Mittemuganejad hakkavad kummalisel kombel lõpuks kõik ühte moodi välja nägema. Brandeisi ülikooli matemaatik pani fenomeni valemitesse ja üritab selgitada, kuidas selline ühtlustumine aset leiab. Mittemuganejate muganemise mehhanismi mõistmisel on rakendusi teisteski valdkondades, nagu näiteks aktsiaturgudel, vahendab viimaseid teaduslikke uurimusi Karol Kallas.
Inimeste eluiga on küll lühike, kuid kõigile meeldib mõelda, et nad on erilised. "Ma ei ole lihtsalt tavaline inimene, ma olen erinev." Jah, see ongi nii, kuid … teiselt poolt mitte nii väga. Inimesed on, hoolimata sellest, et meie elude üksikasjad võivad olla väga unikaalsed, siiski üksteisega vägagi sarnased. Inimesed, eriti läänemaailmas, soovivad karjast eristuda ja võimalusel olla teistest parem. Paljude jaoks saab nende erilisuse näitajaks väljanägemine, vahendab Big Think.
Kuidas on võimalik, et nii paljud mittemuganejad (antikonformistid; dissidendid vms) võtavad pähe ühte moodi välja näha? Sellisele nähtusele on pandud nimeks "hipsteri efekt" ja Ameerika Ühendriikide Massachusettsi osariigis asuva Brandeisi ülikooli matemaatik Jonathan Touboul üritab selle oma uurimistöös lahti seletada.
Toubouli sõnul pole tegu ainult moenähtusega. "Peale valikute, millist ülikonda kanda eeloleval talvel, aitab käesolev uuring mõista ka närvirakkude sünkroniseerumist, rahamaailma investeerimisstrateegiaid või selgitada sotsaalteaduste arenevaid dünaamikaid (emergent dynamics)," selgitas matemaatik oma uurimistööd ajakirjanikele.
Kui alguses võib mittemuganejatel õnnestuda mõelda välja oma mässumeelsust väljendav eripärane riietumisstiil, siis lõpuks koonduvad mässajad, seda vähem või rohkem enda jaoks teadvustades, vääramatult ühe väljanägemise ümber. Touboul uurib, kuidas selline sünkroniseerumine paratamatusena aset leiab.
Inimesed ei võta uusi riietumisstiile omaks ühte moodi. Mõned järgivad tähelepanelikult moemaailmas toimuvat ja teised jäljendavad mõne tuntud inimese väljanägemist. Viimasel juhul on küllastumispunktiks hetk, kui kuulus inimene läheb üle uuele rõivastumisstiilile.
Toubouli lihtsustatud mudelis on inimesed osa kas peavoolust või on hipsterid ja ta kirjeldab erinevaid tegureid, kuidas hipsterite mood peavoolu inimeste sekka jõuab. Mudelis üritatakse välja selgitada ka erinevad ajavahemikud, mille jooksul keskmine hipster tuvastab uue stiili ja selle omaks võtab.
Kuigi selline mudel võib olla lihtne, siis Toubouli hinnangul näidatud kahe teguriga eksperimenteerimine annab üllatavalt mitmekesise valiku käitumismustreid, kuigi kõigi lõpptulemuseks on alati sünkroniseerumine. Isegi kui mudelisse lisada rohkem kui kahte tüüpi inimesi, on tulemuseks alati ühtlustumine.
Tihti pooled ka vahetuvad, näiteks siis kui hipstereid saab nii palju, et nad muutuvad peavooluks. "Kui enamus inimesi ajab habet, siis hipsterid hakkavad habet kasvatama. Kui sellise trendi võtab üle suurem osa inimestest, siis selle tulemuseks on uus, sünkroonne, habeme ajamise trendile lülitumine," kirjeldab oma mudelit Touboul. Kiired ja ennustamatud trendide vahetumised võivad juhtuda olukorras, kus hipsterite ja tavaliste inimeste arv on enam-vähem võrdne. Sellises olukorras kipuvad kõik korraga võtma omaks uue moe.
Toubouli mudeli keskmes ei ole siiski hipsterid. Selle peamine eesmärk on kirjeldada, kuidas ükskõik milline inimeste grupp võib ühel hetkel korraga otsustada, et nüüd on õige aeg peavoolule vastu hakata. Ühe näitena toob ta välja aktsiaturud, kus üks investorite seltskond või äkki leida, et nüüd on õige aeg turgude peavoolule vastu panustada.
Orientalist Peeter Espak on Edmund Burke'i Seltsi taskuhäälingu saates "Surnud käsi" osutanud, kuidas kõik vasakpoolsed üle maailma kipuvad ühte moodi mõtlema. Kui lähemalt vaadata, siis peale ühise ideoloogilise "asja" on Eesti ja Ameerika Ühendriikide Naiste marsi osalised välimuseltki täpselt ühesugused. Üksteisega väga sarnasteks on komme muutuda ka kliimasõduritel ja "põnevate seksuaalsuste" ümber koonduvatel kogukondadel. Eesti ja muu maailma hipsteritest rääkimata.