide arv langenud. Samas tuleb meeles pidada, et tapetud loodete arv on endiselt koletislikult suur. Ja küsimus ei ole ainult statistikas vaid ühe rahva olemuses. Riigi abordipoliitika läbi inimelu mitte millekski pidamine halvab rahva elujõu.
Me kuuleme, et soomlased on mingit sorti küsitluste kohaselt maailma kõige õnnelikum rahvas. Teist aastat järjest. Millega seda õnne mõõdetakse? Samas kuuleme, et heaoluühiskonnas elavat soome rahvast on tabanud massiline pessimism oma maa ja rahva tulevikus osas. Kuidas ühildada seda õnnelikkuse diagnoosiga? Sündide arv on põhjanaabrite juures langenud madalamale kui suure nälja aastatel 1866–1868, mil nälga ja alatoitumusest põhjustatud haigustesse suri 8–10% rahvast. Inimestel puudus ajutiselt füüsiline jõud tuua ilmale lapsi. Ent toona võeti vastsündinud vastu kingitusena Loojalt ja lahkunud anti taas Looja kätte. Ja teati oma kohustust elu üleval hoida.
Heaoluühiskond on võtnud inimeselt vastutuse. Heaoluühiskonna produktil, kaasaegsel Lääne kodanikkonnal on pidevale füüsilisele asteeniale lisandunud ka mentaalne jõuetus ja teadmatus oma kohast maises maailmas. Pelgalt töölkäimine ei ole piisav olemaks kodanik, elu andja ja kandja.
Tänases füüsilises-mentaalses asteenias tajutakse ometi, et ühiskond on väga kreenis ja kodanikkonna suutlikkus tagada rahvale ja ühiskonnale tulevik on suure küsimärgi all. Just seepärast räägitakse näiteks Soomes tõsimeeli vajadusest kahekordistada iga-aastast riiki lubatavate immigrantide arvu – kuni 30 000. Samas maksab üks noor iraaklasest immigrant, kes jääb elu lõpuni Soome maksumaksja kukile, riigile 844 000 eurot. Somaallase puhul 1 343 000. Somaallastel, kes lülituvad ühiskondlikku ellu põhikooli astumisega, on tõenäosus jääda kõrvale soomlaste ühiskonnast 6-8 korda suurem kui põliselanikel. Loomulikult võib selles süüdistada soomlasi kui rassiste, ent asi on pigem somaallastes endis, kellel riik võimaldab elada nende suletud kogukonnas Soome maksumaksja arvel ning keda islamist tulenevad piirangud keelavad läbi käimast uskmatutega. Seega väited, et immigratsioon soodustaks ühe riigi majanduselu, ei pea paika.
Kõnedega immigratsiooni imelisest mõjust peidab Lääne inimene oma süümepiinu ja turgutab oma egoistlikku üksindust. Euroopa suurimad riike juhivad lastetud inimesed, kes juba sellest tingituna ei suuda täiel määral mõista oma rahva ees seisvaid väljakutseid. Nende eeskujul nakatub Lääs üha enam egoismikatku. Elu andmise ja säilitamise olulisusest võib rääkida veel ja veel ning oleme seda teinud mitmeti ka Objektiivi lehekülgedel, ent see kõne on kurtidele kõrvadele, pimedatele silmadele ja kivist südametele.
Ja teisalt – lasterohketes ühiskondades on kordades vähem mentaalseid kõrvalekaldeid, suitsiide ja isegi südamehaigusi. Sellel on lihtne põhjendus – elu loob ja toetab elu. Ka lastetu inimene ei tunne end sellises olukorras hüljatuna, sest talle leitakse kindlasti rakendus.
Kui keegi küsiks minu käest, mis on põhjustanud meil vohava lastetusepropaganda, mis on kaunilt kaetud „eneseteostamise" loosungitega, ja abordigenotsiidi, siis saaks ta täiesti tavalise, mitteüllatava vastuse. Olen veendunud, et ühiskond, mis ei ela Looja loodud seaduste kohaselt ja naudib vaid iseennast, sureb paratamatult välja. Ühiskond, millel puudub igavikuline eesmärk ja mis mõõdab kõike vaid materiaalsete mõõtudega, takerdub iseendasse ja masendub nagu Soome, kus „õnnelikkusest" hoolimata süvenevad suure kiirusega noorte masendusega ja elutahte kadumisega seotud probleemid. Soome noored põhjendavad oma masendust sellega, et nad ei näe enda ümber millelgi mõtet ega eesmärki. Nii ongi. Oma lapsi tappev rahvas nüsib iseendal veene läbi ja jookseb aeglaselt verest tühjaks, kaotab oma hinge ja suikub surmaunne.
Halastagu Looja nendele, kes väidavad, et loode ei ole inimene. Andku Looja mõistust kahetseda nendele meestele, kes on oma käitumise, suhtumise, sõnade ja tegude sundinud naisi kaotama elu enda sees. Võtku Looja avada nende naiste silmi ja südameid, kelle arvates on inimene nende ihus osa neist enestest, „millega" võib käituda oma äranägemist mööda. Kellel naistest on kaks pead, neli kätt ja neli jalga? Loode on inimene alates eostamise hetkest. Kui keegi väidab, et see meenutab algselt muude olendite embrüot, siis näidaku naist, kes oleks sünnitanud elevandi või hobuse.
„Mitte midagi uut ei ole päikese all," tõdeb Vana Testamendi Koguja raamat. Me naerame iidsete tarkuste ja kogemuste üle, ent midagi uut leiutada, millega inimest „õnnelikuks" teha, ei ole materialismil õnnestunud.
Ja ometi on inimesed teadnud alati, et inimese teke ja sünd siia ilma on suur ime. Looja looduse ime, millele inimene ei ole suutnud midagi kõrvale leiutada. Alles meie päevil on see arusaam pandud küsimärgi alla, kuigi ükski meie seast ei ole juhuse tahtel siia ilma tulnud.
Iga meie päev on kirjutatud üles ja me anname sellest aru.
„Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas." (Psalm 139)
Jeremijale ütles Looja:
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks."
Midagi ei ole lisada ka sellele vana tõdemusele prohvet Jesajalt, kes nuhtles oma ajastu rahva hukutajaid. See kõik pädev, paraku, ka meie ajal:
„Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks! Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!" (Jesaja 5:20–21)
Mida muud kui valguse valetamist pimeduseks ja pimeduse võltsimist valguseks näeme ka praegu enda ümber, ent pimedus hakkab külge ja kui sellega liiga palju mängida, kaob viimanegi valgus. See ei ole suhteline. See ei ole maitseküsimus.
Hinge ja vaimu pimedus on konkreetne seisund, mis kaetab inimese ja kogu rahva silmad ning enam ei suudeta näha selgelt selgelt. Ka mitte seda, et ollakse end pimedusega nii kokku mökerdatud, et ei osata valgusel ja pimedusel vahet teha.