Kuivõrd Eesti Vabariigi õiguskorra kohaselt on abielu üksnes mehe ja naise vaheline liit, siis on nõue, nagu peaks Eesti riik tunnustama abieluna ka abieluks nimetatavaid homoliite, täiesti põhjendamatu, kirjutab Varro Vooglaid.
Eilne Pealtnägija võttis taas ette homoteema, pakkudes ilmselgelt omapoolset toetust avaldades kõlapinda homoseksuaalide püüdlusele saavutada Eesti kohtusüsteemi läbi tunnustus oma liidule kui abielule. Ootuspäraselt ilmusid kohe pärast Pealtnägija emotsioonidest nõretavat saadet temaatilised artiklid ka ERRi portaali, Delfi ja Postimehe esiuudise kohale.
Kokkuvõtlikult seisneb lugu selles, et kaks noort naist, kellest üks on eestlane, teine ameeriklane, kavatsevad võltskodanikeühenduse toel pöörduda Eesti Vabariigi vastu kohtusse, kuna viimane ei ole valmis tunnustama abieluna nende poolt USA-s Georgia osariigis sõlmitud "homoabielu", mis omakorda tähendab, et ameeriklannale ei anta Eestis automaatselt elamisluba, nagu seda abiellunute puhul üldjuhul tehakse.
Seadused räägivad selget keelt
Pealtnägija kajastusest jääb kõlama kõnealuste homoseksuaalide ja nende õigusliku esindaja seisukoht, nagu käituks Eesti Vabariik välismaal sõlmitud "homoabielu" mitte abieluna tunnustades ebaõiglaselt ja õigusvastaselt. Tegelikult ei ole siin aga midagi ebaõiglast ega ka õigusvastast. Vastupidi, nagu pilguheit Eestis kehtivatele seadustele kinnitab, on tegu täiesti standardse õigusliku lahendusega.
Esimene antud kontekstis tähtsust omav õigusakt on perekonnaseadus, mis määratleb kohe esimese paragrahvi esimeses lõikes abielu mõiste, sätestades, et "abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel". Tähelepanuväärselt on sama seaduse §-s 10 sätestatud, et samast soost isikute vahel sõlmitud abielu on tühine (just nagu on tühine abielu, mis on sõlmitud ilma mõlema poole vaba tahte avalduseta või mille mõlemad osapooled pole abiellumisealised).
Teiseks tuleb vaadata seda, mida nn "homoabielu" tühisus eesti õigussüsteemi mõttes tähendab. Selle kohta ütleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lõige üks, et tühisel tehingul ei ole mitte mingeid õiguslikke tagajärgi ehk seda sama hästi kui ei eksisteeri. Seega on "homoabielu" midagi niisugust, millel pole Eesti Vabariigis õiguslikus mõttes mitte mingisugust tähendust.
Kolmandaks on asjakohane heita pilk rahvusvahelise eraõiguse seadusele, sest just see seadus reguleerib eraõiguslikke suhteid, millel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega – nagu antud juhul on, pidades silmas, et jutt käib kahe erineva riigi kodanikest, kes on sõlminud "homoabielu" näol tehingu mitte Eesti Vabariigis, vaid Ameerika Ühendriikides, ent soovivad selle tehingu õiguslikku tunnustamist Eesti Vabariigi poolt.
Muu hulgas reguleerib rahvusvahelise eraõiguse seadus küsimust sellest, millistel tingimustel loetakse välisriigis sõlmitud tehingud Eestis kehtivaks. Abielu kohta ütleb seadus §-s 55 konkreetselt, et "välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele."
Eelnevast nähtub, et kuivõrd USA-s sõlmitud "homoabielu" ei vasta sisuliste eelduste poolest mõlema tehingu osapoole elukohariigi õigusele, sest Eesti Vabariigis käsitletakse abieluna üksnes mehe ja naise vahelist liitu, ei loeta seda Eestis kehtivaks. Kusjuures isegi Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt toonitanud, et igal riigil on vaba voli otsustada ise selle üle, kuidas abielu mõistet määratleda.
Niisiis on raske näha, millistele argumentidele tuginedes kavatsevad kõnealused homoseksuaalid ja nende nõustajad kohut veenda, et Eesti Vabariigi ametkondade keeldumine välismaal sõlmitud "homoabielu" tunnustamisest abieluna on Eestis kehtiva õigusega vastuolus. Vastupidi, ametkondade teguviis on justnimelt kooskõlas sellega, mida kehtiv õigus ette näeb.
Kohtud kui ideoloogilise võitluse tanner
Ideoloogilises plaanis ei ole siiski raske mõista, miks niisuguste hagidega mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides kohtu poole pöördutakse. Tähelepanuväärselt võetakse sellised sammud enamasti ette mitte erainitiatiivina, vaid ideoloogiliste survegruppide toel, olgugi, et kogu asi pakitakse isikliku traagika emotsionaalsesse pakendisse. Ka antud juhul rahastab Eesti Vabariigi vastu kohtusse pöördumist juba aastaid homolobiga tegelenud ja mh kampaaniat "Erinevus rikastab" ellu viinud Eesti Inimõiguste Keskus, mida juhib riigi ja Euroopa Liidu heldet rahalist toetust nautiv homoseksuaal Kari Käsper.
Nimelt on homoliikumine juba aastaid püüdnud oma eesmärkide poole pürgida kohtute kaudu, sest see võimaldab demokraatlikku protsessi vältida ja aandada otsuste langetamise vaid üksikutele inimestele (ka USA-s legaliseeriti "homoabielu" kõigis osariikides Ülemkohtu otsusega, mitte demokraatliku õigusloome mehhanismi kaudu). Teisisõnu on homoseksuaalidel tunduvalt vähem tõenäoline saavutada "homoabielu" tunnustamist abieluna läbi normaalse parlamentaarse õigusloome protsessi kui mõne sobilike ideoloogiliste vaadetega kohtuniku abil, kes on valmis "tuletama" vastava õiguse mingitest abstraktsetest põhimõtetest, nagu nt õigus võrdsele kohtlemisele ja mitte-diskrimineerimisele või õigus vabale eneseteostusele.
Homoaktivstide lähenemine on muidugi salakaval. Kui Eesti riik annaks välismaal eesti kodanikuga "homoabielu" sõlminud välismaalastele elamislubasid võrdsetel alustel inimestega, kes on sõlminud päris abielu, siis tähendaks see sisuliselt "homoabielu" õiguslikku heakskiitmist abieluna. See sillutaks omakorda teed abielu mõiste seadusandlikule muutmisele moel, mis kätkeks ka homoseksuaalseid suhteid.
Jääb üle loota, et kui antud kaasus peaks kohtusse jõudma, annavad kohtunikud sellele meedia ja lobigruppide ideoloogilisest survest hoolimata ühemõttelise ja selge hinnangu, sedastades, et pole kohtu asi osaleda ideoloogilises sõjapidamises ja muuta abielu tähendust vastupidiselt sellele, kuidas parlament on abielu mõiste määratlenud. Kuivõrd abielu tähendus lähtub inimloomusest ja on sellega seotud, ei saa ükski institutsioon seda oma suva alusel muuta. Aga isegi kui abielu tähendus oleks õiguslikult muudetav, on selge, et sellist fundamentaalse tähtsusega otsust ei saa rahva eest langetada üksikud kohtunikud. Kohtuvõimu ülesanne on kehtivat õigust kohaldada, mitte õigust kehtestada.
Ajakirjanduslikku erapooletust ei püütagi enam teeselda
Lõpetuseks on huvitav peatuda mõne sõnaga ka sellel, kuidas Pealtnägija antud teemat käsitles, pidades silmas ajakirjandusliku sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid, millest ERR väidab end lähtuvat.
Esiteks on küsitav, miks peaks ERR üldse oma laia levikuga saates ühele homoseksuaalide poolt riigi vastu esitatud hagile nii ulatuslikku PR-kajastust pakkuma, eriti pidades silmas, et reaalset õiguslikku probleemi sisuliselt ei eksisteeri. Kaasus taandub peaasjalikult sellele, et homoseksuaalidele ei meeldi Eestis kehtiv abielu määratlus ja see, et riiklikud institutsioonid sellest määratlusest otsuste tegemisel ka lähtuvad.
Teiseks on küsitav, miks peaks seda teemat käsitlema just niisugusest vaatenurgast. Eesti riigi vastu esitatavat kaebust näidatakse võitlusena õigluse eest, mitte varjatud huvigruppide rünnakuna meie riigis kehtiva õiguskorra ja selle aluseks olevate moraalsete põhimõtete vastu, millega ühiskonna fundamentaalsete institutsioonide tähendust tahetakse kohtute kaudu muuta.
Kolmandaks on tähelepanuväärne, et kuigi Eestis kehtivad seadused määratlevad abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna, räägib Pealtnägija kui avalik-õigusliku ringhäälingu saade homoseksuaalide liitudest ilma mingite reservatsioonideta läbivalt kui abielust, nimetades välismaal vastava lepingu sõlminud homoseksuaale abikaasadeks. Tekib küsimus, kas Pealtnägija ei olegi kohustatud oma käsitlustes (sh kontseptuaalses raamistikus ja kasutatavas sõnavaras) lähtuma Eestis kehtivatest seadustest.
* * *
Eilse Pealtnägija saatega seonduvalt saatsin ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule Tarmu Tammerikle alljärgneva sisuga kirja.
Tere, hr Tammerk!
Olgugi, et Eestis kehtivad seadused määratlevad abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna, räägiti eile õhtul Pealtnägija kui avalik-õigusliku ringhäälingu saates homoseksuaalide liitudest ilma mingite reservatsioonideta läbivalt kui abieludest, nimetades välismaal vastava lepingu sõlminud homoseksuaale abikaasadeks.
Sellega seonduvalt tekib küsimus, kas ERR kui avalik-õiguslik meedium on või ei ole kohustatud oma ajakirjanduslikes käsitlustes (sh kontseptuaalses raamistikus ja kasutatavas sõnavaras) lähtuma Eestis kehtivatest seadustest ja neis sisalduvate mõistete määratlustest. Sarnane küsimus tekib seonduvalt keeleliste normidega, pidades silmas, et õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on abielu "mehe ja naise perekondlik liit".
Põhimõtteliselt on siin võimalik näha kahte täiesti erinevat lähenemist.
Neist esimese kohaselt peaks rahvusringhääling lähtuma mõistete kasutamisel neist põhimõtetest, mis lähtuvad keele tavatähendusest ja ka kehtivast õigusest, käsitledes abieluna üksnes mehe ja naise vahelist liitu, mis ei välista võimalust selgitada, et teatud riikides nimetatakse ka homoseksuaalide vahel sõlmitud liite abieluks.
Teine võimalus on see, et rahvusringhääling seob end keele tavatähendusest ja kehtivas õiguses sätestatud mõistete määratlusest lahti ning ajakirjanikud hakkavad vastava soovi korral kujundama teatud mõistetest tavakeeles juurdunust ja kehtivas õiguses sätestatust ideoloogiliselt erinevat arusaama, kujundades seeläbi implitsiitselt muljet, nagu oleks eesti keele tavatähenduses ja seadusandlues määratletud mõisted puudulikult. (Eilse Pealtnägija kontekstis tähendas selline lähenemine mulje loomist, nagu oleks probleem mitte selles, et "homoabieluks" nimetatud liit ei ole Eesti kultuuri- ja õigusruumis üldse abielu, vaid selles, et Eesti Vabariik käitub ebaõiglaselt, jättes teatud abielud õiguslikult tunnustamata.)
Oleksin tänulik, kui väljendaksite ERR-i ajakirjanduseetika nõunikuna selles küsimuses oma ametlikku seisukohta, kuna küsimus ei puutu vaid ühte saatesse, vaid on iseloomult põhimõtteline ning vajaks ERR-is harmoniseeritud vastust.
Lugupidamisega
Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
cc: Mihkel Kärmas, Margus Allikmaa