2020. aastal valminud teadusuuringus leitakse, et 1980ndatel aastatel sai tarbijakaitse vabaühendustest omaette tööstusharu, mis sõltub üha enam tootjate rahast. Eriti paistavad ettevõtete tarbijate eest kaitsmisega silma rahvatervisetööstuse tarbijakaitseorganisatsioonid.
1905. aastal avaldas ajakirjanik Samuel Hopkins Adams 11-osalise lugude seeria Collier'si patenteeritud ravimitest. Skandaali põhjustanud seeria kandis pealkirja "Suur Ameerika pettus" (The Great American Fraud) ja Adams juhtis tähelepanu, kuidas paljud patentravimid teevad kasutajatele kahju. Tema artikliteseeria ajel võeti 1906. aastal vastu puhta toidu ja ravimite seadus (Pure Food and Drug Act), vahendab teadusteabeportaal Big Think.
Toona oli ajakirjandus teistsugune. 1906. aastal kirjutas ajakirjanik ja kirjanik Upton Sinclair raamatu "Džungel" (The Jungle), mis samuti aitas kaasa viidatud seaduse kehtestamisele ja tänu millele võti lisaks vastu liha kontrollimise seadus (Meat Inspection Act). Demokraadist Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt sõimas esmalt Sinclairi hullumeelseks sotsialistiks, kuid peale raamatu lugemist saatis ta siiski inspektorid lihatööstuseid kontrollima.
Järgnes periood, kus paljastati suurel hulgal ohte rahvatervisele ja tarbijakiatseühendused nõudsid valjul häälel suuremat valitsuse kontrolli tervishoiuteenuste ning -toodete ning rahvatervise üle. Toonast aktivismi käsitlev teadusartikkel kirjeldab, kuidas peamiselt naiste asutatud ja juhitud programmid sõdisid rämpsteaduse ja ravimi- ning toidutööstuse vastutustundetusega.
Viidatud uurimus, mis ilmus teadusajakirjas Journal of Bioethical Inquiry (Bioeetiliste uuringute ajakiri) päädib kirjeldusega, kuidas tänapäevased rahvatervisetööstuse tarbijakaitseorganisatsioonid on võetud üle farmaatsiatööstuse lobi poolt. Kirjeldatud anastamine on olnud sihipärane.
Tarbijakitseühendused luuakse reeglina parimate kavatsustega. Uuringu autorid Sharon Batt, Judy Butler, Olivia Shannon ja Adriane Fugh-Berman kirjutavad:
Paljud naiste klubid on valdkonna andmete kogumisega jõudnud "kodanikuteaduse" tasemele, tänu neile on asutatud kohalike omavalitsuste tervisekontrolli kodasid, mis on hakanud selliste ühenduste tõstatatud probleeme lähemalt uurima. Naisteühendused varustasid ajakirjanikke skandaalsete materjalidega, mis tõmbas hoolimatusele ja kuritahtlikkusele avalikkuse tähelepanu, millega kaasnesid suured paljastused.
Järgnevatel kümnenditel kogusid tarbijakaitseühendused üha rohkem auru. Tänu nende algatustele võeti 1938. aasta vastu toidu, ravimite ja kosmeetikaseadus, mille põhjuseks oli rohkem kui saja inimese (peamiselt laste) surm peale võimude poolt heakskiidetud ravimi Sulfanilamide'i manustamist.
Varaste tarbijakaitseühenduste tähelepanu all oli ka toidutööstus, mis hakkas toona üha rohkem kasutama keemilisi säilitusaineid. Ameerika Ühendriikide mõjuka ajakirja Consumer Reports (Aruanded tarbijale) juured on tolle aja aktivismis. See oli aeg kui nii toidu- ja ravimitööstusel olid suhteliselt vabad käed katsetada uusi tooteid kasutajate peal, millega kui üldse, kaasnesid minimaalsed tagasilöögid.
Liikumine arenes ja tarbijakaitse organisatsioonid tegutsesid peamiselt eraannetuste ning vähese sihtasutuste toetuste abil. Kuid 1980ndatel sai tarbijakaitsest omaette tööstusharu ja ühendused muutusid profiorganisatsioonideks.
Kuigi täna on veel ühendusi, mis ei võta vastu annetusi ettevõtetelt, siis suur osa neist sõltub viimaste toetusest. Paraku toob see kaasa kompromisside tegemise.
Ameerika ühendriikides on kaks kolmandiku patsiendiõiguste ühendustest rahastatud ravimitööstuse poolt. 2015. aastal annetas ravimitööstus antud valdkonna organisatsioonidele vähemalt 116 miljonit dollarit.
Näiteks Rahvuslik Vaimuhaiguste Ühendus (National Alliance on Mental Illness; NAMI), mille asutasid kaks skisofreenikutest laste vanemat, sai kolme aasta jooksul 18 ravimiettevõttelt kokku 12 miljonit dollarit. Kõige suurem annetaja oli Prozaci tootja Eli Lilly. 2008. aastaks moodustas NAMI annetustest kolm neljandikku ravimitööstuse raha.
Olukord on ilmselt hullemgi:
Eli Lilly üks juhtidest andis NAMIle aenu, mille maksis sellele inimesele tagasi Eli Lilly ja seda ajal kui nimetatud Eli Lilly juht aitas NAMIt selle kontoris "strateegilise planeerimise" vallas.
Suur raha muudab seda, kuidas organisatsioonid ravimitega kaasnevaid ohte kajastavad, mis omakorda väärastab avalikkuse arusaamist. Raha mõjutab samuti kodanikuaktiviste, kes ei pööra ravimitega kaasnevatele mõjudele nii palju tähelepanu kui peaksid ja eriti puudutab see vaimse tervise valdkonda.
Ajakirjanik Robert Whitaker kirjeldab, kuidas jõudis turule Xanax. Tootja poolt läbi viidud uuringutega, kui tõhus on Xanax paanikarünnakute vastu, jõuti väidetavalt tulemuseni, et nelja nädala jooksul ületas ravim platseebo tõhusust, mis on bensodiasepiinide (Xanaxi toimeaine) lühiajalise kasutamise puhul tavaline. Kuid tegemist ei olnud nelja nädalase katseperioodiga, see kestis neliteist nädalat.
Kaheksanda nädala lõpus polnud platseebo ja Xanaxi tõhususel mingit vahet.
Neljateistkümnenda nädala lõpuks mõjus platseebo paremini kui Xanax. Palju paremini.
Miks kirjutatakse Xanaxit paanikahäirete vastu tänaseni välja? Sest tootja Upjohn avaldas ainult nelja nädalase uuringu tulemused. 14 nädala uuring ei ole ettevõttele soodne. Peaaegu nelikümmend aastat hiljem kasutab Xanaxit 25 miljonit Ühendriikide kodanikku ja seda vaatamata asjaolule, et ravimiga kaasneb hulgaliselt kõrvalnähte ning see tekitab sõltuvust.
Uuringu autorid juhivad tähelepanu, et suur hulk tarbijad ei tea, kuidas tarbijakaitseühendusi rahastatakse:
Rahvusvahelises uuringus, mis vaatles Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Austraalia, Kanada, ja Lõuna-Aafrika rahvatervisetööstuse tarbijakaitseühendusi leiti, et need ei kirjeldanud oma kodulehekülgedel adekvaatselt seda määra, kui palju nad on seotud ravimitööstusega. Uuringus vaadeldi kümne terviseprobleemiga tegelevaid organisatsioone: vähk, südamehaigused,diabeedid, astma, tsüstiline fibroos, epilepsia, depressioon, Parkinsoni tõbi, osteoporoos ja reumatoidartriit.
Uuringus küsitakse: kui ravimi- ja tarbijakaitsetööstus mõlemad eiravad ravimite pikaajalisi kahjusid, kui viimane sõltub esimese rahast, siis keda ja mille eest tarbijakaitsetööstus üldse kaitseb?
Autorid jäävad rahvatervisetööstuse tarbijakaitseühenduste osas kriitiliseks:
Asemel, et süüvida patsientide kogemustesse ja nende pealt kujundada välja oma organisatsioonide agenda ning esitada ravimtööstusele põhjendatud väljakutseid, on tänased (rahvatervisetööstuse) tarbijakaitseühendused vaiki. Need ei räägi ravimite kõrgetest hindadest ega kahjudest, seistakse vastu patsientide põhiõiguste rakendamisele ja toetatakse ravimeid mis pole tõhusad ega turvalised.
Toimetas Karol Kallas