Aivar Mäe ja Marti Kuusiku juhtumeid silmas pidades on vägagi kaheldav, kas meediaväljaanded on nõus oma ideoloogilisi, poliitilisi ja ärilisi ambitsioone allutama tõdemusele, et õigusriigis peaks õigust mõistma mitte meedia, vaid kohus, kirjutab Varro Vooglaid.
Pärast Marti Kuusiku suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse langetamist on sel teemal arvamust avaldanud paljud inimesed. Minu hinnangul kõige olulisemad tähelepanekud sõnastas aga talle omase mõtteselgusega Lauri Vahtre ERRi portaalis avaldatud artiklis, kus ta selgitab vajadust võtta põhiseaduse paragrahvis 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet tõsiselt.
Vahtre kritiseerib teravalt nii president Kersti Kaljulaiu kui ka Ekspress Grupi väljaannete poolt Kuusiku kohtlemist kuriteos süüdi olevana ilma, et seda kinnitaks ükski jõustunud kohtuotsus. Seejuures toonitab ta, et tema hinnangut ei muuda ka see, kui kõrgemas kohtuastmes peaks esimese astme kohtu otsus ümber pööratama. „Isegi Kuusiku süü tuvastamine ei teeks tema kohtlemist süüdlasena tagantjärele õigeks. See jääb valeks ja põhiseadusele vastukäivaks ka siis, kui peaks tõestust leidma, et Marti Kuusik on elus saatan," kirjutab ta.
Just nagu Vahtre, nii ei tea ka mina, kas Kuusik on talle etteheidetavates ja kirjelduste kohaselt tõesti näotutes vägivaldsetes tegudes süüdi või mitte. Küll aga on teada, et kohus ei arvanud Kuusiku vastu esitatud süüdistust tõendatuks. Riigi- ja ühiskonnakorralduse põhimõtete vaatevinklist on see keskse tähtsusega asjaolu.
Kui me ühiskonnana süütuse presumptsiooni põhimõtet tõsiselt ei võta, siis saab kindlasti olema tagajärjeks veelgi suurem ebaõiglus kui see, et kõnealust põhimõtet tõsiselt võttes võib mõni kord jääda õiglus jalule seadmata.
On tõsi, et süütuse presumptsiooni tõsiselt võttes võib sellest sündida ebaõiglust. Reaalsed süüteod – teine kord ka väga rängad süüteod – võivad jääda karistamata. Aga kui me ühiskonnana süütuse presumptsiooni põhimõtet tõsiselt ei võta, siis saab kindlasti olema tagajärjeks oluliselt suurem ebaõiglus kui see, et kõnealust põhimõtet tõsiselt võttes võib mõni kord jääda õiglus jalule seadmata. Selline on ebatäiusliku maailma reaalsus, millega peab tsiviliseeritud ühiskonnakorraldust taotledes arvestama.
Utopistlikud püüdlused ehitada täiuslikku maailma ei ole kunagi head vilja kandnud ega kanna ka edaspidi. Vastupidi, inimloomuse paratamatut ebatäiuslikkust ignoreerides on tekitatud palju rohkem ebaõiglust kui seda on ära hoitud. Radikaalne eesmärk ebaõiglus ühiskonnast täielikult välja juurida on põhimõtteliselt teostamatu. Seetõttu peaks pigem püüdlema sellise ühiskonnakorralduse poole, kus ebaõiglust ohjeldades arvestatakse ka muude oluliste hüvedega, millest esimeseks on vabadus.
Just vabadust silmas pidades peaks perekondadel olema õigus lahendada oma sisemisi probleeme ilma, et need laotataks avalikkuse ette. Probleeme on kõigis perekondades, aga enne õiguskaitseorganite sekkumist peaks olema ruumi ka andestusele ja soovile raskustest hoolimata välise sekkumiseta eluga edasi minna.
Muidugi ei ole tegu absoluutse põhimõttega ehk kusagilt läheb piir. Näiteks ei saa ühiskond laste seksuaalset väärkohtlemist pealt vaadata, nagu oleks tegu pelgalt perekonna siseasjaga. Aga tõmmata piiri, millise täiskasvanud pereliikmete konflikti puhul on vastupidiselt konflikti osapoolte tahtele vaja välist (avalikku) sekkumist, ei ole samavõrd lihtne. Teadaolevalt ei soovinud Kuusiku süüdistamisel prokuratuuri väidetav ohver tunnistada end kannatajaks. See aga pole takistanud avalikkusel, kaasa arvatud presidendil ja meedial väidetavat ohvrit ka tegelikult ohvriks tuua – kas lähtudes poliitilisest või ärilisest kasusoovist.
Õigusemõistmise avalik kajastamine meedias on midagi sootuks muud kui meedia poolne avalik õigusemõistmine.
Igal juhul tuleb nii Kuusiku kui ka Mäe juhtumeid silmas pidades tõstatada tõsine küsimus sellest, kuivõrd kohane ja lubatav on meedial hakata õigusemõistjaks. Pole kahtlust, et Kuusiku avalik nüpeldamine tõi meediaväljaannetele tohutus koguses klikke ja reklaamikäivet. Kas tõesti on põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte nii odav?
Täiendav probleem on see, et meedia kipub kajastamist väärivaid suuri skandaale nägevat vaid nende poliitiliste jõududega seotud isikute puhul, kes on neile eriliselt ebameeldivad. Meenutades, kuidas maaeluminister Mart Järviku (EKRE) tagasiastumine pühkis Eestist paugupealt minema listeeriaprobleemi, tekib tõsine küsimus ka Kuusiku juhtumi puhul. Mis oli selle juhtumi suureks puhumisel tegelikult meedia peamiseks eesmärgiks, kas EKRE osalusega moodustatud valitsuse kukutamine või lähisuhtevägivalla probleemi lahendamine? Kui eesmärgiks oli viimane, siis miks ei esitatud tõendusmaterjali õiguskaitseorganitele, palvega hinnata tõendeid ja algatada nende veenvuse korral kriminaalmenetlus, vaid selle asemel laotati kõik see meedias avalikkuse ette?
Õigusemõistmise avalik kajastamine meedias on midagi sootuks muud kui meedia poolne avalik õigusemõistmine – eriti, kui jutt käib tugevalt inimeste eraelu riivavatest asjadest. Õiguskaitseorganite – politsei, prokuratuuri ja kohtu – asemel ise avalikku uurimist ja hukkamõistu korraldavad poliitikud ja meediaväljaanded avaldavad sedasi toimides umbusaldust põhiseaduslikele institutsioonidele. Asjaolu, et avalik „uurimine" ja hukkamõist toimus kõige mõjukamate väljaannete ja poliitikute osalusel enne kui asjale jõuti anda ametlik käik, näitab veel ilmekamalt, et tegemist on sügava ühiskondliku kriisiga.
Tõdemusega, et õigusriigis ei peaks ei tipp-poliitikud ega ka meediaväljaanded olema kohtumõistjad, ei tohiks olla raske nõustuda. Küsimuseks jääb, kas väljaanded (nende omanikud, juhid ja töötajad) on reaalselt valmis oma ideoloogilisi, poliitilisi ja ärilisi ambitsioone sellele tõdemusele allutama. Kuusiku ja Mäe juhtumeid silmas pidades on see vägagi kaheldav.