Järelehüüe Alfie Evansile

Palvevigiilia Alfie Evansi tervenemise eest Püha Peetruse väljakul Vatikanis, 26. aprill 2018. Foto: Scanpix

Väikese Alfie Evansi vapper heitlus surmava haigusega ning tema perekonna jäägitu pühendumine võitlusele Suurbritannia kohtu- ja meditsiinisüsteemiga oma poja päästmiseks on ühest küljest küll äärmiselt traagiline ning kohati ka väga inetu lugu, kuid teisalt on see ühtlasi lugu usust, headusest, hoolimisest, väärikusest, lootusest ja eelkõige armastusest. Kuigi Alfie Evansi maine elu jäi paraku lühikeseks ning tema saatus oli kurb ja raske, ei olnud tema elu asjata ning kõik tema ajalised kannatused ei jää igavikus tasumata, leiab Objektiivi toimetaja Martin Vaher.

Alfie Evans sündis 9. mail 2016 oma vanematele Kate Jamesile ja Thomas Evansile Liverpoolis, Suurbritannias. Kuigi ta ei olnud planeeritud laps, ootasid ta noored vanemad teda sellegipoolest suure rõõmuga. Siia ilma sündides tundus väikene Alfie täiesti tavalise õnneliku ja terve beebina ning keegi ei osanud veel toona kahtlustada, millise muserdava ja traagilise pöörde tema elu peagi võtab.

Esimesed märgid sellest, et Alfiega ei ole kõik korras, ilmnesid 2016. aasta juulis, kui tal täheldati kõõrdsilmsust, millega esimest korda haiglasse pöörduti. Uuesti vaatas perearst ta läbi nelja kuuselt tema esimese rutiinse lapse arengukontrolli raames. Selleks ajaks oli Alfie emal tekkinud juba esimesed halvad aimdused oma poja üldise arengu osas: Alfie ei naeratanud enam nii sageli, ta magas murettekitavalt palju ning väga sageli tuli teda üles äratada. Samuti oli ta murelik oma poja vähese suhtlus- ja mänguhuvi pärast.

Kuue kuu vanuselt oli kahjuks ilmne, et Alfiel esines selgeid märke olulisest arengupeetusest. 2016. aasta novembris vaadati ta läbi Alder Hey lastehaiglas, mille käigus tuvastati, et tema arengutase vastab 6-nädalase kuni 2-kuise imiku omale. Järgnevatel kuudel halvenes Alfie seisund aga veelgi ning vägagi drastiliselt, kulmineerudes tema langemisega koomasse, mille tulemusena ei olnud ta enam võimeline ümbritsevast maailmast aru saama ega välistele stiimulitele (nt puudutustele, visuaalsetele, helilistele ega sensoorsetele stiimulitele) reageerima.

2017. aasta jaanuaris teostatud EEG-uuring tuvastas, et Alfie ajukoore elektriline aktiivsus peaaegu puudus ning 2018. aasta jaanuariks oli ka tema pupillide reageerimine valgusele minimaalne. Minemata rohkem haigusloo üksikasjadesse, milledega on huvilistel võimalik iseseisvalt tutvuda Alder Hey haigla ja Alfie vanemate kohtuasja lahendis, jõudis professor Judith Cross viimaks kurva järelduseni, et Alfiel on progresseeruv ning viimselt surmav neurodegeneratiivne haigus ning „isegi kui Alfie on võimeline pärast hingamisaparaadi väljalülitamist lühiajalisel hingamist jätkama, ei ole ta võimeline iseseisvalt elus püsima.“ Selle hinnanguga nõustusid ka kõik teised Alfie raviarstid: keegi ei tea, mis võis esile kutsuda Alfie aju sellise kohutava lagunemise, kuna sellele haigusele puudub hetkeseisuga veel diagnoos, kuid kõik olid ühel meelel selle osas, et Alfie aju degenereerumine on ühtlasi nii katastroofiline kui ka ravimatu.

2. veebruaril 2018 teostatud MRI-skanneering kinnitas aju valgeaine jätkuvat lagunemist, mis raviarsti dr R-i hinnangul tundus nüüdseks peaaegu identne vee ja tserebrospinaalvedelikuga. Kuid juba eelnevalt andis ka raviarst dr M oma 20. detsembril 2017 koostatud raportis mõista, et Alfiel puudub kõikide tema seisundit uurinud haigla kliiniliste ekspertide ja sõltumatute riiklike ja rahvusvaheliste ekspertide hinnangul lootus taastumiseks:

„Minu (ja minu intensiivravis töötavate kolleegide) arvamus on, et Alfiel on halb elukvaliteet. Tema elu sõltub täielikult mehhaanilisest hingamisaparaadist. Ta ei tee spontaanseid liigutusi, ei saa suhelda ning tal on jätkuvalt sagedased epilepsiahood. Ma usun, et on vähetõenäoline, et Alfie tunneb valu või ebamugavust, kuid ma ei saa selles täielikult kindel olla, kuna Alfie ei saa võimalikust valust või ebamugavusest mingil viisil märku anda. Ma usun, et arvestades Alfie väga halba prognoosi ilma ravi- ja taastumisvõimaluseta, on aktiivse intensiivravi jätkamine mõttetu ning võib talle põhjustada ebameeldivust ja kannatust. Seega on minu arvamus, et praeguse intensiivravi jätkamine ei ole Alfie parimates huvides. Minu hinnangul oleks sobilik intensiivravi tugi eemaldada ning pakkuda Alfile järelejäänud eluks palliatiivset ravi.“

Olles jõudnud Alfie Evansi olukorra lootusetuses meditsiinilise konsensuseni, esitas Alder Hey lastehaigla Briti riikliku tervishoiuteenistuse NHSi (National Health Service) sihtasutuse usaldusfond taotluse kohtuliku avalduse saamiseks, et Alfie jätkuv hoidmine hingamisaparaadi küljes ei ole tema parimates huvides ning sellistes oludes pole sellise ravi jätkamine seaduslik. Alfie vanemad aga vaidlustasid selle taotluse.

Võttes arvesse eeltoodud arstide ja ekspertide arvamusi ja hinnanguid Alfie lootusena näiva olukorra kohta, otsustaski High Court of Justice kohtunik hr Anthony Hayden Alfie vanemate ja Alder Hey Hospital’i vahelises kohtuasjas lastehaigla kasuks ning andis loa Alfie eemaldamiseks hingamisaparaadi küljest. Homoaktivistist kohtunik Hayden põhjendas oma otsust sellega, et kuna Alfie ei ole võimeline iseseisvalt hingama ning tema jaoks ei eksisteeri enam mingisugust ravi, siis tuleb respekteerida tema autonoomsust ja väärikust ning lasta tal võimalikult mugavalt, rahulikult ja privaatselt oma elupäevad lõpetada. Kuigi kohtunik mõistab, et selline otsus on Alfie vanemate jaoks põrmustav, leiab ta siiski, et see on Alfie parimates huvides.

Lisaks Alfie hoidmisele hingamisaparaadi küljes soovisid tema vanemad ka Alfie lubamist tunnustatud Vatikani Bambino Gesu lastehaiglasse Roomas. Ettepanek Alfie teisaldamiseks mainitud haiglasse tuli ei kelleltki vähemalt kui Rooma paavstilt Franciscuselt endalt, kes kohtus 18. aprillil 2018 isiklikult Alfie isa Thomas Evansiga Vatikanis ning on Alfie saatust tähelepanelikult jälginud ning ka sotsiaalmeedias kommenteerinud, säutsudes näiteks 4. aprillil 2018 Twitteris:

„Minu siiras lootus on, et tehakse kõik vajalik, et jätkata väikese Alfie Evansi kaastundlikku toetamist ning et tema vanemate suurt kannatust võetaks kuulda. Ma palvetan Alfie ja tema perekonna ja kõikide eest, kes on nendega seotud.“

Ning veelkord 23. aprillil:

„Ma olen liigutatud palvete ja tohutu solidaarsuse poolt, mida väikese Alfie Evansi vastu on üles näidatud. Ma uuendan oma üleskutset, et tema vanemate kannatusi võetaks kuulda ning neile lubataks otsida uusi ravivõimalusi.“

Lisaks sellele tegi paavst Franciscus Vatikani Bambino Gesu lastehaigla juhatajale Mariella Enocile otseseks ülesandeks teha „kõik võimalik ja võimatu“, et tuua Alfie Evans üle paavstlikusse haiglasse. Ühtlasi oleksid kõik sellega seonduvad transpordi- ja ravikulud kaetud Bambino Gesu haigla poolt. 23. aprillil anti Alfie Evansile Itaalia rahvuskonservatiivse partei Fratelli D’Italia’s juhi Giorgia Meloni eestvedamisel selleks ka Itaalia kodakondsus.

Kahjuks langesid paavsti üleskutse ja helde pakkumine ning teiste heade Itaalia inimeste ponnistused Suurbritannias aga kurtidele kõrvadele. Samal päeval, kui paavst säutsu teel oma üleskutse esitas ning Alfie Evansile Itaalia kodakondsus omistati, eemaldati väikene Alfie hingamisaparaadi küljest, selle asemel, et lubada tal riigist lahkuda ning võimaldada talle hoolitsust ning ehk isegi ravi maailmakuulsas Vatikani lastehaiglas.

Carpi piiskop Francesco Cavina, kes viibis paavst Fransiscuse ja Thomas Evansi kohtumise juures, kommenteeris seda olukorda järgnevalt:

„Inimlikust vaatevinklist tundub see uskumatu ja see ongi lihtsalt uskumatu. Terve mõistuse seisukohast tundub mulle, et me oleme hüljanud igasuguse inimliku loogika. Kaks vanemat, kes paluvad oma lapse ülekandmist ühest haiglast teise, ma ei saa aru miks seda tuleks takistada: kui mitte Itaaliasse siis ükskõik millisesse teise haiglasse Inglismaal. Sellest on raske aru saada.“

Saan siinkohal monsinjöör Cavina hinnanguga vaid nõustuda. Kui kohtunik Hayden 20. veebruaril 2018 selle kasuks otsustas, et Alder Hay lastehaiglal on õigus Alfie hingamisaparaat välja lülitada, langetas ta ühtlasi otsuse ka selle üle, et Alfie teisaldamine Itaalia haiglasse oleks tema jaoks liiga vaevarikas, riskantne (sic! – nagu hingamisaparaadi väljalülitamine seda ei oleks) ning mitte „Alfie parimates huvides.“ Seega lühidalt kokku võetuna oli kohtunik Haydeni seisukoht, milleni ta jõudis Alder Hay lastehaigla arstide ja ekspertide konsensusele tuginedes, et kuna Alfie Evansi olukord on väidetavalt lootusetu, siis on parem lasta tal surra rahus oma kodumaal kui pakkuda talle võimalust täiendavaks hoolitsuseks ja elushoidmiseks Itaalias.

Kui aga Alfie Evansi hingamisaparaat 23. aprillil 2018 Alder Hay lastehaiglas viimaks välja lülitati, juhtus midagi, millesse kõik eksperdid ja arstid enam loota ei julgenud – väikene Alfie Evans ei uinunud mitte koheselt igavesse unne, vaid hakkas hoopiski talle ettekuulutatud saatust trotsides iseseisvalt hingama.

Inimväärikusest

Alfiele laste- ja pereasjade kohtu nõuande- ja tugiteenistuse (Children and Family Court Advisory and Support Service (CAFCASS)) poolt määratud eestkostja hinnangul „puudub Alfie elul nüüd väärikus ning tema parimas huvides on hingamisaparaadi eemaldamine.“ Kuigi kohtunik Hayden võttis eestkostja hinnangut küll arvesse, jäi ta temaga siiski lugupidavalt eriarvamusele:

„Nagu ma perekonnale lubasin, külastasin ma Alder Hey haigla laste intensiivraviosakonda, et Alfiega kohtuda. Vanemad ja mitmed tädid ja onud ei suhtunud minusse seal mitte ainult viisakalt, vaid ka siira ja eheda soojusega. Ma olin ja olen neile selle eest tänulik. Alfie palat selles osakonnas on suur, mugav ja ta on ümbritsetud mõningate kaasaegsemate tehniliste seadmete poolt maailmas. Tema isa hoolitses minu kohaloleku ajal pühendunult Alfie eest. Ta on oma poega täielikult kiindunud. /…/ Alfie ema armastus oma partneri ja oma poja vastu oli ilmne. Alfiet ümbritsev atmosfäär oli rahulik, väärikas ning kuigi see võib mõnedele üllatuslikuna tunduda, väga õnnelik. Selle peamiseks tagajaks on Alfie ema. Alfie voodi on ehitud mänguasjadega. Tema seinad on kaetud fotodega ning tema paljud toetajad on toonud talle erinevaid jalgpallisärke. Üks särk on tema jaoks koguni allkirjastatud terve Evertoni jalgpallimeeskonna poolt. Seda kõike toetab mõningate tõesti märkimisväärsete arstide hoolas professionaalsus ning õdede soojus ja kaastundlik energia, kellede mure ja kaastunne on peaaegu käega katsutav. See kõik loob atmosfääri, mis annab ühtlasi väärikust ka Alfiele endale. Minu hinnangul on tema elul tõeline väärikus. Palju keerulisem küsimus on aga kas ja kuidas on seda võimalik säilitada.

Minu hinnangul on see kohtunik Haydeni poolt esitatud küsimus siinkohal absoluutselt määrava tähtsusega ning samuti olen ma seisukohal, et ei Alder Hey haigla arstid ja spetsialistid, riik ja kohtusüsteem üldisemalt ega ka kohtunik Hayden konkreetsemalt ei suutnud sellele küsimusele vääriliselt vastata.

Olles ise katoliiklane, lähtun ma nii elulistes valikutes kui ka keerulistes moraalsetes küsimustes Kiriku õpetusest, mistõttu pean ka antud juhul mõistlikuks taaskord konsulteerida Kiriku kahe tuhande aasta vanust traditsiooni ehk sajandite jooksul kumuleerunud tarkust.

Inimväärikuse kohta ütleb Katoliku Kiriku Katekismus, et „inimisiku väärikus põhineb tema loomises Jumala näo järgi ja Temaga sarnasuses“ ning inimelu pühaduse kohta võib sealt lugeda, et „inimese elu on püha, kuna temas on algusest peale “Jumala loov vägi” ning ta jääb alatiseks eriliselt seotuks Loojaga, oma ainsa eesmärgiga. Ainult Jumal on algusest lõpuni elu isand: mitte keegi ei tohi mitte mingil tingimusel võtta endale õigust süütut inimolendit otseselt hävitada.“

Seega on nii Katoliku Kiriku doktrinaalseks kui ka enamike usukaugete inimeste vaistlikuks hoiakuks, et inimelu kätkeb endas ühtlasi nii väärikust kui ka pühadust, mistõttu on selle omavoliline hävitamine lubamatu. Esitatud katoliku kiriku positsioon nendes küsimustes pole aga pelgalt siinkirjutaja hoiak, millisel juhul võiks seda pidada kõigest triviaalsuseks, vaid ka Alfie isa hoiak, kes on samuti Püha Rooma Kiriku liige ning kes lausus oma lõppsõnas kohtunikule, et Alfie on „meie laps ja Jumala laps.“

Seega olid kirjeldatud kaasuses põhimõtteliselt vastakuti Katoliku Kiriku ja sekulaarse riigi positsioonid ja arusaamad sellest, milline elu on elamist väärt ning milline surm on inimese jaoks väärikas. Alatu võttena kasutas aga kohtunik Hayden oma otsuse langetamise juures ära ka paavst Franciscuse sõnu, mida ta oli väljendanud oma 7. novembri 2017. aasta avalikus kirjas Paavstlikule Elu Akadeemia presidendile peapiiskop Vincenzo Pagliale, kuigi paavsti tegelik seisukoht oli Alfie saatuse küsimuses risti-vastupidine kohtunik Haydeni omaga. Oma otsuses tugines kohtunik Hayden eelkõige kirja alljärgnevatele lõikudele:

„Arstiteaduse üha arenevad ravivõimalused on muutnud võimalikuks paljude haiguste elimineerimise, tervise parandamise ja inimeste eluea pikendamise. Kuigi need arengud on osutunud üsna positiivseteks, on tänapäeval muutunud ühtlasi võimalikuks pikendada elu viisidel, mis minevikus olid mõeldamatud. Kirurgilised ja muud meditsiinilised sekkumised on muutunud üha tõhusamateks, kuid need ei ole alati kasulikud: nende abil on võimalik säilitada või koguni asendada hääbuvaid elutähtsaid funktsioone, kuid see ei ole sama, mis tervise edendamine. Tänapäeval on vaja suuremat tarkust ahvatluse tõttu nõuda ravi, millel on küll tugev mõju ihule, kuid mis samas ei ole alati inimese kui terviku huvides.

Umbes kuuskümmend aastat tagasi sõnas paavst Pius XII anestesioloogidele ja intensiivravi spetsialistidele peetud meeldejäävas kõnes, et puudub kohustus omada kõikidel juhtudel ligipääsu kõikidele võimalikele ravivõimalustele ning mõnedel spetsiifilistel juhtudel on lubatav hoiduda nende kasutusest. Sellest tulenevalt on moraalselt lubatav otsustada ravivõimalustest loobumise või nende lõpetamise kasuks, kui nende kasutus ei vasta eetilisele ja humanistlikule standardile, mida võib nimetada „ravimite õigel määral kasutamiseks.“ Selle kriteeriumi spetsiifiliseks elemendiks on, et see võtaks arvesse „eeldatavat tulemust, haige isiku seisundit ning tema füüsilisi ja moraalseid ressursse.“ See muudab seega võimalikuks otsuse, mis kvalifitseerub moraalselt „liiga innukast ravist“ loobumisena.

Selline otsus võtab vastutustundlikult arvesse meie surelikkuse piiranguid, kui saab selgeks, et vastuhakk on asjatu. „Sellisel juhul ei soovita surma põhjustada, vaid aktsepteeritakse oma võimetust seda takistada.“ See erinevus perspektiivis taastab inimlikkuse surijate ärasaatmisele, samas üritamata elavate mahasurumist õigustada. On selge, et ülemääraste meetmete mitterakendamine või lõpetamine tähendab liiga innukast ravist hoidumist;  eetilisest vaatenurgast erineb see täielikult eutanaasiast, mis on alati vale, kuna eutanaasia eesmärgiks on elu lõpetamine ja surma põhjustamine.“

See pole kahjuks esimene kord, kui valitseva paavsti sõnad on jätnud ohtralt tõlgendusruumi ning seeläbi ka võimaluse nende väänamiseks viisidel, mis on Kiriku vaenlaste jaoks soodsad ja meelepärased. Üle-eelmine paavst püha Johannes Paulus II väljendas ennast selles küsimuses aga õnneks oluliselt selgemalt, kui pöördus 2004. aastal Roomas arstide poole, selgitades neile erinevust meditsiinilise ravi ning loomulike elusäilitavate meetmete vahel:

Ma soovin eriliselt rõhutada, et vee ja toidu manustamine, isegi kui seda tehakse läbi tehislike viiside, kujutab endast alati loomulikku elusäilitavat meedet, mitte meditsiinilist toimingut. Lisaks tuleks selle meetme rakendamist mõista reeglina tavapärase ja proportsionaalsena ning sellisena ka moraalselt kohustuslikuna, juhul ja kuni see teenib oma ettenähtud eesmärki, milleks on antud juhul patsiendi varustamine toitainetega ning tema kannatuste leevendamine.“

Kuigi paavst Johannes Paulus II ei maininud antud juhul küll otseselt hingamisaparaati, mis aitab hapnikul kopsudesse jõuda, ei erine see sisuliselt mingil viisil nendest tehislikest viisidest, mille abil varustatakse patsiente eluks vajaliku toidu ja veega. Seda positsiooni kaitses ka endine Katoliikliku Meditsiiniühingu president ja esimeste vastsündinute hingamisaparaatide kaasleiutaja dr Paul Byrne:

„Hingamisaparaat suunab õhku hingetorusse ja suurematesse õhukäikudesse. See aitab hingata ainult elaval inimesel. Hapnik liigub kopsudest verre, sealt kandub see kõikide rakkude, kudede ja organiteni, seejärel korjatakse süsihappegaas kokku ja viiakse väljahingamiseks tagasi kopsudesse. Hingamine toimub vaid elu olemasolu korral. Hingamisaparaat on analoogne toitetoruga. Need torud aitavad elu säilitada vaid elusa isiku puhul. Alfie eemaldamine hingamisaparaadi küljest oleks tema surma määramine.“

Kui lähtuda paavst Johannes Paulus II eutanaasia määratlusest, mille ta esitas oma 25. märtsil 1995 avaldatud paavstlikus entsüklikas Evangelium Vitae (Elu evangeelium), siis kujutab selline inimese põhivajaduste (nagu toit, vesi, õhk) keelamine endast tahtlikku kaasaaitamist inimese surmale ehk siis eutanaasiat (mis on Suurbritannias illegaalne):

„Eutanaasiana mõistetakse ranges mõttes tegu või tegematajätmist, mis põhjustab iseenesest ja tahtlikult surma, eesmärgiga lõpetada kõik kannatused.“

Sellest eutanaasia määratlusest loogiliselt lähtudes on Alfie Evansi kurva loo puhul mõlemad eutanaasia tingimused täidetud. Kuigi paavst Johannes Paulus II möönab samas entsüklikas, et eutanaasiat tuleb eristada „agressiivsest meditsiinilisest ravist“, millest on lubatud selgelt lootusetute haigusjuhtude korral keelduda, ei tohi siiski tavapärast hoolitsemist haige eest sellistes olukordades lõpetada, mis kätkeb endas arusaadavalt ka haige varustamist elu säilitamiseks vajalike põhielementidega nagu vesi, toit ja õhk. Paavst Johannes Paulus II väljendas seda väga selgelt ka oma pöördumises arstidele:

„Tõenäosuste hindamine, mis põhineb kaduval tervenemislootusel, kui vegetatiivne seisund on kestnud üle aasta, ei saa eetiliselt õigustada patsiendi minimaalse hoolitsuse lõpetamist ega katkestamist, sealhulgas toidu ja vee keelamist. Nälgimisest või vedelikupuudusest tingitud surm on nende keelamise korral ainus võimalik tagajärg. Seega kui seda tehakse teadlikult ja tahtlikult, siis kujutab see endast selgelt ja igas mõttes eutanaasiat tegematajätmise tõttu.“

Katoliku Kiriku Katekismuses on tsiviilvõimu piirid selgelt välja toodud: „Keegi ei tohi käskida või seada seda, mis on vastuolus inimväärikuse ning loomuseadusega.“ Kahjuks ei jaganud aga kohtunik Hayden katoliku kiriku ja Alfie isa loomuseaduslikku arusaama inimväärikusest ning käskis võtta väikeselt Alfielt tema vanemate selgest vastuseisust hoolimata ka veel viimase ja kõige elementaarsema, mis talle jäänud oli: õhu tema kopsudest (keelates ühtlasi ligipääsu sellele elusäilitavale põhielemendile ka välismaal, Vatikani haiglas). Seega ei ole liialdus öelda, et kohtunik Hayden kirjutas oma kohtuotsusega ühtlasi alla ka Alfie surmaotsusele, kuna arvas end paremini teadvat, milline surm on sellele väikesele poisile väärikas ja milline mitte, eelistades tema jaoks „mugavat“ ja „rahulikku“ alistumist võitlusele, mis „võib talle põhjustada ebameeldivust ja kannatust.“ Selline resigneeruv suhtumine on kõike muud kui katoliiklik.

Siinkirjutaja arvates ilmestab aga katoliiklikku hoiakut elule, haigustele ja surmale eeskujulikult eikeegi teine kui püha Johannes Paulus II ise, kes vaatamata oma samuti raskele neurodegeneratiivsele haigusele, Alzheimeri tõvele, võitles ja teenis alistumatult ja väärikalt kuni oma loomuliku surmani:

Võimalik, et mõne riigiametniku silmis puudub ka sellisel elul väärikus, mistõttu vääriks see kiiremat lõppu ning võimalik, et mõni kohtunik kirjutaks sellisele otsusele ka alla, kantuna halastuse, mugavuse ja ebameeldivuste vältimise „kõrgetest“ ideaalidest.

Riigi türanniast

Kui aga selgus, et väikene Alfie Evans on palju visam hing kui kõik arstid ja eksperdid oodata oskasid ning lihtsalt keeldus suremast, siis paljastas süsteem oma tõeliselt inetu palge. Vähe sellest, et Briti kohtusüsteem Alfie sisuliselt surma mõistis (ning ka Euroopa Inimõiguste Kohus sellises otsuses mingisugust inimõiguste rikkumist ei tuvastanud ega isegi apellatsioonikaebust menetlusse ei võtnud), hakkas Briti meditsiinisüsteem nüüd seda kohtuotsust ka aktiivselt ellu viima.

Kuna Alfie ei surnud koheselt lämbumissurma, siis otsustasid Alder Hay töötajad kasutusele võtta näljutamisstrateegia, keelates Alfiele tema isa sõnul 28 tunni vältel toitu ning 6 tunni vältel ka vett ja hapnikku, mis on niigi väeti lapse puhul äärmiselt eluohtlik ja uskumatult südametu. Nagu juba eelnevalt selgitatud, kujutab selline julm ja hoolimatu käitumine endast selgelt eutanaasiat tegematajätmise läbi. Viimases hädas ja oma poja maise elu viimastel hetkedel ei jäänud Thomas Evansil enam muud üle, kui teha Alfiele suust-suhu hingamist, et teda veel mõned hetked elavana ja enda juures hoida. Sellist haigla poolset käitumist kommenteerides küsis Alfie isa retooriliselt:

„Kuidas on see inimlik, kus on tema väärikus.“ Lisades veel, et „isegi loomaga ei käitutaks niimoodi. Ta tõestab, et nad eksisid. On aeg anda talle natukene armu ja väärikust ning lasta tal minna koju või Itaaliasse.“

Kahjuks ei andnud Suurbritannia kohtu- ega haiglasüsteem väiksele Alfiele kumbagi – ei armu ega väärikust –, vaid sulges ta sisuliselt kongi, näljutas ta poolsurnuks, keelas talle vett ja õhku ega lubanud tal lahkuda ei oma koju ega välismaale, et saada seal veel vähemalt elusäilitavat ning inimväärset hoolitsust, kui mitte ravi. Seeläbi näitas türanlik riigisüsteem taaskord, et peab lapsi eelkõige enda omandiks ning otsustab nende saatuse üle oma suva ja meelevalla järgi, justkui oleksid lapsevanemad kõigest oma lapse ajutised hooldajad riigi armust ning peavad vajadusel oma õigusi iseenda lihaste laste üle süsteemilt välja lunima.

Kõike eelnevat arvesse võttes kõlavad kahjuks naeruväärselt ning isegi reeturlikult Inglismaa ja Walesi katoliku piiskoppide sõnad, et kohtud ja haiglad tegutsesid „väärikalt ja Alfie hüvanguks“ kui otsustasid, et elusäilitava hingamisaparaadi eemaldamine oli tema „parimates huvides.“ Katoliiklasena leian, et selline kõrgete vaimulike poolne käitumine on sügavalt häbiväärne ja taunitav ning tõestab veelkord, et võitlev Kirik on kahjuks mandunud üha enam süsteemitruuks kirikuks ega suuda sageli seista enam elu kaitsel, seal kus elu kõige enam kaitsmist vajab.

Piiskopide seisukohavõttu kritiseeris teravalt ka katoliiklasest Euroopa Parlamendi liige Steven Woolfe oma säutsus:

“Oma sisutühja ja poliitkorrektse avaldusega vedasite alt seda katoliiklikku perekonda ja inglise katoliiklasi üldiselt. Kui teie eesmärgiks on tühjendada kirikud inimestest, siis teete väga head tööd!”

Kokkuvõte

Vapper Alfie Evans tegi oma viimase hingetõmbe 28. aprillil 2018 kell 2:30 öösel olles kõigest 1 aasta ja 11 kuu vanune. Tema isa kirjutas pärast poja surma: „Minu gladiaator asetas maha oma kilbi ja sai endale tiivad kell 02:30. Mu süda on täiesti murtud. Ma armastan oma poissi.“ Alfie ema kirjutas, et „meie beebipoiss kasvatas endale täna tiivad“ ning tänas kõiki nende toetuse eest. Kuigi see võib kirikukaugetele inimestele pelgalt vanemate ilusa sentimentaalse hüvastijätuna tunduda, põhineb nende väide ühtlasi Kiriku õpetusel, mille kohaselt lähevad kõik ristitud lapsed, kes pole veel vastutusvõimelisust saavutanud, pärast surma otse oma Taevase Isa juurde. Usun, et kristlastena on see teadmine, mis pakub neile sellel raskel ajal suurt lohutust. Nagu ka tõdemus, et kellegi teise või kogu süsteemi vääritu käitumine ei saa inimeselt tema isiklikku väärikust röövida.

Kuigi see, kuidas Alfie ja tema vanematega käituti oli äärmiselt häbiväärne, alatu ja inetu ning viimselt traagilise lõpuga lugu, oli see ühtlasi ka lugu usust, headusest, hoolimisest, väärikusest, lootusest ja eelkõige armastusest. Kuigi Alfie Evansi maine elu jäi paraku lühikeseks ning tema saatus oli kurb ja raske, ei olnud tema elu asjata ning kõik tema ajalised kannatused ei jää igavikus tasumata.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Martin Vaher
Martin Vaher portaali Objektiiv toimetaja, katoliiklane. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning jätkab magistriõpinguid religiooniuuringute alal.