Ameerika Ühendriikide tuntud vasakajakirjanik Chris Hedges esitab portaalis Scheerpost oma nägemuse Ameerika impeeriumi lõpust, mida kuulutavad ette eelkõige vastutustundetute poliitikute ja sõjatööstuskompleksi korraldatud mõttetud ülemeresõjad.
Talibani naasmine Afganistanis võimu juurde on järjekordne teetähis Ameerika impeeriumi lõputeel – ja mitte kedagi ei peeta selle eest vastutavaks.
Afganistani, mis mõne lähema nädala jooksul langeb valguskiirusel kaosesse, mis omakorda toob kaasa Talibani naasmise võimule, fiasko on veel üks märk, mis osutab Ameerika impeeriumi lõpule. Kaks aastakümmet sõda, triljon meie [USA maksumaksjate] poolt kulutatud dollarit, 100 000 Afganistani alistama saadetud sõdurit, kõrgtehnoloogilised vidinad, kunstteadvus, kübersõda, Hellfire rakettide ja GBU-30 pommidega relvastatud Reaper ja kõrglahutusega kaameratega varustatud Global Hawk droonid, eliiteriüksused, SEALSid ja õhujõudude eriüksused, salavanglad, piinamine, elktrooniline jälgimine, satelliidid, ründelennukid, palgasõdurite armeed, miljonite dollaritega kohalike võimurite äraostmine ning 350 000 mehelise Afganistani armee, mis pole kunagi näidanud üles soovi võidelda, väljaõpetamine, kõik see ei suutnud saada jagu 60 000 mehelisest partisaniarmeest, mis rahastab ühes maailma vaesemas riigis ennast oopiumi tootmise ja väljapressimisega.
Nagu kõigis oma lõpliku kõdunemise järgus olevates impeeriumites, ei vastuta sellise nurjumise eest mitte keegi, nagu keegi ei vastuta ka Iraagi, Süüria, Liibüa, Somaalia, Jeemeni või kus iganes mujal toimunud äpardumiste eest. Ei vastuta kindralid. Ei vastuta poliitikud. Ei vastuta Luure Keskagentuur (CIA) ja teised luureorganisatsioonid. Ei vastuta ajakirjanikest kaasajooksikute õukond, kes on käitunud sõdade ergutustüdrukutena. Ei vastuta kaasosalistest teadlased ega valdkonna eksperdid. Ei vastuta kaitsetööstus. Impeeriumid oma lõpus on kollektiivsed enesetapumasinad. Impeeriumi lõpuaegadel pole sõjavägi enam hallatav, see ei vastuta millegi eest ja selle eesmärgiks on peamiselt ainult enese alalhoidmine, hoolimata sellest kui palju fiaskosid, äpardusi ning kaotusi seda rahvusriigi laiba otsas ratsutades tabab, või kui palju raha see suudab röövida, mis omakorda teeb kodanikkonna vaesemaks ning määndab valitsusinstitutsioone ja füüsilist taristut.
Inimlikust tragöödiast – Browni Ülikooli Watsoni Instituudi andmetel on Iraagi, Afganistani, Süüria, Jeemeni, Pakistani, Jeemeni, Somaalia, Filipiinide ja Liibüa sõdades hukkunud vähemalt 801 000 inimest ja vähemalt 37 miljonit on jäänud ilma kodust – on saanud ainult tühine kõrvalmärkus.
Pea kõik viimase nelja tuhande aasta jooksul olemas olnud umbkaudu seitsmekümnest impeeriumist; mille hulgas on Kreeka, Rooma, Hiina, Osmanite, Habsburgide, imperiaalse Saksamaa, imperiaalse Jaapani, Briti, Prantsuse, Hollandi, Portugali ja Nõukogude impeeriumid; hukkusid tänu sarnasele sõjalise rumaluse orgiale. Rooma Vabariik, selle kõrgaeg, kestis ainult kaks sajandit. Meie [Ameerika Ühendriigid] oleme hävimas ligikaudu sama ajaga. See on põhjus, miks Karl Liebknecht nimetas Esimese Maailmasõja alguses Saksamaa sõjaväge, mis ta vangistas ja hiljem tappis, "sisevaenlaseks".
Mark Twain, kes oli impeeriumi seemnete külvamise, nagu see toimus Kuubal, Filipiinidel, Guamis, Havail ja Puerto Ricos, tuline vastaline, kirjutas välja mõeldud Ameerika Ühendriikide kahekümnenda sajandi ajaloo, milles "vallutusteiha" hävitas "Suure Vabariigi … [sest] tallates välismaal abitute inimeste otsas on sellele õpetanud, loomuliku protsessi tulemusel, suhtuda apaatiaga sarnastesse arengutesse ka kodus; rahvahulgad, kes plaksutasid teiste inimeste vabaduste hävitamise peale, pidid maksma selle vea eest oma enda kannatustega".
Twain mõistis, et välisriikide okupeerimise, mille eesmärgiks on valitseva eliidi rikastumine, ajal kasutatakse okupeeritud rahvaid laborirottidena kontrollitehnikate välja arendamiseks, mida hiljem saab kasutada kodumaal. Näiteks elajalikust Filipiinide okupatsioonist, kus kasutati tohutut nuhkidevõrgustikku ja kahtlusaluseid peksti, piinati ning hukati, sai Ameerika Ühendriikides hiljem mudel, mille peale ehitati siseriiklik keskne korrakaitse ja luureandmete kogumine. Iisraeli relva-, luureseadmete- ja droonitööstused katsetavad oma tooteid palestiinlaste peal.
See on üks saatuse mustadest naljadest, et see oli Ameerika impeerium, mida juhtis Jimmy Carteri rahvusliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski, mis sigitas tänase Afganistani segaduse. Brzezinski juhtis mitme miljardi dollari suurust CIA salaoperatsiooni, millega relvastati, õpetati välja ja varustati Talibani, et need sõdiksid Nõukogude Liidu vägedega. See salaoperatsioon jättis kõrvale ilmaliku demokraatliku opositsiooni, mille tulemusena sai Talibanist piirkonna võimas jõud, mis hakkas peale Nõukogude vägede lahkumist levitama radikaalset islamit muuhulgas ka Nõukogude Kesk-Aasias. Aastaid hiljem üritas Ameerika Impeerium meeleheitlikult oma loomingut hävitada. 2017. aasta aprillis, absurdse tagasilöögi näitena, kukutasid Ameerika Ühendriigid "kõigi pommide ema" – mis on Ameerika arsenali kõige võimsam tavapomm – Islamiriigi Afganistani koopakompleksile, mille ehitamisse ja kindlustamisse CIA oli investeerinud miljoneid dollareid.
2001. aastal toimunud 11. septembri rünnakud ei kujutanud Ameerika Ühendriikide jaoks eksistentsiaalset ohtu. Need ei olnud ka poliitiliselt nii märkimisväärsed. Need ei kõigutanud üleilmset jõudude tasakaalu. Need ei olnud sõja kuulutamine. Need olid nihilistlikud terroriteod.
Ainus viis terroristidest jagu saamiseks on nende eraldamine nende endi ühiskondadest. Ma olin rünnakute ajal New York Timesi lähetusel Lähis-Idas. Suurem osa islamimaailmast vaatas neid islami nimel toime pandud inimsuse vastaseid kuritegusid õuduse ja halvakspanuga. Kui meil oleks toona olnud julgust olla haavatavad, kui me oleksime saanud aru, et tegemist on luuretegevuse- mitte tavalise sõjaga, oleksime me täna hulga turvalisemas olukorras. Sellised varjusõjad, nagu sai näha iisraellaste näitel, kes jälitasid 1972. aastal Müncheni olümpiamängude ajal mõrvatud sportlaste tapjaid, võivad nõuda kuid, isegi aastaid tööd.
Kuid 11. septembri rünnakud andsid valitsevale klassile, kes ihaldas kontrolli Lähis-Ida üle, seda eriti Iraagis, millel polnud rünnakutega midagi tegemist, õigustuse korraldada Ameerika Ühendriikide ajaloo suurim strateegiline prohmakas – mis on Afganistani ja Iraagi invasioon. Nende sõdade arhitektid, kelle hulgas oli ka senaator Joe Biden, teadsid riikidest, mida rünnati, väga vähe. Nad ei hoomanud tööstuslike ja tehnokraatliku sõja piire või tagasilööke, mida toob kaasa nendest sõdadest põhjustatud Ameerika Ühendriikide vastane vältimatu vaen islamimaailmas. Nad uskusid, et neil õnnestub piirkonnas võimule upitada kuulekad režiimid, ja kuna sõda Afganistanis saab läbi mõne nädalaga, siis kasutada Iraagi naftatulusid riikide ülesehitustööks ning mis oleks maagiliselt taastanud maailmas Ameerika Ühendriikide hegemoonia. Tegelikult läks kõik vastupidi.
Sissetungimine Iraaki ja Afganistani, rauda mõrandavate pommide kukutamine küladele ja linnadele, inimröövid, kümnete tuhandete inimeste piinamine ja vangistamine, droonide kasutamine taevase hirmu külvamiseks, oma au ja väärikuse kaotanud radikaalsete džihhadistide elluäratamine, sellest kõigest sai võimas tööriist, mis aitas väravata võitlejaid USA ning NATO vägede vastu. Meie [Ameerika Ühendriigid] olime parim asi, mis sai eales juhtuda al Qaedale ja Talibanile.
Ameerika Ühendriikide võimustruktuurides ei seisnud nendele invasioonile vastu pea mitte keegi. Kongress hääletas 518 ühe vastu eelnõu poolt, mis andis president George W Bushile õiguse sõdade alustamiseks. Ainsaks eriarvamusele jääjaks oli kongressisaadik Barbara Lee. Neid meie seast, kes julgesid eesootava verejanulise idiootsuse vastu sõna võtta, mõnitati, jäeti ilma meediaplatvormidest ja visati tühermaale, kuhu enamus meist on ka jäänud. Neile, kes müüsid ennast sõjale maha, jäid nende megafonid alles, tasuna impeeriumile ja sõõjatööstuskompleksile osutatud teenete eest. See ei olnud oluline kui küünilised, või rumalad need inimesed olid.
Ajaloolased kutsuvad impeeriumite kustumise aegade ennasthävitavat militaristlikku seiklusjanu "mikro-militarismiks". Peloponnesose sõjas (431–404 eKr) vallutasd Ateenlased Sitsiilia, kaotades selle juures kakssada laeva ja tuhandeid sõdureid, mis põhjustas kogu impeeriumis ülestõuse. Ühendkuningriigid ründasid 1956. aastal Suessi kanali riigistamise tõttu Egiptust ja pidid alandusega oma väed tagasi tõmbama, mis omakorda tugevdas araabia rahvuslaste, nagu seda oli Egiptuse Gamal Abdel Nasser, positsioone.
"Kui tõusvad impeeriumid on ülemere valduses sõjajõu rakendamise ja nende kontrollimise osas tihti arukad, isegi mõistlikud, siis kustuvad impeeriumid kipuvad korraldama halvasti läbi mõeldud sõjalisi jõudemonstratsioone, unistades sellest, kuidas julged sõalised käigud taastavad kuidagi nende kaotatud prestiiži ja väe," kirjutab ajaloolane Alfred McCoy raamatus "Ameerika sajandi varjus: USA üleilmse võimu tõus ja langus" (In the Shadows of the American Century: The Rise and Decline of US Global Power). "Olles tihti irratsionaalsed, toova need mikromilitaarsed operatsioonidd kaasa halvavad kulud või alandavad kaotused, mis ainult kiirendavad toimuvaid allakäiguprotsesse."
McCoy sõnul teeb Ameerika impeeriumile lõpu hetk, kui dollar ei ole enam maailma reservvaluuta. Selle positsiooni kaotus toob kaasa hävitava ja pikalt kestva majanduslanguse. See sunnib märkimisväärselt vähendama üleilmset sõjalist kohalolekut.
Impeeriumi kole ja räpane nägu, mida saadab dollari reservvaluuta staatuse kaotus, saab kodus tuttavaks. Hale majanduslik maastik, koos kõdu ja lootusetusega, kiirendab erinevaid vägivaldseid ja ennasthävitavaid patoloogiaid, mille seas on massitulistamised, vihakuriteod, narkootikumide üledoosid, tappev ülekaalulisus, enesetapud, hasartmängud ja alkoholism. Riigis toetuvad näilised õigusriigi põhimõtted üha rohkem sõjaväestatud politsei jõule, mis on oma olemuselt siseokupatsiooniväed. Süsteemi toetab vanglakompleks, kus juba täna hoitakse veerandit maailma vangidest, kuigi Ameerika Ühendriikides elab vähem kui viis protsenti maailma rahvastikust
Meie allakäik saabub ilmselt kiiremini kui me arvata oskame. Kui sissetulekud vähenevad või kaovad, siis McCoy sõnul muutuvad impeeriumid "rabedaks". Majandus, mis väga suures osas sõltub valitsuse toetustest, et toota peamiselt relvi ja laskemoona, mis rahastab sõjalist seiklusjanu, kukub allakäigutsüklisse ning dollarist jääb järele ehk kolmandik selle endisest väärtusest. Kuna imporditava kauba hind tõuseb märkimisväärselt, siis toob see kaasa dramaatilise hindade kasvu. Riigivõlakirjade devalveerimine teeb meie massiivse riigivõla kinnimaksmise pea võimatuks. Töötus tõuseb 1930. aastate majanduslangusega võrreldavatesse kõrgustesse. Sotsiaaltoetused, kuna eelarvet tõmmatakse kokku, muutuvad märksa väiksemaks või kaovad sootuks. Selline düstoopiline maailm toidab raevu ja hüperrahvuslikust; sellist, mis ühel hetkel tõi Valgesse Majja Donald Trumpi. See toob korra hoidmise eesmärgil kaasa autoritaarse riigi ja minu hinnangul kristliku fašismi.
Tööriistad, millega kontrollitakse impeeriumi tänaseid äärealasid, muutuvad üleüldisteks. Üleüldine jälgimine, isikuvabaduste kaotus, surmava jõu kasutamise õigusega militariseeritud politsei, droonide ja satelliitide kasutamine meie jälgimiseks ja hirmu all hoidmiseks, millega käib kaasas ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia tsensuur, mis on täna iraaklaste ja afgaanide jaoks nii tuttav, hakkab kujundama elu Ameerikas. Me ei ole esimene impeerium, mida tabab selline saatus. See on väga tuttav lõpp. Imperialism ja militarism on mürgid, mis teevad lõpu võimude lahususele ja demokraatiale, milline süsteem on ehitatud üles türannia ärahoidmiseks. Kui neid, kes on nende kuritegude toimepanemise taga, ei võeta vastutusele, mille juures ma mõtlen massiliste väljaastumiste korraldamist, siis peame selle eest maksma meie ja see juhtub juba varsti. Me peame maksma nende kõrkuse ja ahnuse eest.
Toimetas Karol Kallas