Oleme valinud raskema tee, õige tee, tõe, õiguse ja õigluse tee, vabaduse tee – jätkakem sellel teel taganematu jõuna, üheskoos, ütles 23. oktoobri meeleavaldusel peetud kõnes ironmanist ettevõtja ja kodanikuaktivist Elvis Brauer.

Tere ilusad inimesed! Kaasmaalased! Kaasvõitlejad! Mehed ja Naised! Isad ja emad! Pojad ja tütred!

Viimasel aastal on tehtud uskumatuid vigu. Saatuslikke vigu. Vigu, millel on pöördumatud tagajärjed. 

Piirangud ja sulgemised – lockdownid – lähevad ajalikku ühtede halvimate otsustena, mis sellel maal kunagi on tehtud. Punkt. 

Me peame nendest asjadest rääkima, et need enam mitte kunagi ei korduks ning et neid ühel päeval mäletataks. 

Piirangud ja sulgemised on rikaste lõbu. Kui sul on palju raha ja vara, siis sa elad kriisi üle. Kui ei, siis pead sa võitlema. Võitlema, et toit oleks laual, katus peakohal ja pere toidetud. 

Suhtelises vaesuses elab Eestis ca 280 000 inimest ja need numbrid on kasvamas. Absoluutses vaesuses üle 30 000 inimese. Peaaegu iga hääbuvat ühiskonda iseloomustav näitaja on tõusutrendis. 

Ja ma ei räägi illusoorsest majanduskasvu näitajast, mille põhjal meie ignorantsed ja külmaverelised riigijuhid väidavad, et oleme vaata et paremas seisus, kui enne kovidiootlust. 

Piirangute ja seeläbi reaalmajanduse hävitamise tõttu jääb üle maailma tööst ilma rohkem kui 150 miljonit inimest, kes võivad langeda vaesusesse. Sest sulgeti tarneahelad, pandi kinni tootmised, suruti pankrotti ettevõtted ja öeldakse lahti tervetest töötajatest. Inimestest, kes jätavad endale õiguse tervist puudutavates küsimustes ise otsustada.

Ei, me ei nõua midagi juurde. Ei mingeid lisaõigusi. Me keeldume oma senistest õigustest loobumast!

Mõistame hästi, et õigustega kaasnevad kohustused ning nii meie töökohustused, kohustused oma kaasmaalaste, oma maa ja pereliikmete, oma kamraadide ees ja meie põhiseadusliku korra kaitse tagamise osas – on täidetud. 

Üle 15 000 teadlase on allkirjastanud Barringtoni deklaratsiooni, kinnitades, et koroonapiirangud on kaasaja suurim oht meie tervisele. Kuid meie liidreid see ei huvita.     

Need ei ole ohvriteta kuriteod. Hiirt tapetakse kahuriga ning kahju tehakse kordades rohkem kui kasu. 

Tehtud on pöördumatut kahju meie noortele. Meie lastele. Ehk meie tulevikule. 

Suitsiidikatsega noori valdab depressioon, lootusetus ja üksildus. 

Lastehaiglasse pöördub iga kuu 11-15 suitsiidikatse järgset noort. See on ametlik info. Enamik neist on vanuses 12+. Iga viies laps on mõelnud enesetapust. Me oleme nende näitajatega tipus. 

Antidepressantide väljakirjutamine on tõusnud sadu protsente. 

Suremus on üleval, mitte koroona pärast. Vaid plaanilise ravi edasilükkamise pärast. Vähidiagnooside arv on meeletult langenud. Mitte selle pärast, et haigeid vähem oleks – pigem vastupidi –, vaid sellepärast, et plaanilist ravi piiratakse ja peatatakse.

End süstida lasnud inimesed helistavad mulle pisarsilmil vabandades. Nad on oma tervise võib-olla et pöördumatult rikkunud. Kui inimene tahab endale padruni lõua alla lasta, siis ka see on ka tema õigus. Me ei lähe kelleltki maski eest rebima aga tahame jätta endale õiguse ise otsustada.

Ma ei lase oma kohviku uksest inimesi sisse lähtudes kehamassi indeksist. Ma ei küsi neilt seda tervisepassi. Tervisegestaapo ees ma ei kummarda. Ma kummardan teie ees!

Väikesed kohvikud ja muud ettevõtted tahetakse kinni panna. Energiakriis sunnib paljud loobuma. Perefirmad hävivad. Turud monopoliseeritakse. Progressiivne maksustamine nii nähtavate kui peidetud maksude näol. Eraomandi hävitamine. Raha teenimine muutub aina raskemaks ja vabadele inimestele peatselt võimatuks. Inimesed jäävad sõltuvaks, nad pannakse fakti ette. Aga ei…kõik on vabatahtlik.

Sa ei oma mitte midagi, sul ei ole mingit privaatsust ja sa oled õnnelik. Seda ütlevad meile need globalistidest psühhopaadid. 

Jeff Besoz ja teised on rikkamad kui kunagi varem. Ka siin Eestis ei osta meie maad ja metsa kokku eestlased. Selle ostavad kokku jõukad ametnikud ja välisinvestorid. Need maad ja metsad. Meist saavad orjad omal maal. Eluaegsed rentnikud ja sõltlased omal maal. Loen neid seaduseelnõusid ja judin jookseb üle selja, kui näen millised võimalused meie varade hõivamiseks õhku jäetakse. 

Koolidest, vägedest ja teenistustest vabastatakse kõik ametnikud, kes ebamoraalsele käsule ei allu. Seda selleks, et jätta alles vaid kuulekad käsutäitjad. 

Tahetakse jätta alles vaid need, kes tõstaksid käsu korras relva, vajadusel ka oma rahva vastu. Loen kommentaare sellest kuidas meid, terveid ja valikuvabadust pooldavaid kodanikke tahetakse panna juba kinni Virumaa kaevandustesse. Kuhu me oleme jõudnud?

Jaga ja valluta. See on iidvana strateegia. Meile, koertele visatakse kont ning me kisume teineteist lõhki. Tolmupilv on kõrge, kuid kui see tolm settib, pole meist keegi midagi võitnud. Maja, mida valvasime on tühjaks veetud ning meie ümber on ehitatud puur – ja meil selle puuri võtit ei ole. 

Me kõik seiame lahkteel. Minagi olen minevikus valinud valesid teid, aga nüüd valin ma õige tee. Meie siin oleme valinud raskema tee. Õige tee. Tõe ja õiguse, õigluse tee. Vabaduse tee. Jätkakem sellel teel, taganematu jõuna, kõik üheskoos!

Elagu Eesti