Enamik eestlasi saab juba väga hästi aru, et meie võimu-poliitikud ei ela nendega ühes päris-maailmas, vaid neile Brüsselis ettejoonistatud Euroopa kuuleka osariigi mudelis. Praegu oleks veel aeg tõmmata pidurit ja muuta suunda, kirjutab Malle Pärn.
Viimasel ajal ei kohta võimu poolel asetsevate poliitikute kõnedes ja kirjutistes enam eriti sisulist arutelu. "Anname tuld!" on EKRE loosung, aga EKRE üleskutsele vastavad, see tähendab "tuld annavad" hoopis liberaalid ja brüsselimeelsed. Kas EKRE kümme käsku on neid ebameeldivalt puudutanud?
Tsitaat: "See, et parempoolsust ning konservatismi ei defineeritaks suletuse või vanameelsuse kategooriais ja selle asemel valitseksid avatumad toonid (avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism), on kogu Eesti ühiskonna huvides," leiab (Andres) Herkel. (EPL)
Esimene pool sellest lausungist on täiesti õige. Aga suletuse ja vanameelsuse kategooriais defineerivad konservatismi AINULT selle vastased, liberaalid ja sotsialistid. Konservatiivid ise ei räägi ega mõtle üldse mingist suletusest ega vanameelsusest. Vastupidi: ausus ja terve mõistus poliitikas (mida EKRE propageerib) on ju vähemalt praegusel hetkel küll väga avatud ja UUS idee.
Niisiis kõlab see mõte Herkeli suust justkui etteheide iseendale. Aga ärge siis tehke seda! Konservatiivid on just niipalju avatud ja niipalju uuendusi pooldavad kuipalju TOHIB olla, et mitte oma rahvust ja rahvast reeta või hooletusse, omapead tuulte meelevalda jätta.
Mitte igasugune uuendus ei ole riigile ja rahvale kasulik! Arukas inimene ei saa olla valimatult kõigele avatud. Mõistusega inimene kaalub, mis on kasulik ja mis on kahjulik, võtab vastu kasuliku ja keerab ukse lukku kahjuliku ees.
Mida küll peaksid tähendama need poliitkantseliitlikud uusterminid: avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism? Iga tervemõistuslik ja mõtlemisvõimeline eestlane, kes oma emakeelt väga hästi valdab, saab aru, et need on kunstlikud moodustised, tühjad demagoogilised sildid, millel ei olegi tegelikku sisu. Poliitiline tühikõne.
Tsitaat: "See, mille eest EKRE seisab ja mis poliitikat nad ajavad, on inimvaenulik ja see on Eestile ohtlik. See on Eesti julgeolekule ohtlik. See on ohtlik Eesti demokraatiale. Inimesed võib-olla ei pane seda sellisel viisil sageli tähele, kui habras liberaalne, avatud, demokraatlik ühiskond ja õigusriik tegelikult on," rääkis tervise- ja tööminister Ossinovski Eesti Päevalehele.
Kurb, kui niisugust juttu räägib avalikkuse ees üks minister, kes peaks olema nii-öelda keskmisest inimesest arukam, kelle otsused ja hinnangud suunavad olulist osa meie elukorraldusest. Kui ta nii valesti saab aru sellest, mida räägivad ja kirjutavad näiteks Mart ja Martin Helme, või teised EKRE liikmed, siis kuidas me saame usaldada talle oma tervishoiusüsteemi juhtimise? Ta elab ju oma ettekujutustes, väljamõeldistes, soovunelmates, mitte reaalsuses!
Mitte ükski EKRE halvustaja ei räägi konkreetselt, MIS nimelt on see SEE EKRE programmis (või nüüd nendes kümnes käsus), mis on inimvaenulik, ohtlik, suletud, vanameelne, äärmuslik, ebademokraatlik ja nii edasi.
Poliitik peaks ometi viitsima (või suutma) oma valitud "vaenlase" plaane analüüsida, mõistuslikult, mitte kohe kaigastega kallale tormata? See näeb välja umbes niisama nagu nende Euroopasse tungivate illegaalsete immigrantide rünnakud riigipiiridele ja veoautodele. Põhjendusi ei ole, on ainult instinktiivne vaenulikkus, justkui enesekaitse, hirm, et EKRE sunnib poliitikud ausalt rahvast teenima, ja rasvase piruka jagamine jääb pooleli.
"Liberaalne, avatud, demokraatlik ühiskond" – KUS see on? Igatahes Eesti riigis sellist ühiskonda küll ei ole. Ei ole enam terves Lääne-Euroopaski. Tänapäeva euroopa uus-liberaal on liberaalne, avatud ja demokraatlik ainult VALITUD seltskonna ja nähtuste suhtes. Euroopa liberaalsus, avatus ja demokraatia koos sõnavabaduse ja teiste inimõigustega on nagu ÜHESUUNALINE liiklus. Varem nimetati seda totalitarismiks, kõigile ühesuguse meelsuse pealesurumiseks.
"Liberaalne, avatud, demokraatlik ühiskond" – KUS see on? Igatahes Eesti riigis sellist ühiskonda küll ei ole. Ei ole enam terves Lääne-Euroopaski. Tänapäeva euroopa uus-liberaal on liberaalne, avatud ja demokraatlik ainult VALITUD seltskonna ja nähtuste suhtes.
Avatumaid toone tahaks tõesti kuulda nii poliitikute omavahelistes aruteludes kui ka ajakirjanduses. Tuleks ükskord ometi lõpetada primitiivne sildistamine ja asuda sisuliselt ja ühiselt ja väga tõsiselt otsima tegelikke lahendusi ja arenguteid, sest Eesti on juba tükk aega katastroofilises olukorras. See krooniline üksteisest möödarääkimine on Eesti risti ja põiki ära lõhestanud.
Enamik eestlasi saab juba väga hästi aru, et meie võimu-poliitikud ei ela nendega ühes päris-maailmas, vaid neile Brüsselis ettejoonistatud Euroopa kuuleka osariigi mudelis.
Praegu oleks veel aeg tõmmata pidurit ja muuta suunda. Tehke "õige pööre", nagu sotsid ütlevad. Loomulikult mitte selles suunas, nagu nemad tahavad.
Lõpetage erakondlikud sõdimised ja sõkeldamised (sõgedad sekeldamised), hakkame Eestit uuesti üles ehitama!
Moodustame töörühmad tarkadest inimestest, ühiskonnateadlastest, majandusteadlastest, kultuuriteadlastest, teoloogidest, filosoofidest. Nendest, kes on alles hoidnud iseseisva mõtlemisvõime, kes ei laula Brüsseli ega Moskva ega rahameeste noodi järgi. Kellel on alles vastutustunne ja adekvaatne reaalsusetaju.
Eestis on väga palju tervet mõistust, palju tarku ja andekaid inimesi, äratame nad üles ja kutsume kokku, hakkame uuesti otsast peale, mõtleme, missugune võiks olla ühe väikese tubli riigi kogukondlik ülesehitus, missugune majandus, missugune kultuur, mis teeniks rahvast, INIMEST! Ei ole vaja püüda olla "konkurentsivõimeline", ei ole vaja otsida "uusi väljakutseid", ei ole vaja "laieneda", hakkame lihtsalt ELAMA!
Kõik. Koos. Meie ilusas looduses, meie imeilusas keeles! Kuulame tarku ja ütleme lollidele: olge nüüd natuke aega päris vait ja kuulake tarku! Hoidke endale oma isekad "arvamused", tehke silmad lahti ja hakake õppima, et te võiksite TEADA, mitte arvata!
Ma tahaksin hüüda, nagu kord hüüdis Juhan Liiv:
Ma lillesideme võtaks,
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taevasina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu –
sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Ja veresideme võtaks,
võtaks venna südame ma –
ja köidaks sellega ühte
sind, õnnetu Eestimaa!
Ma usun, et neid inimesi on Eestis praegu väga palju, kes just nõndasamuti tunnevad.