SAPTK juhatuse esimehe Varro Vooglaiu hinnangul näitab kooseluseaduse tühistamise eelnõu menetlemise käigus kinnitust saanud rahvasaadikute põhimõttelagedus ja äraostetavus, et Eestis on hädavajalik taastada võimalus parteid rahva poolt korrale kutsuda.
Eilse päeva kokkuvõtteks võiks öelda paljugi, aga igal juhul on väga kahju, et asjad läksid nii, nagu nad läksid. Ilmselt suutsid Reformierakond ja sotsid saavutada IRL-i ja Vabaerakonnaga kokkuleppe, mis võimaldas kooseluseaduse tühistamise püüdlustele vähemalt selleks korraks kriipsu peale tõmmata.
Tähelepanuväärselt oli kooseluseaduse tühistamise püüdluse parlamendi menetlusest väljaarvamise tõkestamiseks võimalus nii IRL-i, Keskerakonna, Vabaerakonna kui ka Reformierakonna saadikutel, kes ei toeta kooseluseaduse läbisurumist. Erinevatel põhjustel jäeti see võimalus aga kasutamata.
Teadmine, et mitmed saadikud, kellele oleme lootnud, alt ära hüppasid ja oma valijaid alt vedasid, loomulikult rõõmu ei tee – just nagu ei tee seda ka teadmine, et paraku pole põhimõttekindlus Eesti poliitikale kuigi omane.
Põhjust pikalt peeglisse vaadata on Peeter Ernitsal ja Mailis Repsil Keskerakonnast, kes väidavad, et ei toeta kooseluseaduse läbisurumist, ent samas puudusid eilselt istungilt, Igor Gräzinil, Kalle Laanetil, Deniss Boroditšil ja Aivar Sõerdil Reformierakonnast, kel pole piisavalt mehisust, et mitte alistuda oma partei diktatuurile ja hääletada vastavalt oma südametunnistusele kooseluseaduse tühistamise poolt, Andres Herkelil, Külliki Kübarsepal ja Artur Talvikul Vabaerakonnast, kes on nimetanud kooseluseaduse läbisurumist seadusandlikuks pettuseks ja uskumatuks juriidiliseks praagiks, ent kes sellest hoolimata ei suuda mobiliseeruda selle pettuse ja praagi tühistamiseks, Juhan Partsil, Mart Nutil ja Raivo Aegil IRL-ist, kes jätsid pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvate sobingute tõttu kooseluseaduse tühistamise poolt hääletamata, olgugi et IRL väidab end mitte kooseluseadust toetavat.
Maire Aunaste, kes ilmselt oma telemaja kogemuse pinnalt kogu ühiskonna kohta järeldusi tehes peab iga viiendat Lõuna-Eesti inimest homoseksuaaliks, võiks aga peeglisse vaadates küsida, kas parlament on tema jaoks õige koht, kui ta ei suuda aru saada isegi sellest, millisele nupule tuleks vajutada, et endale meelepärast positsiooni toetada. Rääkimata sellest, milline moraalne õigus on üldse toetada erakonna üldise seisukohaga vastuolus olevat positsiooni, kui oled Riigikogusse pääsenud mitte valijailt saadud mandaadiga, vaid tänu partei üldnimekirjas kõrge koha väljakauplemisele.
Näeme Eesti poliitilise eliidi nägemust demokraatiast: valitseb olukord, kus kooseluseadust surutakse jõuga läbi hoolimata tõsiasjast, et selleks puudub mitte üksi rahva enamuse, vaid ka parlamendi enamuse toetus.
Igal juhul on saanud jälle selgemaks, milliseid poliitikuid saab usaldada, milliseid mitte. Selge on see, et inimesi, kes tunnevad end täna eelnimetatute poolt reedetuna, on väga palju. Oluline on toimunut järgmiste valimisteni meeles pidada.
Samuti on oluline mitte pead norgu lasta ning näha toimunus ka positiivset. Fakt, mis eilsest hääletusest vastu vaatab, on see, et kooseluseaduse läbisurujatel ei ole kõigist manipulatsioonidest, valedest ja saadikute äraostmise püüdlustest hoolimata õnnestunud kooseluseaduse tervikkujul vastuvõtmiseks piisavalt toetust kokku koguda.
Ehk teisisõnu näeme Eesti poliitilise eliidi nägemust demokraatiast: valitseb olukord, kus kooseluseadust surutakse jõuga läbi hoolimata tõsiasjast, et selleks puudub mitte üksi rahva enamuse, vaid ka parlamendi enamuse toetus.
Just seesugune reaalsus Eesti poliitilisel maastikul sunnib kõiki vastutustundlikke kodanikke ühinema ja nõudma, et rahvale antaks tagasi õigus algatada rahvahääletusi. Ajal, mil poliitiline eliit ei hooli meie kultuurilistest traditsioonidest, meie ühiskonna alusväärtustest, rahva enamuse tahtest ega ka õigusloome põhimõtetest, on erakordselt oluline, et sedasi toimivaid parteisid saaks hakata rahva poolt korrale kutsuma.
Selle eesmärgi nimel mitte ainult tasub pingutada, vaid tuleb pingutada!