Avaldame diskussiooni korras Aleksandr Apolinsky artikli, kus väljendatakse arvamust, et valitsus peab võtma seisukoha seoses fosforiidi võimaliku kaevandamisega. Autori arvates ei tohi sellega enam viivitada, sest Eesti majandus vajab tõuget.
Eesti majanduse väljavaated, mida on mõjutanud olukord lähiturgudel, eeskätt Venemaa majanduse kokkukukkumine ja Soome majandusraskused, on esile kutsunud diskussiooni, kuidas kasutada sisemisi ressursse majanduskasvu elavdamiseks. Lahenduseks on pakutud, et riik võiks rohkem laenata ja sel moel suurprojektidesse investeerida. Konkreetselt arutletakse Eesti metsaressursi kasutamise üle, sealhulgas elektri ja soojusjaamades. Räägitud on vajadusest alustada fosforiidi kaevandamise ettevalmistamist.
Samas tundub, et ei mõisteta, et nafta madalast hinnast tingitud koondamised Ida-Virumaal viitavad vajadusele kasutada ratsionaalselt ära üht kõige olulisemat Eesti sisemist ressurssi – tööjõuressurssi. Seoses Ida-Virumaal toimunud koondamistega esitas majandusminister Kristen Michal ulatusliku kava probleemiga tegelemiseks. Pakuti välja ka palgatoetuse idee. Ometi olen ma sellise ressurssi kulutamise osas skeptiline. Ida-Virumaa elanikkond, ka tööealine elanikkond, väheneb kiiresti. Kindlasti pakub Michali programm ehk võimalusi tööjõuturu mitmekesistamiseks Ida-Virumaal, kuid kas need meetmed on sobilikud tänaste koondatute jaoks? On selge, et nad on koondatud ajutiselt – on täiesti võimalik, et nende töökohad taastatakse, kui nafta hind hakkab tõusma.
Seega on probleem ajutine ja kestab ehk aasta või kaks. Pole mingit vajadust neid inimesi saata õppima uusi erialasid või suunata neid töökohtadele, mis nende kvalifikatsioonist erinevad. Õige lahendus oleks hoopis teine. Me räägime keemiatööstuse spetsialistidest – neid spetsialiste ei vajata ainult tööstuses. Tänapäeval peab riik arvestama ohuolukordadega, milleks võivad olla näiteks tööstuslikud katastroofid, keemiarelva kasutamine jne. Ida-Virumaal tegutses aastaid päästekompanii, mis aga vastutustundetult likvideeriti. Just nüüd, seoses koondamistega, oleks riigil võimalus vabanenud spetsialistid aasta-kahega välja õpetada, et neid saaks ohu korral kasutada. See oleks olnud ka tunduval sihipärasem riigi raha kulutamine ning oleks sobinud ka Ida-Virumaal koondatutele. See on üks näide sellest, et peame oma valikud põhjalikumalt läbi mõtlema, mitte laristama riigi ressursse lootuses, et ehk läheb täppi.
Tööjõuressursi kõrval on meie maavarad ja metsad kaheldamatult kõige olulisem ressurss kohaliku majanduse elavdamiseks. Tuleb kiita valitsust, kes pole kartnud asuda võitlusesse Eesti majanduse tuleviku eest, sellal kui terve kari lobiste ja aktiviste juba pikemat aega surub demagoogilise jutuga Eesti võimalusi alla. Lausa pööraseks tuleb pidada seda, et lobistid püüavad takistada meie metsaressursi kasutamist Eestis, kuigi see tooks kaasa kohaliku puidu hinna tõusu ning see raha jõuaks väga laia ringi inimeste kätte, kes tõenäoliselt kulutavad selle raha Eestis. On selge, et paljud metsakokkuostjad tegutsevad välisfirmade huvides ning on pikemat aega tegelenud metsahinna madal hoidmisega, millega Eesti elanikele on tekitatud suurt kahju. Valitsuse plaan kasutada kohalikku metsaressurssi Eestis on ainuõige lahendus meie majanduse ja inimeste jaoks. Pole ime, et need Eesti inimeste röövlid, kes on nüüd asunud võitlusse valitsuse vastu, kasutavad ära looduskaitse aktiviste. Soovitan valitsusel mitte alluda manipulaatoritele – valitsuse poliitika nurgakiviks peab olema Eesti inimese toimetulek, siis kasvab ka majandus ja siis kasvavad ka meie võimalused tegeleda reaalselt keskkonnakaitsega.
Sama positsiooni peaks valitsus võtma seoses fosforiidi võimaliku kaevandamisega. On selge, et saabunud on hetk, kus me ei tohi enam sellega viivitada. Eesti majandus vajab tõuget. Majandusanalüütikud on ammu hoiatanud, et Eesti majanduse lagi on käes ning on vaja väga suurt impulssi, et me saaksime normaalselt edasi areneda. Jutud tohututest laenudest mistahes projektide elluviimiseks on väga ohtlik demagoogia, sest kõige tähtsam on, kuidas me neid laene tulevikus hakkame tagasi maksma. Ja nagu näete, on ainult üks suur, konkreetne projekt, mis on võimeline laene tagasi teenima – see on fosforiidi kaevandamine. Ekspeaminister Tiit Vähi, kes on ka ise Ida-Virumaal tegutsev suurettevõtja, on selgelt asunud toetama fosforiidi kaevandamist. Ta on olnud valitsuse passiivsuse suhtes kriitiline. Mina seda kriitikat ei jaga. Arvan, vastupidi, et peame asuma valitsuse selja taha ja olema positiivsed, ehk on siis ka poliitikutel rohkem julgust tegeleda Eestile oluliste probleemidega.
Maavarade kaevandamine on läbi inimkonna ajaloo olnud täiesti normaalne ja tavaline tegevus. Vastuseis sellele saab tulla vaid neilt, kes soovivad, et Eesti oleks vaene ja võimetu. See võib olla võõrriikide huvides, aga mitte Eesti inimeste huvides. Kõik ökoloogilised probleemid on tänapäeva tehnoloogiate ja teaduse taseme juures lahendatavad, seda enam, et fosforiidi kaevandamine ei algaks kohe homme. Samas on Eestil tohutu eelis olemasoleva infrastruktuuri näol, mis on tekkinud seoses põlevkivi kaevandamisega. Eesti sadamates tegutsevad väetiseterminaalid. Aga eelis on ka seoses sellega, et ettevõte "Eesti Fosforiit" tegutses meil aastakümneid, mis tähendab nii pikka kogemust kui ka inimesi.
Aleksandr Apolinsky on Mustvee linnavolikogu liige, Kiviõli endine linnapea ja Mustvee endine abilinnapea
Roheliste esimehe Aleksander Laane vastust saab lugeda siit.