2005. aastal sõlmisid 194 maailma riiki saatusliku kokkuleppe, mis muutis koroonaviiruse pandeemia sisuliselt vältimatuks, märgib Itaalia autor Luca Dellanna.
Nimelt liitusid kõik need riigid toona siduva rahvusvaheliste tervisenõuete leppega, mille ühe alaklauslina nõustuti, et kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) seda ametlikult ei soovita, ei tohi piirata turismi ega kaubavahetust ühegi riigiga, kus on puhkenud epideemia. Nagu tänaseks teada, viivitas WHO koroonaviiruse pandeemia väljakuulutamisega liiga kaua, mis võimaldas viirusel kontrollimatult üle maailma levida.
Iroonilisel kombel tingis leppesse säärase klausli lisamise just SARS-viiruse puhang Hiinas 2002. aastal. Kuigi SARSi esimesed juhtumid ilmnesid juba tolle aasta novembris, ei teatanud Hiina sellest WHOle enne järgmise aasta veebruari. Sellele järgnes veel kaks kuud viivitamist, enne kui Hiina lasi WHO eksperdid Guangdongi provintsi olukorda uurima. Samuti tunnistas Hiina hiljem, et sajad haigusjuhtumid vaikiti esialgu maha.
Leppe uuendamisest polnud aga kasu. "Regulatsioon mitte ei lahendanud probleemi, vaid hoopis suurendas maailma haavatavust. Viirused lausa loodavad, et säärased reeglid kehtestataks," tõdeb Dellanna.
Tema sõnul tekkis olukord, kus riigid ei saa viiruse levikule reageerida enne, kui tsentraliseeritud organisatsioon selleks loa annab. Seejuures on WHO praegust juhti "Doktor Tedrost" varem süüdistatud oma koduriigis Etioopias puhkenud koolerapuhangute mahavaikimises.
Eesti esindajana osales Šveitsis Genfi linnas 2005. aastal leppe sõlmimisele eelnenud diskussioonides sotsiaalministeeriumi toonane abiminister Peeter Laasik.
Toimetas Jaanus Vogelberg