Mina, ida mõjuagent!

Tiit Madisson. Foto: Objektiiv

Venemaale sissesõidukeelu saanud rahvuslane Tiit Madisson vastab Postimehes artikli “Mina, lääne mõjuagent” avaldanud kirjanik Mihkel Mutile, et “kümnesooline” Eesti ei saa kindlasti olla demokraatlik ja vaba riik ning kuigi ta suhtub eitavalt Putini Venemaa ajalookäsitusse, on tal samas raske mitte pidada libaraaldemokraatlikku läänt Vana Testamendi Soodomaks ja Gomorraks.

Pean tunnistama, et juba ammu ei hangi ma informatsiooni Eestis ja mujal maailmas toimuva kohta Postimehest või mõnest teisest kartellimeedia väljaandest, kuna leian, et nende pakutav informatsioon on valikuline, mõeldud lugejaskonna peedistamiseks ehk ajupesuks. Mistõttu jälgin kriitikameelse ja mõtlemisvõimelise inimesena Vene televisiooni mõnda programmi, mis muidugi ei tähenda, et kõik seal pakutava ilma kriitikata omaks võtan. Seetõttu olen teada saanud, et seadusliku Süüria presidendi poolt appikutsutud Vene armee on praktiliselt purustanud terrorirühmituse ISIS ehk Islamiriigi relvajõud ja Süüriat laastav kodusõda on lõpule jõudmas ning süürlased hakkavad oma kodudesse naasma. Seega peaks lõpule jõudma ka põgenike probleem, mille USA islamistidest palgasõdurite kaasabil presidentide George Bushi ja Barack Obama valitsemise ajal tekitas. Eesti meedia loomulikult on selle info “edukalt” maha vaikinud.

Juba alates 1994. aastast, kui minust Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL) juhina sai “äärmuslane”, ei ole Postimees pidanud võimalikuks avaldada mu kirjutisi, kuigi neid 1990. aastate lõpus – naiivselt uskudes, et Eestis veel kehtib arvamus-ja sõnavabadus – mitmed korrad nimetatud lehele pakkusin. Kuna see ei ole ainult minu probleem olnud, on arusaadav, miks rahvuslased oma internetileheküljed on loonud.

Tulebki välja, et isegi tuntud kirjanikuhärra Mihkel Mutt ei pea endale alandavaks läbi-lõhki “tagurlikku” Objektiivi jälgida, mis propageerib “petlikult veetlevat barbaarsust”. Samas tunnistan ausalt, et härra Muti eakaaslasena olen läbi lugenud peaaegu kõik tema teosed ja ei salga, et need on mulle meeldinud. Mistõttu olingi sügavas hämmingus, kui lugesin Mihkel Muti arvamust, et “uued vaated soole, rahvusele ja rassidele, isegi poliitkorrektsus ja pagulaste vältimatu embamine ja muu sarnane on kõigele vaatamata kõrvalliin või supivaht”, mis mind kirjanik Muti puhul hämmastas (ka sina, Brutus!). Kuid kuna olen aastatega tutvunud Kultuurkapitali ehk kulka udara otsas rippuva kirjutava haritlaskonna mentaliteediga, olla iga hinna eest lojaalne rahva elujõudu hävitava poliitilise eliidi huvidega, siis eriti ei imestanudki. 2015. aastal ilmus teadupoolest multikulti ideoloogiat ja pederastiat kiitev “salliv” avalik kiri, kus 27 allakirjutanud haritlasekese (kellest enamus oli mulle tundmatud nimed) hulgas oli ka mitme noorema põlvkonna kirjandusinimese nimed. Mistõttu juba siis oli selge, kellega tegu.

Ajaloost tunneme (neo)marksistlike intellektuaalide nagu Johannes Vares-Barbaruse, Johannes Semperi ja Hans Kruusi tegevust Nõukogude Eesti nukuvalitsuses. Ei vabasta neid okupantide käsilase nimest ka nende naiivne lootus, et Eestist saab Välis-Mongoolia tüüpi rahvademokraatlik vabariik. Seegi, et tollase Eesti Kirjanike Liidu 52-st liikmest tervelt 22 asusid 1940. aastal okupatsioonivõimuga koostööd tegema, kiites Stalinit ja viljeledes nn sotsrealismi, iseloomustab meie haritlaskonnale omast konformismi.

Mis puutub Lääne haritlaste käitumisse, siis 1930. aastate teisel poolel, kui NSV Liidus toimus stalinistlik terror ja Moskvas üldsusele mõeldud avalikud protsessid Lenini “vana kaardiväe” liikmete üle ja Läänes ilmusid mitmed mälestusraamatud Gulagi laagreist, asusid sellised tuntud kirjanikud nagu Herbert Wells, Anatole France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Louis Aragon, Bertold Brecht, Upton Sinclair, Gerhard Hauptmann, André Maurois, Henri Barbusse ja teised Lääne intellektuaalse eliidi tipud, kiitma massimõrvar Stalinit. Mis samas annab iseloomuliku hinnangu naiivsetele ja põhimõttelagedatele intellektuaalidele kui ühiskonna intellektuaalsele “eliidile” üldse.

Jossif Stalin on ammu surnud, kuid nüüd on uusmarksistlikud vasakintellektuaalid asunud globaliseerimise abil Maailma Uut Korda loovate orwellilike jõudude – kus võtmerolli mängivad multimiljardärid George Soros ja Jacob Rothschild – teenistusse. Fakt, et läänemaised ülikoolid on saanud neomarksistlike seksuaalperverssuste ja multikulti ideoloogia kui “uute euroopalike väärtuste” levitajaiks, kutsub ettevaatusele. Sest tõeliseks Soodomaks ja Gomorraks muudetud läänelikud ühiskonnad on suutmatud avaldama vastupanu Maailma Uue korra kehtestajaile.

Nadi on jälgida, kuidas oma eesmärgi saavutamiseks püütakse iga hinna eest seksuaalpervertlike LGBT ühingute, feministeeriumite ja inimõiguste keskuste riigipoolse finantseerimisega atomiseerida ja perverteerida ka Eesti ühiskond. Et teenida juudaseekleid soroslaste ja rothschildide eesmärkide elluviimisel.

Naiivikust kirjanikuhärra Mihkel Mutt võiks siiski aru saada, et “kümnesooline” Eesti riik ei ole kuidagi ei demokraatlik ega vaba.

Ma ei usugi, et neid perversseid “läänelike liberaaldemokraatlikke väärtuste” propageerijad soovivad taolist riiki, nagu on kirjeldanud George Orwell oma prohvetlikus teoses “1984”. Millega paraku ajupestud Eesti ühiskond üha rohkem sarnanema hakkab. Kahjuks need “sallivuslased ja “vihakõnede” tsensorid oma naiivsuses ja rumaluses just sinna poole tüürivad.

Londoni homouhkuse paraadist osavõtjad 2015. aastal. Foto: Scanpix

Kuid soovitaks siiski mõelda, milleks see “kümnesooline” ühiskond parasjagu muutumas on. Kindlasti mitte sallivaks ja vabaks, kuigi meil nt Rootsi, Kanada ja Suurbritannia arenguni (millest meie kartellimeedia loomulikult vaikib) on tükk maad minna. Kuid need ühiskondade perverteerimise protsessid on alates Herbert Marcuse teooria avalikustamisest Läänes üllatavalt elujõulised olnud. Kui tänavatel demonstreerivad igat masti seksuaalperverdid, siis on libaraaldemokraatlikku Läänt raske Vana Testamendi Soodomaks ja Gomorraks mitte pidada. Sest ühiskondade muutmisel revolutsioonilisel teel, kus revolutsiooniliseks klassiks ei ole mitte proled, nagu rahvuskaaslasel Marxil, vaid kõikvõimalikud seksuaalperverdid ja vähemused, saab igaüks enda moraalset rikutust demonstreerida. Mida kummalisem, seda revolutsioonilisem! Kui vaadata neid homode pride-paraadide või Trumpi vastaste meeleavalduste fotosid või videoid, mida Objektiiv on avaldanud, siis paratamatult pead neid perverte loomakarjaks, mitte inimesteks. See läänelike ühiskondade purustamise teooria sai Lääne noorsoo hulgas populaarseks 1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste eel, kui võimu kaotas rahvuslasest Prantsuse president Charles de Gaulle. Seega on Lääs tükk maad kauem seda “sallivusteed” käinud ja püüdlikul Eestil on võimalik sinna järgi jõuda, kui meie – rahvuslased-konservatiivid – seda sündida laseme. Kuna OSCE järgi kuulub Eesti viie kõige vähem homolembelisema maailma ühiskonna hulka, koos Türgi, Läti, Lõuna-Korea ja Poolaga, siis peab Eesti “eliit” veel tublisti pingutama, et teenida ära “peremeeste” kiitus!

Lõpetuseks julgen tunnistada, et suhtun eitavalt Putini Venemaa ajalookäsitlusse 1940. aastate kohta. Eesti leegionäridest sõjamehed, kes kaitsesid Sinimägedes 1944. aastal Eestit visalt uue sovettide okupatsiooni eest, said seetõttu juuditapja sildi otsaette. Kuna aga Venemaal ristiusu 1030. aastapäeval pidas president Putin ortodoksi kirikut venelaste identiteedi aluseks, kus igas väiksemaski külas tegutseb kirik ja kus nn liberaalsed euroopalikud väärtused ei ole hinnas ning kus seksuaalperverte ei lubata avalikult tänavail demonstreerida, siis pean Venemaad euroopalikku tsivilisatsiooni päästvaks jõuks. Seega olen Venemaal persona non grata‘ks kuulutatuna igati selle loo pealkirja väärt.

Muidugi nali, kes aru saab!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!