Kinodes jookseb ilmselt käesoleva aasta kõige olulisem, samanimelisel klassikalise teadusulme teosel baseeruv, film "Düün". Endine keemiateadlane ja majandusteoreetik Tom Luongo selgitab oma blogis Gold Goats'n Guns Düüni olulisust tänases maailmas, nähes selles metafoori kokku kukkuvale maailmakorrale ja selle vastasele ärganud "ebapuhaste" masside hoogu võtvale ülestõusule.
Ma olen kärsitult oodanud Frank Herberti teadusulme klassika "Düüni" elluäratamist Denis Villeneuve'i poolt. Ma ei oota filmi ainult selle pärast, et tegemist on minu ühe lemmikraamatuga, et see on peenelt üles ehitatud käsitlus religioonist, sugudevahelistest suhetest, võimust ja poliitikast, vaid eelkõige selle tõttu, et tänane ajalooperiood on filmi linastumiseks täiuslik.
Konkreetne lugu, mis ei sarnane üldse teiste hiljutiste kassahittidega, peaks panema meie poliitilistel juhtidel püksid püüli sõeluma, sest ekraanil on nemad ise oma erinevates vormides. Ja see hirm võib olla piisav, et äratada üles Uinuja (sleeper), raamatu kõnepruuki kasutades see vaikiv enamus, kes peab leppima Covid-19 järgse aja kõleda tulevikuga.
Villeneuve'i, kes on ilmselt teema võimalikest parim käsitleja, kätes võib filmist saada kultuurisõja murdepunkt. Villeneuve on üks vähestest täna tegutsevatest režissööridest, kes suudab panna kokku suurepärase pildikeele paljutahulise looga ja jäädes selle juures kütkestavaks.
Ta meenutab Ridley Scotti, kuid tema pole aastakümneid enam midagi teinud.
Düün on lugu kriisis inimeste kosmoseimpeeriumist ja kelle tsivilisatsioon, tänu mitmetele barbaarsuse perioodidele, on sõltuv ainult ühest kaubaartiklist – vürtsist. Seda vürtsi leidub ainult ühel planeedil, Arrakisel, mida kutsutakse ka Düüniks.
Vürts nafta metafoorina on ilmne, sest Herbert üllitas raamatu 1965. aastal.
Düün on mitmete žanrite pastišš. See on klassikaline kangelase, kelleks on peategelane Paul Atreides, rännak murdeeast täiskasvanuikka, kelle lugu jutustatakse ühelt poolt väga lähedaselt, kuid teiselt tema ajaloolist tähtsust teadvustavana. See on pingeline poliitdraama, milles kuus suurt Koda üritavad maha suruda nende võimu vastu käivitatud püha sõda.
Vaadates meie maailma kui me läheneme 2020. aasta lõpule [arvamuslugu kirjutati algselt 2020. aasta lõpus kui film pidi esilinastuma], on Düün eriti asjakohane, sest see näitab meile sarnast aega, millises me oleme meie endi impeeriumite eluajatsüklis. Filmi vaadates peaks see saama inimestele selgeks.
Film näitab, kui seda õiges vaimus vaadata, mis juhtub siis kui enamuse arvel väheste kätte koondunud võim muutub mürgiseks. Kodade korruptsioon, nende vandenõud ja kavaldamine üksteise vastu vürtsi kontrollimise nimel, on kogu tegutsemise ajendiks.
Lugu on süvavaade liitekohtadest katki ühiskonnale, kus poliitilised pealisehitused, mis on olnud oma kohal sajandeid, paaduvad. Kuid see on ka sirgjoneline lugu, mis juhul kui see vabastada liialdustest, räägib sujuvalt uue maailma tõusust vana varemetele.
See on lugu elu allikaks olevast kõrbemaailmast, mille halastamatu keskkond vormib tavalistest inimestest loodusjõud.
Sest, lõpuks, räägib Düün võimu piiratusest ja kuidas see korrumpeerib igaühte. See näitab meile kõigile, kuidas hirm paneb inimesed võtma ette meeleheitlikke samme, selleks et jääda võimule. Lugu räägitakse peamiselt Pauli seisukohast kui temast saab mees, kes juhib ülestõusu. Kuidas imperaator, kelle olemasolu on taustal olev ähvardus kõigi piisavalt rumalate jaoks, kes julgevad talle ja tema piiramatule võimule vastu hakata, on sunnitud käivitama totaalsete muutuste sündmuste ahela.
Ja temagi, nagu iga teine türann, ebaõnnestub.
Peale aastaid Villeneuve'i käes kidununa peab Düün vastama kõige olulisemale küsimusele: "Miks just nüüd?" Film ei ilmu täna selle pärast, et kellelgi Hollywoodis olid selleks vajalikud õigused. Need õigused olid alguses Herberti poja käes, kes suutis neid hallata viisil, et neist polnud talle enam mingit kasu. Millisest olukorrast sai projekt alguse.
Seda lugu prooviti rääkida kaheksakümnendatel kui David Lynch tegi sellest õnnetu saatusega filmi, aga see oli vale aeg.
Siis ei saatnud filmi tänased sündmused. Toona kestis [Ronald] Reagani entusiasmi täis Ameerika taaskäivitamise aeg. Kaks aastat varem oli Ridley Scott põrunud Blade Runneriga, mida täna peetakse klassikaks, kuid millest esilinastumise aegu ei arvatud suurt midagi.
Selle põhjuseks peab olema suur hirm, miks nad toovad filmi ekraanile täna [2020. aasta lõpus]. Hirm on suurim takistus, mille Paul peab ületama, et jääda ellu enda kanda võetud eesmärki täites. Tema lugu oleks pidanud jõudma meieni vastu 2022. aastat ja kui nii juhtub, siis peaks see tekitama selle maailma türannides surmahirmu.
* * *
Alates ajast kui ma selle loo kirjutasin [2020. aasta lõpus], on juhtunud hulgaliselt asju, mis mu ootusi kinnitavad. Minu kirjatükk oli üleskutse enese ette valmistamiseks kõleda ja hirmutava tuleviku vastu. See oli samuti hoiatus, et me ei usaldaks institutsioone, mis peaksid meid ohtude eest kaitsma.
Siis ma olin mures koroonapokalüpsise tagajärgede pärast, mis on täna leidnud kinnitust nii Covid-9/11 vaktsiinide kui ka [Donald] Trumpi võimult kõrvaldamise näol, mida tehti rabistades ja silmnähtavalt ebaausaid võtteid kasutades. See oli põhjus, miks ma arvan, et [2020. aasta USA presidendi]valimised on maailmakorra murdepunktiks.
Need valimised olid algus. See oli singulaarsus, kus üks maailm lõppes ja teine algas. Sellel päeval ärkas Uinuja ja need, kes seda ei näinud, või ei tahtnud selle tähtsust näha, on süüdi jubedustes, mis on sellest ajast peale meid tabanud ja mis ootavad meid alles ees.
Kui me vaatame Covid-9/11 vaktsiinide läbikukkunud narratiivi, nende olematut tõhusust ja päris ohtu, mida need kujutavad riskirühmadesse mitte kuuluvatele kohortidele, siis on täiesti arusaadav, kuidas korporatiivse meedia pealkirjad muutuvad üha meeleheitlikumaks, kuidas meid – pesemata, roojaseid, vaktsineerimata ja allumatuid – proovitakse lämmatada üha pöörastemate võtetega.
Joe Biden ähvardab sõdureid, kes ei soovi ennast vaktsineerida, autu errusaatmisega (dishonorable discharge). Ma olen kuulnud tuttavate sõjaväelaste käest, et selliseid võib olla kuni 90 protsenti.
New Yorki osariigi kuberner Kathy Hochul ähvardab meditsiinitöötajad asendada "välismaalastega" kui need ei tee oma süste ära. Ta arvab tõsimeeli, et tema amet annab talle selleks õiguse.
Austraalias lihtsalt tulistatakse avalikult meeleavaldajate pihta.
Tõlkis Karol Kallas