Lapsevanemad leiavad end varem või hiljem olukorrast, kus nende laps soovib endale nutitelefoni ning sageli on neil väga raske ka sellisele palvele või lakkamatule lunimisele ära öelda, seda enam, et kõikidel tema klassikaaslastel on ju nutitelefonid juba olemas. Järgnev äärmiselt traagiline aga loodetavasti ka kainestav ja hoiatav juhtum peaks aga olema piisavaks põhjuseks, miks lapsevanemana tuleks lihtsalt süda kõvaks teha ja oma last nutimaailma ohtudest säästa, kirjutab kristlik kolumnist Jonathon van Maren.
Ma kirjutasin eelmisel nädalal kolumni hiljutisest Kansase osariigist pärinevast uudisest, mille kohaselt on juba mõnda aega tugevalt suurenenud seksuaalselt teisi lapsi ründavate laste arv ning märkisin ära, et ka Ühendkuningriikide politsei on sellest suundumusest teada andud – nende andmetel on kõigest paari aasta jooksul aset leidnud 40 000 sellist juhtumit. Varsti pärast selle avaldamist sain ma e-kirja ühelt emalt, kes võttis minuga ühendust, kuna ta ei olnud näinud, et seda suundumust oleks kusagil mujal kajastatud.
Ma küsisin talt, kas ma tohin tema lugu jagada, kuna see on väga kõnekas näide sellest, miks me peame hädasti tegelema pornograafia katkuga oma perekondades, kirikutes, koolides ja kogukondades. "Ma ei ole sulesepp," kirjutas ta mulle vastu. "Ma kirjutan lihtsalt sellest, mis on minu südamel. Ma lihtsalt loodan, et see aitab mõista kui kohutav on pornograafia ning millist kahju see teeb lastele ja perekondadele… nagu see on teinud ka meie omale."
Esimene viga oli tema sõnul oma teismelisele pojale nutitelefoni andmine. "Ma kahetsen väga, et andsin oma 8. klassis käivale pojale sünnipäevaks iPhone'i," ütles ta. "Ta tahtis nii väga endale nutitelefoni. Mina ja mu abikaasa arvasime, et see on hea tasu hea käitumise eest. Ta valmistus paari kuu pärast keskkooli minema, ta ei teinud meile mingit tüli ning oli väga hea õpilane… samuti olid ka ta sõpradel nutitelefonid. Ta oli nii elevil kui ta oma kingituse avas. Tal tulid isegi pisarad silmadesse. Meil polnud toona aimugi, et varsti nutame me kõik selles telefonis peituvate ohtude tõttu."
See surve, mille all need vanemad olid, on äärmiselt tavaline. Ma olen sageli kirjutanud, et lastele ei tohiks anda nutitelefoni, isegi mitte keskkoolis (ning võimalusel üldse mitte) ning paljud lapsevanemad vastavad selle peale, et nende lapsed lunivad nutitelefoni lihtsalt järeleandmatult. Suur osa teismeliste sotsiaalsest elust leiab nüüd aset sotsiaalmeedia kübermaailmas, mis on ligipääsetav vaid nutitelefoniga, mistõttu püüavad lapsed meeleheitlikult saada endale seda seadet, mis annab neile ligipääsu sellele maailmale.
"Ma märkasin, et peagi pärast nutitelefoni saamist hakkas ta seda liiga palju kasutama," kirjutas poisi ema mulle. "Ma käskisin tal nutitelefoni ära panna, kuid peagi oli see tal taas käes. Ma ei lubanud tal sellega kunagi voodisse minna. Ma hoidsin tema telefoni öösiti meie magamistoas. Ma ei tahtnud, et ta otsiks sellega sobimatuid asju, mäletan ma end toona mõtlemas. Kuid mul polnud õrna aimugi, et ta vaatab sellega pornograafiat." Sealt läksid aga asjad kiiresti palju hullemaks.
"Me ei teadnud, et sel suvel proovis ta minu lastelaste peal neid asju, mida oli nendel pornolehtedel õppinud ning kuritarvitas neid seksuaalselt," ütles ta. "Kuna ta oli 'vastutustundlik' poiss, siis palusid ta õed, kes on abielus, tal oma lapsi valvata, samal ajal kui nad omi asju pidid ajama. Ma juhtusin ühel päeval läbi astuma ning lasin uksekella. Mu poeg avas ukse ja läks koheselt vannituppa. Minu armas tütretütar tuli minu juurde ja ütles mulle justkui möödaminnes, mida minu poeg temaga teinud oli. Ma langesin koheselt põlvili ja palusin tal korrata, mida ta just öelnud oli."
See oli hetk, mil õudusunenägu algas:
"Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta rääkis seda veelkord ning ma oli lihtsalt oimetuks löödud. Ma kallistasin teda ning kuulsin seejärel, kuidas garaaži uks avaneb. Minu tütar oli koju jõudnud. Ma haarasin oma tütretütre kaasa ning palusin tal emale rääkida seda, mida ta oli just mulle rääkinud. Mu vaene tütar. Tema palgesse tekkis õud, kuid ta tahtis oma tütre pärast rahulikuks jääda. Ta ütles talle koheselt, kui uhke ta tema üle on, et ta oli meile rääkinud, mis temaga juhtunud oli.
Mina ja mu tütar vaatasime teineteisele otsa täieliku šoki- ja vastikustundega. Me muudkui korrutasime: "Mida me nüüd teeme?" Ma ütlesin oma tütrele, et ta viiks oma tütre eemale, et ta ei näeks pealt, kuidas ma oma poega küsimuse ette sean. Ütlesin rahulikult oma pojale, kes oli endiselt vannitoas, et ta kiirustaks, kuna me peame koju minema. Ta tuli välja ning ma käskisin tal minna mu tütretütre tuppa, kus see intsident aset oli leidnud. Ma sulgesin ukse ja ütlesin talle vaikselt kuid otsekoheselt, mida mu tütretütar mulle rääkinud oli. Ta eitas seda, kuid ma ütlesin talle, et neljaaastased tüdrukud ei kirjelda lihtsalt niisama selliseid asju, kui neid poleks päriselt juhtunud.
Ma käskisin tal autosse minna ja ma ütlesin oma tütrele, et helistan politseisse. Mu väimees tegi selle kõne. Politsei tuli nende juurde koju ning lubas minu poega hommikul küsitleda. Me helistasime oma preestrile ja palusime tal enda juurde tulla. Ta oli koos meiega, samal ajal kui me olime täielikus šokis, kohkunud ja totaalselt põrmustatud. Hommikul viisime oma poja politseijaoskonda ning käskisime tal politseile tõtt rääkida. Pärast küsitlemist ütles uurija meile, et me poeg viiakse noorte kinnipidamisasutusse, kus ta veedab arvatavasti mõned päevad. Ta oli just mõned kuud tagasi 13-aastaseks saanud ning ringkonnaprokurör ei olnud nõus teda koju lubama… ta tahtis ta saata riiklikusse noortevanglasse, kanda teda kogu eluks seksuaalkurjategijate registrisse ning mitte lasta teda välja enne kuni ta on saanud 25-aastaseks."
Sel hetkel, kirjutab ema, otsustasid nad koos abikaasaga oma poja eest võidelda, kuna nad tundsid, et ka tema on siiski laps, kes vajab samuti abi. Nad palkasid advokaadi, kuna neid kohutas mõte sellest, mida kaasvangid tema pojaga teha võivad, kui ta riiklikusse vanglasse saadetakse:
"See oli väga pikk võitlus. Nende kümne kuu vältel saime me teada, et meie poeg oli pilastanud veel kahte meie lapselast. Meie poeg ei rääkinud meile tõtt ning me olime väga pahased. Me tahtsime alla anda. Me küsisime nõu terapeudilt ning ta suunas meid ühe professionaali juurde, kes tegeleb noorukitega, kes teisi lapsi pilastavad. Ta kinnitas meile, et see ei tähenda, et ta jääb terveks eluks lastepilastajaks. Ta lisas, et pornograafia on seejuures suureks probleemiks ning et selliseid asju juhtub. Tema sõnul kardavad pilastajatest lapsed seksuaalselt läheneda omavanustele lastele, mistõttu proovivad nad pornofilmides nähtut nooremate laste peal praktiseerida. Samuti rääkis ta meile noorukitest, kes on praegu tema juures ravil ning kuidas nad on oma elus kannapöörde teinud ja korralikeks kodanikeks hakanud."
Nad palkasid psühholoogi, kes nõustus terapeudi arvamusega. Ringkonnaprokuröril oli aga kindel kavatsus saata poiss trellide taha – selleks kasutas ta nii venitamistaktikat kui ka "jaga ja valitse" strateegiat niigi arusaadavalt põrmustatud perekonna peal. Viimaks määrati meie pojale kümne kuune vangistus noorte kinnipidamisasutuses ning vabanemise järgne iganädalane teraapia. Kuid on ka palju teisi, kes jäävad terveks eluks seksuaalkurjategijate registrisse kohutavate kuritegude eest, mille nad panid toime 12- või 13-aastastena. Nende sündmuste mõju on meie perekonda parandamatult muutnud:
"Me elame seda õudusunenägu üha uuesti ja uuesti läbi. Meil on nüüd kaks eraldi perekonda. Tänu Jumala armule on meie tütred endiselt meie elus. Me kartsime väga, et nad võõranduvad meist, kuna me otsustasime oma poja nimel võidelda. See on meie meie suhteid pingestanud, kuid me armastame üksteist ning loodame, et aeg parandab need haavad. Nad ei taha meie pojaga mingit tegemist teha. Meie tütred külastavad meid vaid siis, kui meie poeg on koolis. Nende kodu ei ole enam koht, kust nad saavad lihtsalt läbi astuda nagu vanasti, et meiega aega veeta. Nad igatsevad oma kodu, kuid kuni meie poeg on siin, ei tule nad meile külla. Ma palvetan haavade paranemise eest.
Ma ei arvanud, et meie perekond saab selline olema. Me oleme oma perekonna üle väga uhked. Mu mõlemad tütred abiellusid suurepäraste meestega ning neil on ilusad lapsed. Meil oli nii ilus elu, enne kui see kõik juhtus. Me ei saa seda kahjuks olematuks teha. See on nagu surm. Tõesti on. Ma igatsen seda elu, mis meil oli enne kui me oma pojale iPhone'i ostsime. Mu poeg ei oma enam kunagi ühtegi nutitelefoni, kuni meie tema eest vastutame. Me jälgime ka oma koduarvuti internetikasutust. Pornograafia on kurjus, mis rebib perekondi puruks. Ma soovitan tungivalt, et vanemad ei lubaks oma lastel nutitelefoni omada.
See on teema, millest ei räägita. Keegi ei taha rääkida pornograafia õudustest. Mina ja mu abikaasa kannatame üksinda. See on väga raske rist, mida kanda. Me üritame olla ema ja isa oma tütardele ja pojale, vanaema ja vanaisa oma lapselastele, me soovime luua armastavaid mälestusi oma laste ja lastelastega, millest unistavad kõik vanemad ja vanavanemad, kuid meie perekonda tabanud nuhtluse tõttu on need nüüd väga rikutud. Me palvetame, et ühel päeval haavad paraneksid ning leiaks aset andestamine ja leppimine. Kui meie lugu suudab hoida teisi perekondi sellisest tragöödiast, mida me peame läbi elama, siis aitaks see meil toime tulla selle kibedusega, mida me kogeme.
Ma palvetan, et midagi oleks võimalik ette võtta, et takistada noorukite lihtsat ligipääsu pornograafiale. See peaks olema seadusega keelatud nagu alkohol, narkootikumid jms. See rikub elusid."
Ma olen seda varem öelnud ja ma ütlen seda uuesti: kui me kultuurina ei tegele pornograafia probleemiga, siis see hävitab meid. Vägivaldne ideoloogia, mida see tervele põlvkonnale õpetab, muudab viisi, kuidas miljonid inimesed näevad seksi, suhteid ja isegi teineteist. Pornograafia rikub abielusid, perekondi ja elusid. Me oleks pidanud juba ammu ärkama ja mõistma, et meil pole lihtsalt valikut: me peame sellega tegelema, kuna see on kõikjal.
Tõlkis Martin Vaher