Süüria pealinnast Damaskusest 90 kilomeetrit põhjapool asuvas Qara linnas 6. sajandil asutatud Mar Yakubi kloostris elab 78-aastane flaamlasest preester isa Daniël Maes, kes ei karda öelda, et Vladimir Putin päästis tema elu. Alates 2010. aastast Qaras elanud isa Daniel nägi Süüria kodusõja algust ja on veendunud, et Süürias toimuva kajastamine rahvusvahelises meedias on meie ajastu suurim vale.
Usutlus isa Danieliga ilmus esmalt käesoleva aasta 24. jaanuaril Hollandi päevalehes Algemeen Dagblad ja seejärel inglise keelde tõlgituna siin (Signs of the Times).
Objektiiv avaldab järgnevalt tõlgituna mõned lõigud sellest intervjuust, soovitades isa Danieli sõnade üle järele mõelda ja püüda mõista, miks Süürias elavad kristlased toetavad Läänes diktaatoriks tituleeritud Bashar al-Assadi valitsust ning näevad positiivses valguses selle liitlase Venemaa tegevust.
Isa Daniel räägib:
"Arusaam, et rahvaülestõus oli suunatud president Assadi vastu, on täiesti väär. Ma olen viibinud Qaras alates 2010. aastast ja näinud oma silmaga, kuidas väljastpoolt Süüriat pärit agitaatorid organiseerisid valitsuse vastu proteste ja värbasid noori inimesi. Seda filmiti ja näidati Al Jazeera poolt jätmaks muljet, et käimas on mäss. Välismaised terroristid panid toime mõrvu sunniitide ja kristlike kogukondade vastu, püüdes Süüria inimeste sekka külvata usulist ja etnilist lahkmeelt. Minu kogemust mööda oli Süüria rahvas tegelikult vägagi üksmeelne.
Enne sõda valitses riigis harmoonia – see oli ilmalik riik, kus erinevad usukogukonnad elasid rahumeelselt üksteisega kõrvuti. Vaesust oli väga vähe, haridus oli tasuta ja tervishoiusüsteem hea. Ainult oma poliitilisi vaateid ei olnud võimalik vabalt väljendada, kuid enamikule inimestest ei läinud see korda."
"Kui Qarasse asusid tuhanded terroristid, hakkasime oma elu pärast kartma. Nad tulid Pärsia lahe riikidest, Saudi Araabiast, Euroopast, Türgist, Liibüast, nende seas oli palju tšetšeene. Nad moodustasid välismaised okupatsioonijõud, mis kõik olid al-Qaeda ja teiste terroristidega liidus. Lääne ja nende endi liitlaste poolt hambuni relvastatud ja kavatsedes meie vastu tegutsema asuda, ütlesid nad sõnasõnalt: "See riik kuulub nüüd meile." Sageli, (kui) nad olid narkojoobes, võitlesid nad teineteise vastu, õhtuti käis tulistamine. Me pidime ennast pikka aega kloostri krüptis varjama. Kui Süüria armee nad minema kihutas, olid kõik õnnelikud – Süüria kodanikud sellepärast, et nad vihkasid välisvõitlejaid, meie aga sellepärast, et rahu oli taastatud."
"Kas te ei tea, et Süüria-teemaline meediakajastus on meie ajastu suurim vale? Nad on Assadi kohta täielikku jama müünud. Tegelikult olid need mässulised, kes röövisid ja tapsid. Kas te arvate, et Süüria elanikud on rumalad? Kas te arvate, et neid sunniti Assadile ja Putinile "elagu" karjuma? Need on ameeriklased, kelle käsi on siin regioonis igal pool mängus, küll naftajuhtmete ja loodusressursside kallal, küll Putinit takistamas.
Saudi Araabia ja Katar tahavad rajada Süüriasse sunniitlikku riiki, kus poleks usuvabadust. Järelikult peab Assad lahkuma. Teate, kui Süüria armee valmistus lahinguks Aleppos, tulid minu juurde moslemitest sõdurid, et ma neid õnnistaks. Tavaliste moslemite ja kristlaste vahel probleeme ei ole. Need, kes meid mõrvata tahavad, on Lääne poolt toetatud radikaalsed islamistlikud mässulised. Nad kõik on al-Qaeda ja IS (Islamiriik). Enam ei ole ühtegi mõõdukat võitlejat alles."