Londoni Disainimuuseum andis aasta disainiauhinna "tee ise" tüüpi toidukonstruktorile, mille abil on võimalik inimese enda rakkudest kasvatada toiduvalmistamiseks sobivaid lihatükke.
Toidukonstruktorile on pandud nimeks Ouroboros Steak (Ouroborose – mis on oma saba söövat madu kujutav ringikujuline sümbol – praad), mille abil on inimesel võimalik kasvatada oma enda rakkudest pisikesi lihatükke, vahendab New York Post.
Ühe Londoni Disainimuuseumi auhinna saanud Ouroboros Steaki väljamõtleja, disainer Grace Knighti, sõnul "mõtlevad inimesed, et oma liha söömine on kannibalism, kuid sõna-sõnalt tõlgendades see ei ole seda".
Ouroborose lihakonstruktori panid möödunud aastal kokku laiendatud bioloogia teadlane Andrew Pelling, kunstnik Orkan Telhan ja tööstusdisainer Knight Philadelphia Kunstimuuseumi tellimusel ühe näituse tarbeks.
"Iseenda kasvatamine tagab, et nii sina kui sulle kallid inimesed teavad alati söödava toidu päritolu, kuidas seda on kasvatatud ja et algrakud on saadud eetiliselt ning doonori nõusolekul," kirjutatakse uudset toidutootmiskontseptsiooni tutvustaval ilmavõrgulehel.
Oma liha kasvatamise projekt sündis osalt kriitikana kasvava laboriliha tööstuse vastu, kuna viimane pole konstruktorite sõnul sugugi nii loomasõbralik, kui sellest üritatakse muljet jätta. Laboris kasvatatud liha tehnoloogia toetub lehma loodetest tehtud seerumile, mille abil kasvatatakse loomade rakukultuure. Viidatud seerumit tehakse tiinete lehmade tapmisel saadud vasikaloodete verest.
Laboriliha pole veel ametiasutustelt saanud avalikuks tarbimiseks heakskiitu, kuid oodatakse, et mõne aasta jooksul peaksid esimesed tooted poelettidele jõudma.
"Kuna laboriliha tööstus areneb väga kiiresti, siis on tähtis välja töötada ka lahendused, mis toovad reklaamikära varjust välja [laboriliha tööstuse] põhimõttelised piirangud," rääkis Pelling ajakirjanikele.
Ühe Ouroborose lihatüki kasvatamiseks kulub ümmarguselt kolm kuud ja selleks kasutatakse põse sisemusest võetud rakke. Disainmuuseumi näitusel esitletud näidiste tarbeks kasutati Ameerika koekultuuri kollektsioonilt (American Tissue Culture Collection) ostetud kudesid ja neid kasvatati aegunud doonorivere abil, mis muidu oleks kuulunud hävitamisele. Lõpptooteid säilitati spetsiaalse vaigu sees.
"Aegunud doonorite veri on meditsiinisüsteemis hävitamisele kuuluv materjal ja see on võrreldes lehmaloodete verest tehtud seerumiga palju odavam ning jätkusuutlikum. Paraku kultuuriliselt on sellele märksa suurem vastuseis," rääkis Knight.
Toimetas Karol Kallas