Pühapäeval toimunud Poola parlamendivalimiste tulemused näitavad, et avaliku arvamuse pendel on liikunud otsustavalt paremale – veelgi kaugemale kui kümme aastat tagasi, kui Õiguse ja Õigluse partei võitis nii parlamendi- kui ka presidendivalimised.

Seekordsetel valimistel kinnitab parempoolsete edu mitte ainult tõsiasi, et parlamendi mõlemas kojas kuuluvad nüüd rohkem kui pooled kohad Õiguse ja Õigluse parteile, vaid ka see, et üheks suurimatest parlamendi fraktsioonidest saab paljude konservatiivide toetusel Paweł Kukizi juhitud grupp, mis lähtub eesmärgist reformida valimiste ja parteide riikliku rahastamise süsteemi.

Ent ehk kõige suuremaks muutuseks, mille möödunud valimised endaga kaasa tõid, on see, et valijad sulgesid parlamendi ukse paljuski endistest kommunistidest koosnevate vasakpoolsete ees, kes on viimasel ajal sõlminud üha tihedamaid sidemeid revolutsiooniliselt meelestatud kirikuvastaste, abordipooldajate, sooideoloogia levitajate ja homoseksuaalidega.

Kui nelja aasta eest toimunud eelmistel parlamendivalimistel said vasakpoolsed kokku ligi 20% häältest, siis sel korral ei pälvinud nad isegi vajaliku 8% valijate usaldust. Miks see nii juhtus?

Tundub, et Janusz Palikoti juhitav Palikoti Liikumine sai valijatelt viimaks teenitud karistuse, sest partei on kogunud tuntust peamiselt oma tugevalt vasakpoolsete kirikuvastaste vaadete tõttu, mis on nakatanud väga toorel moel poliitilise õhkkonna revolutsioonilise vaimuga.

Ka suures osas endistest kommunistidest koosnev partei kaotab bioloogilise paratamatusena iga aastaga üha enam toetust, kuna nende valijaid jääb aina vähemaks. Kõige nooremast valijategrupist (vanuses 18–29) toetas Ühendatud Vasakpoolseid vaid 3,6%, samal ajal kui 63,3% nende häältest läksid poliitilise spektri keskmes või selle paremal poolel paiknevatele poliitilistele jõududel!

Mõnevõrra üllatav on asjaolu, et viimased kaheksa aastat Poolas valitsusparteiks olnud Kodanike Platvorm sai valimistel pea iga neljanda hääle. Seda on kaugelt liiga palju, pidades silmas, milliseid katastroofilisi projekte on kõnealune erakond püüdnud ellu viia, ennekõike seksuaalrevolutsiooni juurutamiseks Poola ühiskonnas.

Kui niisugused patud nagu poliitiline nihilism, rahvuslike huvide allutamine välismaistele võimukeskustele, avalik lugupidamatus rahva tahte suhtes ja ka mitmed tõsised skandaalid ei too kaasa erakonna minemapühkimist poliitiliselt maastikult, siis ilmneb, et rahva moraalne olukord on tunduvalt hullem kui võis arvata.

Vastupidiselt sellele, mida kirjutab Lääne vasakpoolne meedia, ei ole erakond Õigus ja Õiglus natsionalistlik ega katoliiklik-konservatiivne. Tegu on poliitilise spektri keskmes või sellest veidi paremale jääva parteiga, mis langeb oma kontuuride poolest suuresti kokku kristlike demokraatide ja patriootlikumalt meelestatud sotsialistidega, omades lisaks teatud konservatiivsuse elemente.

Kuid selleks, et peatada ühiskonna moraalset allakäiku ja omariikluse lagunemist moel, milles on andnud eeskuju Ungari peaminister Viktor Orbán, tuleb Õiguse ja Õigluse poliitikutel omandada selle osa ühiskonna toetus, mis on säilitanud elujõu ning mis moodustub katoliiklikest perekondadest ja traditsionalistlikest ringkondadest. See omakorda eeldab austust religioossete ja kultuuriliste traditsioonide vastu ning kõikvõimalike 1968. aasta revolutsiooni meelestatusest kantud püüdluste elluviimise peatamist, seal hulgas otsustavat väljaastumist homopropaganda, laste seksuaalse indoktrineerimise ja nn vihakõne kriminaliseerimise vastu.

Samuti on Õiguse ja Õigluse ees seisvaks oluliseks väljakutseks Intermare poliitika taastamine, et ehitada üles tugev Ida-Euroopa riikide koalitsioon Horvaatiast Eestini ning luua seeläbi tasakaalu olukorras, kus ühelt poolt tugevneb pidevalt Saksamaa ja Euroopa Liidu surve, teiselt poolt aga Venemaa mõjuvõim.

Kommentaar on antud Objektiivi toimetuse palvel spetsiaalselt Objektiivi jaoks.