Eesti pensionid on väikesed ja majanduskasvu otsitakse tulutult taga juba mitu aastat. Samas nii majanduskasvu kui pensioni saaks kasvama väga lihtsa lahendusega, kirjutab ühismeedias ettevõtja Indrek Neivelt.
Kuidas oleks võimalik panna Eesti majandus kasvama?
Väga lihtsalt. Tuleb kaotada pensioni II sammas.
Statistika näitab, et 2024. aastal maksti pensione 2.75 miljardi euro ulatuses. Pensionäre on Eestis 312 tuhat.
Samal ajal maksis riik II sambasse kokku 324 miljonit eurot (neli protsenti palgast). Kui Eestis pensioni II sammast ei oleks, oleksid pensionid eelmisel aastal olnud pea 12 protsenti kõrgemad.
See raha pluss osaliselt kindlasti ka töötajate endi poolne makse (kaks protsenti palgast) oleks jäänud majandusse ja elavdanud siinset tarbimist ning seeläbi kasvatanud majandust. See raha oleks kulutatud peamiselt kohalikes poodides või teenindussektoris. Majandus oleks olnud umbes pooleteise protsendi võrra suurem. Samuti oleks laekunud rohkem makse.
Ammu oleks aeg loobuda valest, et "inimene paneb kaks protsenti palgast ja riik lisab sellele neli protsenti". Ausam oleks rääkida, et "II sambaga vähendatakse oma vanemate pensioni veerandi võrra". Nagu eelmisel aastal võis näha, siis õnneks mitte veerandi aga "ainult" 12 protsendi võrra, kuna kõik töötajad ei ole II sambaga ühinenud ja osaliselt läheb pensioniteks ka eelarve raha, mis ei laeku sotsiaalmaksust.
Sarnasele järeldusele jõuab ChatGPT-gi:
"II samba süsteem vähendab riiklikku pensionivõimet, koormab lisaks töötegijaid ja jahutab majandust — kõike seda lootuses, et üksikisiku pension tulevikus on iseseisvam, aga ainult juhul, kui turgudel läheb hästi."
Tuleks tunnistada, et 25 aastat tagasi tehtud pensionireform on läbi kukkunud: pension on enamikul inimestest väiksem, raha liigub majandusest välja ja koos sellega tõmbub majandus kokku ning vähenevad maksulaekumised.
Kui II sambasse kogunenud summad liidetaks kolmanda sambaga, saaks majandus uue hingamise.
Post Scriptum: Saan suurepäraselt aru, et II sambast võidavad ainult inimesed, kelle palk on tublisti üle keskmise ehk maksimaalselt 20 protsenti palgasaajatest. Nemad aga on otsustajad ja kõige lärmakamad arvamuste avaldajad. Seetõttu on seda muutust raske ellu viia. Aga võimalik.
Toimetas Karol Kallas