Kaitsepolitsei juhtkonna otsus hakata suhteliselt valimatult kujutama kasulike idiootidena neid, kes seisavad vastu Euroopa Liidu ja valitsuse poolt propageeritava vasakliberaalse ideoloogilise programmi elluviimisele, tähistab ühiskondlikus arutelus uue paradigma süvendamise püüdlust, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Eilsel Kaitsepolitseiameti (KaPo) aastaraamatu esitlemise pressikonverentsil nägime KaPo juhtkonna teadlikku otsust hakata inimesi ja ühendusi, mis ei nõustu vasakliberaalse ideoloogia kehtestamisega Eestis, avalikult häbimärgistama "kasulike idiootidena". Varem olen seda väljendit kuulnud neljasilmavestluses, ent nüüd siis saime KaPo-lt sama retoorikat kuulda täiesti avalikult.
Kuigi pealtnäha on tegu vaid ühe fraasiga, seisab selle taga märgilise tähendusega sündmus, mis süvendab uue paradigma kehtestamist Eesti avalikus arutelus. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu paradigmaga, kus jõujooned paneb paika mitte see, milline on kellegi poolt väljendatud seisukohtade tõeväärtus, vaid see, kas inimesed väljendavad või ei väljenda seisukohti, mis ühtivad lääneriikide poliitilise eliidi vasakliberaalsete ideoloogiliste hoiakute ja neist juhinduvate poliitiliste ambitsioonidega. Tähelepanuväärne on asjaolu, et valitsuse ja Euroopa Liidu ambitsioonide avalik kritiseerimine, rääkimata nende ambitsioonidele organiseeritult vastuseismisest, toobki kaasa diagnoosi "kasulik idioot", mis tähendab rumalusest Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendiks olemist.
Nõnda toimides on KaPo asunud tegutsema ideoloogilise ja poliitilise võitluse instrumendina, millele viitab ka KaPo peadirektori Arnold Sinisalu poolt pressikonverentsil kasutatud halvustav väljend "nii-nimetatud konservatiivsed väärtused" – ilmselt ei saa me kunagi kuulma sama isikut rääkimas "nii-nimetatud euroopalikest väärtustest".
https://www.youtube.com/watch?v=AAkEUaI-Sl4
Just sellise paradigma kehtestamise viljaks on ühe parlamendipartei juhtfiguuri poolt mulle öeldu, et loomulikult on perekond mehe ja naise vaheline liit ning ka jääb selleks, ent seda pole praegu võimalik avalikult rõhutada, kuna sama juttu räägib Venemaa poliitiline administratsioon eesotsas Putiniga. Kui riigivõimu juures olevad juhtpoliitikud jõuavad niisuguste tõdemusteni, näitab see, et ideoloogilised krambid ja hirmud on terve mõistuse välja lülitanud või halvanud selle toimimise.
Ilmselgelt mõjub niisuguse irratsionaalse paradigma kehtestamine ühiskondlikule arutelule paralüseerivalt ning süvendab veelgi juba väljakujunenud ja üpris laialt levinud enesetsensuuri, mille tõttu hoiduvad inimesed oma moraalsete ja ka poliitiliste veendumuste väljendamisest, kartes saada häbimärgistatud. Seista loomuseaduslike moraalsete põhiväärtuste eest ilma olemata kasulik idioot ei näigi enam olevat võimalik ega isegi mitte mõeldav.
Tõenäoliselt poleks pea keegi suutnud kahekümne aasta eest uskuda, et aastaks 2016 oleme jõudnud olukorda, kus KaPo poolse avaliku halvustamise objektiks saavad need, kes peavad oluliseks säilitada austust perekonna kui ühiskonna aluse vastu, mitte loovutada riiklikku iseseisvust supranatsionaalsetele võimustruktuuridele ja säilitada riiklik kontroll immigratsioonipoliitika üle. Ometi on see meie tänane kurjakuulutav reaalsus, millest võib välja lugeda märksa enam, kui pealispinnalt paistab.
Aeg näitab, kas uut paradigmat suudetakse süvendada või kukub selle kehtestamine läbi. See, kumbapidi asjad lähevad, sõltub paljuski tõeliste kodanike põhimõttekindlusest ja julgusest seista oma tõekspidamiste eest sõltumata uute ideoloogiatöötajate ja üha enam ka õiguskaitseorganite poolsest häbimärgistamisest. Valmis peab aga olema ka stsenaariumiks, et see, mida täna näeme häbimärgistamise vormis, kasvab üle survestamiseks või koguni tagakiusamiseks. Arvestades ideoloogilisi suundumusi ja jõustruktuuride kaasamist poliitilisse võitlusse, ei oleks niisuguses asjade käigus midagi üllatavat ega ootamatut. Pealegi on Eesti Vabariik sellist asjade käiku 1930-ndatel aastatel juba korra valulikult tunda saanud.