Ringkonnakohtu otsus, mille kohaselt peab Eesti Vabariik tunnustama abieluna Rootsis sõlmitud homoseksuaalide liitu, on otseselt väär, kuna see eirab nii perekonnaseaduses kui ka rahvusvahelise eraõiguse seaduses sätestatud põhimõtteid, kirjutab SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid oma repliigis.
Eile õhtul tõi ETV saade "Ringvaade" avalikkuse ette kiivalt saladuses hoitud, ent pikka aega homoaktivist Reimo Metsa eestvedamisel väldanud protsessi, mille tulemusena on Eesti Vabariigis esmakordselt kantud rahvastikuregistrisse abieluna samast soost isikute liit.
Kahtlemata on tegu väga halva ja ohtliku pretsedendiga, mille mõju ulatub konkreetse kaasuse piiridest palju kaugemale. Nimelt on selle kohtuotsuse jõustumisega Eesti õigussüsteemis aktsepteeritud, et abieluna võib õiguslikult käsitleda ka samast soost isikute liitu.
Millise arutluskäigu kohaselt kohus niisugusele otsusele jõudis, seda tuleb veel kohtuotsusega tutvudes selgitada.
Niisugune otsus on ilmselgelt väär, kuna see eirab perekonnaseaduses selgelt sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on samast soost isikute vahel sõlmitud "abielu" õigustühine.
Aga juba praegu võib kindlalt öelda, et niisugune otsus on ilmselgelt väär. Perekonnaseadus ütleb ühemõtteliselt, et Eesti õigusruumis käsitletakse abieluna vaid mehe ja naise liitu (§ 1) ning et samast soost isikute vahel sõlmitud abielu on õigustühine (§ 10).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätestab aga (§ 84 lg 1), et tühisel tehingul ei ole mitte mingeid õiguslikke tagajärgi ehk seda sama hästi kui ei eksisteeri. Seega on "homoabielu" midagi niisugust, millel pole Eesti Vabariigis õiguslikus mõttes mitte mingisugust tähendust.
Rahvusvahelise eraõiguse seadus, mis reguleerib muuhulgas välismaal sõlmitud tsiviilõiguslike tehingute kehtivust Eestis, lisab samast põhimõttest lähtudes (§ 7), et "[v]älisriigi õigust ei kohaldata, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega". Seejuures on isegi väga liberaalselt meelestatud Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt toonitanud, et igal riigil on vaba voli otsustada ise selle üle, kuidas abielu mõistet määratleda.
Tähelepanuväärselt toodi uudis kõnealuse kohtuotsuse kohta avalikkuse ette salakavalalt alles pärast otsuse jõustumist. Eelmise aasta lõpus ringkonnakohtu poolt langetatud otsus jõustus aga seetõttu, et valitsus jättis selle Riigikohtusse edasi kaebamata. Ennekõike on selle eest vastutav siseministeerium eesotsas sotsist ministri Andres Anveltiga.
Juba praegu võib ennustada, et nüüd hakkavad homoaktivistid usinalt seisma selle eest, et olukorra põlistamise huvides kantaks võimalikult palju välismaal sõlmitud "homoabielusid" rahvastikuregistrisse. Lisaks sellele on kohus loonud perekonnaseadusega otseselt vastuolus oleva olukorra, kus Eestis sisuliselt kehtivad "homoabielud", ainult, et need tuleb sõlmida välisriigis.
Esiteks on nüüd vaja välja selgitada selle kohtuniku isik, kes niisuguse otsuse langetas. Põhimõtteliselt on tegu sigadusega – õigusriigi ja demokraatia põhimõtte jämeda rikkumise ning kohtuliku omavolitsemisega. Kohtul ei ole Eesti Vabariigis õigustloovat pädevust, aga üks kohtunik näib arvavat teisiti, praktiseerides omavoliliselt seadusandja rolli. Kohtute poolt seadusandliku rolli haaramist ei tohi sallida, seda enam, kui selle kaudu sõidetakse üle ühiskonna alusväärtustest ja viiakse ellu moraalset ja sotsiaalset revolutsiooni.
Nüüd tõuseb taas teravalt päevakorda vajadus muuta põhiseadust nii, et abielu oleks selles defineeritud ekslusiivselt vaid mehe ja naise vahelise liiduna.
Teiseks tuleb aga kiiremas korras mobiliseeruda astumaks samme abielu kaitseks. On vaid aja küsimus, millal hakkavad homoaktivistid nõudma "homoabielu" otsest seadustamist Eestis. Kui Eestis peaks väidetavalt kehtima välismaal sõlmitud "homoabielud", hakatakse kindlasti nõudma, et niisuguseid "abielusid" saaks sõlmida ka koha peal. Ei saa välistada, et välisriikide saatkonnad pakuvad selleks esimesena "abistava" käe.
Selle teadmise taustal tõuseb taas teravalt päevakorda vajadus viimati IRLi poolt välja käidud ettepanek muuta põhiseadust nii, et abielu oleks selles defineeritud ekslusiivselt vaid mehe ja naise vahelise liiduna. Ühtlasi tuleb astuda täiendavad seadusandlikud sammud, et kohtulikku aktivismi praktiseerinud ringkonnakohtu otsuse tagajärjed likvideerida, lähtudes võimu teostamisel põhimõttest, et Eestis kehtivad abieludena üksnes mehe ja naise vahel sõlmitud liidud.
Kui Eesti Vabariigis asutakse aga seisukohale, et me ise ei või otsustada, milliseid liite me tunnustame abieluna ja milliseid mitte, siis on uks avatud ka välismaal sõlmitud enam kui kahe osapoolega ehk polügaamsete abielude tunnsutamisele. Islami taustaga riike, kus saab niisuguseid liite sõlmida, on küllaga.
Vt ka Varro Vooglaiu varasemat samateemalist artiklit pealkirjaga "Riigil ei ole mingit kohustust välisriigis sõlmitud "homoabielu" abieluna tunnustada".
Riigil ei ole mingit kohustust välisriigis sõlmitud "homoabielu" abieluna tunnustada