President Donald Trumpi tegevuskava üritasid halvata süvariigi poolt ametisse sokutatud aktivist-kohtunikud. Ülemkohus kinnitas 27. juuni otsusega, et viimastel pole selleks voli, kirjutab endine riigiprokurör Rachel K. Paulose Spectatoris.
Ameerika Ühendriikide ülemkohus piiras ringkonnakohtute kohtunike voli kehtestada põhiseaduse vastu käivaid ja üha tavalisemaid üleriigilisi ettekirjutusi. Tegemist on põhiseaduse III peatüki ränga väärtõlgendamisega, mis kisendas ülemkohtu sekkumise järele. Kohtuasjaga Trump v. Casa lahendati pikka aega küpsenud põhiseaduslik kriis.
Paraku, nii nagu paljude progressiusklike puhul on üha tavalisem, tõsteti taas kohe kära, et lõpp on lähedal… Ülemkohtunik Ketanji Brown Jackson kirjutas otsuse kohta eriarvamuse, millest võib lugeda: "Pole keeruline ennustada, kuidas kõik lõpeb. Lõppeks muutub täidesaatev võim täielikult kontrollimatuks ja meie põhiseadusliku vabariiki enam pole." Lisaks süüdistas ta kolleegide kuus [ülemkohtunikku] kolme vastu otsust "õigusriigile surmaohu tekitamises".
Kui vaadata, mis päris maailmas toimub, siis Ameerika Ühendriikide demokraatiaga on kõik korras. Tõik on see, et ülemkohtu otsusega võitis õigusriik. Teisiti väitmine on vale ja ässitav. Kõige hullemal juhul õhutavad liialdatud sõnavõtud selgelt sellist liiki vägivalda, mis tõi kaasa kaks atentaadikatset president Donald Trumpile, pea surmaga lõppenud vägivalla rahvaesindaja Steve Scalise'i vastu ja konservatiivsete ülemkohtunike ähvardamise. Kui eesmärk pühitseb abinõu, siis miks ei peaks mõni äärmuslane arvama, et kellegi mahalaskmine on õigustatud? Seda põhjusel, et hääled tema peas ütlevad sellisele inimesele sõna otseses mõttes, et tänased tipppoliitikud kujutavad suurimat ohtu õigusriigile ja seda vabariigi loomisest alates.
Ülemkohtunik Amy Coney Barrett, kes on seitsme lapse ema ja naisterahvas, kes avalikkuse ees ei tavatse oma viha välja valada, julgustas Trump v. Casa enamuse kohtuotsuse põhjenduses kolleege jääma rahulikuks ning tegema oma tööd. Esmakordselt ülemkohtu ajaloos rõhutas kohtunik Barrett õigussüsteemi alandlikkuse ja tsiviliseerituse olulisust, kui osutas eriarvamuse ebaseaduslikele eeldustele: "Me ei pea õigeks ülemkohtunik Jacksoni otsustust, mis on vastuolus rohkem kui kahe sajandi pretsedentidega ja kõigele lisaks põhiseadusega. Me juhime tähelepanu ainult järgmisele: ülemkohtunik Jackson mõistab hukka imperaatorliku täidesaatva võimu, kuid samal ajal toetab imperaatorlikku õigussüsteemi."
Ülemkohtunik Barretti kirjutatud enamuse arvamus esitas ülemkohtunik Jacksoni eriarvamusele väljakutse viisil, mis kõlab kohati jõulisena, kuid samas pole rünnak isiku vastu. Ülemkohtunik Barrett lihtsalt osutas, et ülemkohtunik Jacksoni eriarvamuse "rünnak polnud seotud ei allikatega [seadused ja kohtuasjad], ega samuti, otse öeldes, mitte ühegi õigusliku doktriiniga".
Samuti osutas ta, et ülemkohtunik Jackson ei osuta oma eriarvamuses otsuse tekstile ning nimetab seda küsimusi tekitavalt "meeli lämmatavaks tehniliseks ülevaateks".
Ülemkohtunik Barrett kirjeldab tunnetuslikku ebakõla (kognitiivset dissonantsi), mis oleks pidanud tähelepanu äratama, kui ülemkohtunik Jackson kuulutas, et "kõik … peavad alluma seadustele", välja arvatud piirkonnakohtunikud, kellel on oma piirkonnast võimalik käskida terves riigis kõiki inimesi, mida nad tohivad teha elik mille tegemise peavad koheselt lõpetama.
Ülemkohtunik Barrett juhtis tähelepanu ohtlikule arengule, kui riigi kõrgema kohtu kohtunik heidab seaduste analüüsi, mis on tema põhiülesanne, "juriidilise kantseliidina" (legalese) kõrvale.
Sellised arvamused ei ole rünnakud isiku vastu, sedasi näeb välja intellektuaalne võitlus.
Siinkohal võiks meelde tuletada, kuidas ülemkohtunik Barrett manitses osariike, kui ülemkohus langetas kohtuasjas Trump v. Anderson otsuse, et osariikidel pole õigust Donald Trumpi presidendivalimiste hääletuselt kõrvale jätta. "See pole aeg eriarvamuste jõuliseks võimendamiseks. Ülemkohus langetas otsuse poliitiliselt laetud asjas volatiilsel presidendivalimiste ajal. Taolistel puhkudel eriti peaksid kohtu ettekirjutused keerama riigis [poliitilisi] kraade maha, mitte juurde." Selgelt on tegemist ülemkohtunikuga, kes osutab silmnähtavatele asjadele, kui tema kolleeg üritab lõkkesse bensiini juurde visata.
Trump v. Casa kohtuasja põhisõnum on järgmine: "Föderaalkohtutel pole üleüldist voli täidesaatva võimuharu üle. Need langetavad otsuseid kohtuasjades ja vastuoludes ainult selle võimu piires, milleks kongress on neid volitanud." Teiste sõnadega kui valijatele, meediale elik kohtunikele ei meeldi president Trumpi poliitikad, siis ainukene koht tema tõrjumiseks on valimiskasti juures. Mitte ühelgi ringkonnakohtunikul ei tohi olla voli vetostada põhiseaduspäraselt valitud 340 miljoni elanikuga riigi presidendi otsuseid. Ülemkohtu niisuguses otsuses pole mitte midagi revolutsioonilist, selline oli status quo kuni Trumpi esimese ametiajani.
Ülemkohtu käes on väga suur kaigas [meelevald]. Isegi eriarvamuste puhul pole põhjust ülemkohtu kirjutistes tüli kiskuda.
Tõlkis Karol Kallas