2018. aasta märtsis võttis Budapest vastu otsuse tuua kogu riigi monetaarkuld Londonist Ungari enda riiklikesse hoidlatesse. Parasjagu soetab aga Ungari keskpank oma reservidesse täiendavaid kullavarusid, tehes sellega umbusaldusavalduse nii euroatlandi julgeolekugarantiide kui globaalse finantssüsteemi suunal, vahendab Adrian Bachmann Objektiivile.
Londoni kullamüüjate assotsiatsiooni informatsiooni kohaselt on Ungari keskpank teinud läbi suure muudatuse oma reservide poliitikas ning kümnekordistanud 2018. aastal vaid ühe aastaga riigi kullareservide mahtu 3 tonnilt 31 tonnini.
Tegemist on esimese korraga 30 aasta jooksul, mil Ungari keskpank soetab reservidesse täiendavaid kullavarusid, mis on senini praktiliselt täielikult koosnenud välisvaluutade reservidest või välisriikide valuutas nomineeritud riigiobligatsioonidest. Samaväärselt kõnekas on asjaolu, et Budapest võttis vastu otsuse tuua kogu riigi monetaarkuld Londonist Ungari enda riiklikesse hoidlatesse. Kuld toodi Ungarisse tagasi 2018. aasta märtsis.
Keskpanga kullavarude kogumine on loogiline osa Ungari suveräänsuspüüetest, lisades sotsiaalkultuurilisele enesemääramise programmile möödapääsmatult vajaliku geoökonoomilise dimensiooni. Ilma sõltumatute finantsreservideta ei ole ühelgi riigil võimalik iseolemise aadet kuigi laiades piirides viljeleda – seda eriti juhul kui riik on sõltuv välismaailma tootmissisenditest, mille eest saab kõikides olukordades maksta üksnes kolmandate osapoolte volile mitte alluva kulla abil.
Kulla varumine kujutab endast sellisel viisil praktiliselt ainsa kõrglikviidse reservvara soetamist, mis on sõltumatu maailma finantssüsteemist ning globaalset finantsarhitektuuri kontrollivate, peamiselt angloameerika päritolu, institutsioonide armust.
Erinevalt aktsiatest ja võlakirjadest, mida on võimalik välismaistel registripidajatel ning arvelduskodadel "nupuvajutusega" konfiskeerida, kuulub kuld reaalselt selle omaniku kontrolli alla, mida ei saa riikidelt ärastada muul viisil kui füüsilise militaarjõu rakendamisel – menetlus, mis nõuab oluliselt suuremat poliitilist ja materiaalset ressurssi.
Ungari keskpanga samm kätkeb endas nii finantspoliitilisi kui geopoliitilisi dimensioone. Need on dimensioonid, mida avalikus diplomaatias kunagi välja ei lausuta, ent mille reaalsed geopoliitilised järelmid on selged.
Esiteks, kulla suures koguses soetamine on umbusaldusavaldus globaalse finantssüsteemi suhtes, mis kujutab endast sisuliselt kolmandate osapoolte poolt kontrollitud informaalsete lepete kompleksi.
Teiseks, (ning see on fakt, mida mitte mingil juhul diplomaatilises retoorikas isegi vihjamisi ei mainita) aga umbusaldusavaldust "heade liitlaste" heale tahtele Ungari riigile kuuluvat vara igas olukorras käsutada vastavalt Budapesti juhistele.
Väga keeruline oleks kujutada ette stsenaariumit, kus Ungari kuld oleks füüsilises mõttes paremini turvatud Kesk-Euroopa väikeriigi hoidlates, kui maailma viienda tuumariigi pealinna seifides. Seega saab põhjus peituda üksnes umbusus liitlase usaldusväärsuse suhtes in extremis (soodsamad hoiustamiskulud, jms formaalsed õigustused ei ole strateegilises bilansis relevantne tegur).
Iga Euroopa riik, mis otsustab hoiustada oma kullavarusid tuumariikidest "transatlantiliste liitlaste", USA ja Ühendkuningriigi seifide asemel kodumaistes hoidlates, ei pea agressiooniohtu Venemaalt tegelikult tõsiseltvõetavaks.
Sama loogika kehtib ka Poola puhul, mis tõi samuti 2019. aastal umbes 100 tonni riigi kulda Londonist Varssavisse. See on käik, mis muudab muuhulgas täiesti ebaveenvaks Varssavi retoorika Venemaa militaarsest ohust. Riik, mis usuks nii naabri kallaletungi ohtu kui endast tugevamate liitlaste usaldusväärsust, ei tegeleks kindlasti sadades tonnides monetaarkulla kodumaale toomisega tuumariigist liitlase keskpangast kodumaa hoidlatesse, kus see asuks mõnesaja kilomeetri kaugusel väidetavate sõjalise agressiooni plaanidega võimsa naaberriigi piiridest.
Antud printsiip kehtib nii Ungari, Poola, Saksamaa, Hollandi kui kõikide Euroopa riikide kohta, mis on viimastel aastatel repatrieerinud oma kullareserve USAst ja Ühendkuningriigist kodumaale.
Iga Euroopa riik, mis otsustab hoiustada oma kullavarusid tuumariikidest "transatlantiliste liitlaste", USA ja Ühendkuningriigi seifide asemel kodumaistes hoidlates, ei pea agressiooniohtu Venemaalt tegelikult tõsiseltvõetavaks.
Erinevalt Baltikumist on nii Ungaril kui Poolal säilinud mitte üksnes oma kullareservid, vaid ka suveräänne rahvusvaluuta, mida vajaduse korral kullareservidega tagada ning mille emissioonipoliitika abil võiks riiklikku majanduspoliitikat suunata.
Ultimatiivselt ongi riigi majandusliku suveräänsuse mõõt hinnatav riigi kullareservide, energeetiliste ja põllumajanduslike ressursside ning eneseküllaselt vallatud tootmistehnoloogiate summana.
Hoides reserve välisriikide võlakirjades minetab riik teoreetiliselt kontrolli oma reservide üle nende riikide kasuks, kellel on meelevald virtuaalvara nupuvajutusega konfiskeerida.
Astudes sammu antud süsteemist väljapoole, astub Ungari sammukese lähemale rahvusliku suveräänsuse ideaalile.