Käesoleva kirjatüki poleemilise žanri tõttu on see kohati ehk hoogsam kui ma sooviksin, aga olgu pealegi, vast on lõbusam lugeda.
Teispoolsuse kaotsiminek
Fundamentalism
Selline relativistlik liberalistlik pluralist, aka „intellektuaalselt aus ja avara silmaringiga inimene”, on (valuliselt) avastanud, „et puudub nii tunnetuse kui moraali Archimedese punkt” (loe: tõde). Ammutuntud paradoks on muidugi see, et siis puudub Archimedese punkt ka selleks avastuseks; teisisõnu: tõdemus, et tõde pole, on seesmiselt vastuoluline, st irratsionaalne (ja seetõttu muidugi valuline nagu Kunnus sedastab). Ja püüd seda irratsionaalsust kehtestada üldkehtiva normina on kahtlemata „enesegapiirnematu” ja „sõjakas”, mis on samuti fundamentalismi Kunnuse poolt identifitseeritud tunnused. Seega näib, et oma alusprintsiibi poolest irratsionaalne ja oma üldkehtivuspretensiooni poolest enesegapiirnematu relativism on veelgi fundamentalistlikum fundamentalism kui kõik eelmainitud fundamentalismid, mis vähemalt oma aksiomaatikas taotlevad mõistust mitte solvavat kooskõlalisust.
Olles selgitanud oma positsiooni asub Kunnus vaagima raamatut, mida kandvat hoiakut võib tema arvates „mööndustega nimetada katoliiklikuks fundamentalismiks”. On kohe näha, et talle ei meeldi selged seisukohad ja teravad piirid, ta eelistaks pooltoone ja mitmesuguseid varjundeid, elu ja surma küsimustele eelistaks ta alkoholi- ja tubakapoliitikat. Jah, kujutan ette küll, et ühe veendunud relativisti jaoks võib elu ja surma probleem olla lihtsalt „vaatenurga küsimus” ja osutamine massilisele tapmisele „ülepaisutatud paatos”.
Samas olen ma Kunnusega nõus, et raamatu sihtgrupiks on pigem katoliiklased või üldisemalt kristlased, kes ei vaja veenmist surmakultuuri reaalsuse või selle moraalse iseloomu suhtes, vaid pilguheitu selle kujunemise lukku ja mehhanismi. Selles mõttes on see tõesti „oma mätta raamat”, ehkki pole muidugi välistatud, et mõni intellektuaalselt aus, avara silmaringiga, leebe, end turvaliselt tundev ja suure võimekusega erudeeritud intellekt saab üle oma instinktiivsest vastikusest kaasaegset kultuuri oluliselt mõjutanud inimeste elulugude vastu (jutustatud „nii vastikute inimeste” poolt) ja avastab sealt midagi enese jaoks tähelepanuväärset. See, et ühele liberalistlik-pluralistlik-bla-bla-bla-humanistile tunduvad raamatus esindatud seisukohad ja hinnangud väiklastena, pahatahtlikena, pilkavatena, küünilise demagoogitsemisena ja intellektuaalse ebaaususena näitab pigem elu- ja surmakultuuri kandjate väärtushinnangute kardinaalset erinevust just nendes — elu ja surma, headuse ja kurjuse küsimustes.
„Eesmärk pühitseb abinõu”
Et kuitahes hea eesmärk ei saa muuta heaks vahendit, mis on iseeneses halb, on üks moraaliteoloogia vundamente. Ent kogu surmakultuuri abordi-retoorika lähtub vastupidisest postulaadist. Ehkki tunnistatakse, et abort on paha ja keegi seda ei taha, leitakse et rahvastiku kasv, vilets majanduslik olukord, halvad suhted abikaasa või „sõbraga”, karjäär või halb enesetunne kaaluvad selle paha üles, et nende probleemide lahendamine õigustab loote tapmise, et eesmärk „pühitseb” abinõu. Seega püüab Kunnus pookida katoliiklusele printsiipi, mida surmakultuur ise massiliselt rakendab oma väärakate ideoloogiate ellurakendamisel. Oleks Kunnus piisavalt avara silmaringiga ja erudeeritud, et olla tuttav katoliikliku moraaliteoloogia alustega, siis peaks ta seda väidet esitades olema intellektuaalselt ebaaus. Eelistan uskuda, et tema silmaring võib veelgi avarduda ja et tema intellektuaalne ausus võimaldab tal tunnistada oma eksimist ja loobuda alusetutest süüdistustest.
Argumentum ad hominem
Kristlus ja humanism
vürst Mõškin (NB! Algselt kavandatud kui vürst Kristus!): „„Katoliiklus ei ole ju üldse kristlik usk! […] Esiteks üldse mitte kristlik usk!” kordas vürst ülierutunult ja üpris kategooriliselt. „Seda esiteks, ja teiseks on rooma-katoliku usk isegi halvem kui ateism – selline on minu seisukoht! Ateism jutlustab ainult nulli, aga katoliiklus läheb kaugemale: ta jutlustab moonutatud Kristust, keda ta on ise teotanud ja valega rüvetanud – vastupidist Kristust! Ta jutlustab antikristust, ma kinnitan teile, ma vannun teile!””
Jah, tõesti, eks öelnud ju Kristus, et ta tuli mitte seadust tühistama, vaid seda täitma, ning et ükski iota ei kao seadusest kuni püsivad taevas ja maa. Aga mida teab Kristus evangeeliumist! Kultuurikriitik Kunnus teab. Vanatestamentliku „sa ei tohi tappa” asemel oleks evangeelsem manitseda „organismide hargnemispuud mõõdukalt pügama”, „sa ei tohi hoorata” asemel „puritaanlikust seksuaalmoraalist pole tolku” ja „sa ei tohi manustada abordiaineid” asemel „karmistatagu alkoholi- ja tubakapoliitikat”. Umbes selline võiks olla Kunnuse humanistlik evangeelium.
„Kaitsekõne” jätkub katoliikluse antikristliku ja antijeesusliku iseloomu veelkordse kinnitamisega. Selle aitab Kunnuse jaoks „puust ja punaseks teha” Uku Masing: Jeesus tuli traditsioonilist perekonda lõhkuma, ässitama pereliikmeid üksteise vastu ning tema nimel neid ja iseenese tervet mõistust vihkama… , kõik see kokku tähendab, et „senise perekonnastruktuuriga on lõpp”. Katoliku kiriku antikristlikkus ilmneb siis Masing-Kunnusliku loogika järgi ilmselt selles, et ta kaitseb perekonda ja võitleb selle eest, et senise perekonnastruktuuriga poleks lõpp, hoolimata „Kristuse tõeliste jüngrite”, sekularistlike relativistlike humanistide (edaspidi: sekumanistid, sekumanism) pingutusest Jeesuse antiperekondlik õpetus lõpuks ometi ellu viia. Kirikluse hale agoonia. Kunnuse arvates. See on nii suurejooneline visioon maailmaajaloo jõujoontest, et vääriks äranimetamist: näiteks „kunnism” poleks paha nimi.
Edasi hüppab Kunnuse terav kultuurikriitiline pilk „suurepäraseid aimeartikleid kirjutava bioloogi” Toivo Maimetsa ja „katoliikliku taustaga” Toomas Vooglaiu, st minu tagasihoidliku isiku mõne aasta tagusele diskussioonile „Akadeemias”, aga ma ei tahaks sellel siinkohal pikemalt peatuda, kuna jõudsime Kunnuse blogis selle teema üle juba mõtteid vahetada. Ehk ainult niipalju, et tema kokkuvõttev lause „elususe seisukohalt on see [organismide] hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline”, kus „pidevuse” positsiooni kaitsmine omistatakse „bioloogide konsensusele” Maimetsa isikus ja „katkelisuse” positsiooni kaitsmine katoliiklusele minu isikus, nõuab minu vaatenurgast nähtuna taas korrigeerimist. Kui arenevat embrüot ei tunnistata inimesena (Maimets), siis teoreetiliselt ju katkeb inimelu edasikandmine ja see hakkab iga kord uuesti arenema mingitest mitte-veel-inimlikest algetest inimsuse suunas. Ning vastupidi, kui uus (loomulikult väljaarenemata) inimene tekib eostumisel, vaid siis antakse inimlik elu edasi pidevalt, so katkestuseta. Aga jäägu see esmapilgul veidi kunstlikult siia poogitud teema praegu edasiarenduseta.
Ütlesin „esmapilgul”, kuna järgmises lõigus selgub selle vajadus — nimelt vajab kunnism ühenduslüli „katoliikliku” bioloogilise katkelisuse ja „humanistliku” ühiskondliku katkelisuse vahel. Ja kui ühenduslüli on vaja, siis tuleb see konstrueerida. Fiat! Kunnus on vahepeal laupkokkupõrkest fundamentalismiga toibunud ja tõusnud taas jumalikesse kõrgustesse, kust tal on hea ülevaade kõigist ja kõigest kultuurimaastikul toimuvast, olgu see kristlus või humanism. Kuna edasi on kunnistlikku mõlgutust „kristliku hinge jumalanäolisusest”, humanisti ja kristlase lähisugulusest, nende bioloogia- ja evolutsionismijälestusest jms natuke igavavõitu jälgida, siis hüppan edasi lõigu lõppu, kus esineb üks huvitavam lause:
Kui moraalsust konstitueerib suhe teise inimesse (ilmalikkus), mitte suhe Jumalasse (kiriklus, katoliiklus), siis peab nõustuma valgustuslike loosungitega à la Bertrand Russell: „Kristlik religioon oli ja on oma kirikute kaudu organiseeritud kujul kõlbelise progressi peavaenlaseks maailmas”.
Armastus ja sallivus
Kui tõega lahutamatult seotud armastus nõuab kõikide hüve edendamist, kuni vaenlaste armastamiseni välja, ning kõige selle hülgamist, mis on isiku hüvega vastuolus (st patt), kuni selle vihkamiseni välja, siis relativistlik sallivusdoktriin, eitades võimalust toetuda mingile kindlale tõe-alusele, saab lähtuda vaid voluntaristlikust tahan/ei taha, meeldib/ei meeldi, kasulik/kahjulik, mugav/tülikas vms rohkem või vähem tundmuspõhisest kriteeriumist, suutmata seejuures rangelt eristada isikut tema tegudest. Kõlu on asendanud iva, nähtumus olemuse, aktsidentsid substantsi, noomen resi, inimese aktid inimese enese. Seepärast ei salli sallivusideoloogia patu kristlikku hukkamõistu. Ta peab seda inimese hukkamõistuks. Aga kristlane peab seda armastusteoks: inimese päästmiseks sellest, mis kahjustab tema hüve — summa summarum tema õndsust.
Kristlane peab vabaduseks võimalust saavutada see õndsus — eesmärk, mis on talle ette antud ja asub tema loomulikust tasandist kõrgemal, ent mille saavutamiseks on talle tagatud loomulikud ja üleloomulikud vahendid; sidemeid, mis seda liikumist takistavad, peab ta pigem orjuseks. Sekumanist aga peab vabaduseks võimalust teha oma rohkem või vähem impulsiivset tahtmist ning orjuseks kõike, mis seda takistab. Vastavalt seisneb kõlbeline progress kristluses liikumises pühaduse, kõigile inimestele ühise üleloomuliku eesmärgi suunas, sekumanisti jaoks aga kõikide oma suva üha täielikumas järgimises. Nii saab mõistetavaks, miks tuntud sekumanist Russell väidab, et organiseeritud kristlus on kõlbelise progressi peavaenlaseks ja miks see positsioon Kunnuse poolehoiu pälvib — sest kristlus (oma traditsioonilistes vormides) takistab inimesi oma suvade järgi jooksmast ning püüab neid suunata selle poole, milleks nad on loodud — totaalse õndsuse saavutamisele. See aga on tihtipeale konfliktis oma suva järgimisega.
Pühadus ja moraal
Kunnuse käsituses lükatakse pühaduse sildi taha see, mida me ei oska manipuleerida, viidates jumalakartlikkusele selle suhtes, vajadusele leppida vastumeelsega, näiteks kannatusega. Ilmalikustumise käigus, sedamööda, kuidas omandatakse insenerlik manipuleerimisvõime, võtab inimene vastutuse enese kätte, pühadusesilt muutub moraalsuseks, jumalakartus asendub südametunnistusega ning kaotatakse vastumeelne, näiteks kannatus. Kasvõi tappes. Kannatamatult. Kui teispoolsus on kadunud, siis pole mõtet kannatada, sest „edasi” ei tule midagi peale keha naasmise looduse ringkäiku. Ometi ei saa seda, et „midagi ei tule”, teada, seda saab vaid uskuda, niisamuti kui seda, et midagi tuleb. Teada, et see tõesti tuleb, saab seda siis, kui see tuleb. „Kui ülestõusmist ei ole”, ütleb püha Paulus kirjas korintlastele, „kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (vt 1Kor 15,12-19). Ja veidi edasi „Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii”! […] Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.” (samas 32-34) Muidugi ei ole Piibel just Dostojevski ja püha Paulus vürst Mõškin, keda Kunnus autoriteedina tunnistab, aga ehk pole Kunnus ainus, kes seda loeb.
Lõpuks on mõistetav, et Kunnus, nagu iga inimene, januneb selgema teadmise järele taeva ja põrgu, nö „viimsete asjade” kohta. Aga soov leida osutust nendele igast kättesattunud katoliiklikust tekstist on liig mis liig. Soovitaksin alustada mingist süstemaatilisest käsitlusest, näiteks katekismusest. Aga kui on soov saada kinnitust, et ka mõni paavst veel neid sõnu söandab suhu võtta, siis võiks Kunnus tutvuda Johannes Paulus II taeva ja põrgu käsitlusega. Ja just meie isiklikud vabad valikud, mida ainult täielik võhik kristlikus literatuuris saab pidada pluralistliku liberalismi pärusmaaks, määravad meid ühte või teise. Vaidluse all pole see, kas me neid valikuid ise teeme või mitte (loomulikult ise), vaid see, kas me neid tehes pälvime taeva või põrgu, või lihtsalt kõdu.
Artikkel avaldati algselt autori blogis nimega Tabernaakel.