Meeleavalduse kolme punkti kajastamisega ei saanud hakkama ükski peavoolu meediakanal. Ajakirjanikud, kes kutsusid sündmust vaktsiinivastaseks ei osanud eristada omavahel kahte täiesti erinevat mõistet. Olla vastu sundvaktsineerimisele ei ole sama, mis olla vaktsiinivastane, kirjutab sõltumatu Covid-19 uurija ja molekulaarbioloogia magister Kaari Saarma.
"Kui jätate inimese tõest ilma, mõtlevad nad endale uue." – Brogan Lee Fullmer
Meeleavalduse toimumise päev oli külm ja vihmane. Olin öö otsa üleval, sest kirjutasin kõnet, millesse tahtsin üheaegselt kaasata nii fakte teadusest kui lootust. Lisaks midagi, mis ühendaks ja lepitaks kahte vaenujalale aetud poolt. Magamatusest hoolimata oli olemine klaar ja rahulik. Teadsin, et korraldajad teevad kõik, et meeleavaldus kulgeks rahumeelselt ja väärikalt. Ka politsei oli pöördunud korraldajate poole aumeheliku küsimusega: „Kuidas saame olla kasuks?". Isegi Vikerraadio hommiku uudistes mainiti meeleavaldust sõbralikult. Tundus, et asjad muutuvad paremuse poole.
Meeleavaldus toimus pidulikus ja mõistvas õhkkonnas
Mitmed kõnelejad üllatasid oma vaimsuse ja sügavusega, näiteks Artur Sirk, Irina Zahharenkova, Merje Tomson, Joona Sõsa ja Markus Järvi. Oli ka käredat huumorit, täis valu ja soojust. Neli tundi koha peal seista oli aga kõlekülm. Imetlesin lõpuni olijate sitkust. Ilmselt hea ilmaga oleks meid olnud kordades rohkem.
„Koit" Tõnis Mäe esituses kõlas kui kinnituseks, et on inimesi, kes jäävad endale truuks, ega lase endaga manipuleerida ka keerulistel aegadel. Koju sõites mõtlesin kergendusega, et nii suurt ja rahumeelset meeleavaldust ei õnnestu meedial maha vaikida, ega kutsuda äärmuslikuks vaktsiinivastaste ürituseks. Aga eksisin.
On arusaadav, et eemalolijatel on toimunust oma nägemus. Kui enamik kohal külmetajatest pidas sündmust ühendavaks ja ülendavaks, siis kodusoojustes leidus eeskätt tänu meedia poolt maalitud pildile neid, kelle hinnangul oli tegu isekate ja rumalate äärmuslaste ettevõtmisega.
Mõistan mõlemaid pooli. Ent keeldun mõistmast neid, kes sündmuse kohta sihilikult valetasid. Peavoolumeedia on maalinud meeleavaldusest ehmatavalt väärastunud pildi. Erandina toon välja neutraalse ja asjakohase ülevaate Aktuaalses Kaameras, mis siiski ei kajastanud tõeselt kolme peamist punkti, mille vastu seisti:
1) Faktiline sundvaktsineerimine
2) Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine
3) Tervete laste Covid-19 vaktsineerimine.
Meeleavalduse kolme punkti kajastamisega ei saanud hakkama ükski peavoolu meediakanal. Ajakirjanikud, kes kutsusid sündmust vaktsiinivastaseks ei osanud eristada omavahel kahte täiesti erinevat mõistet. Olla vastu sundvaktsineerimisele ei ole sama, mis olla vaktsiinivastane. Meeleavaldusel oli omajagu vaktsineeritud inimesi.
Arste ei halvustatud
Üheski kõnes ei halvustatud arste. Vastupidi, mitmed kõnelejad väljendasid tänu ja lugupidamist meie vapratele meedikutele. See, et rahva sekka olid pugenud üksikud provokaatorid, kes eirasid korraldajate palvet osaleda ainult soliidsete plakatitega, on kahetsusväärne. Veel kahetsusväärsem, et 10000 viisaka osavõtja hulgast keskendus meedia just neile üksikutele isikutele, kelle särkidel oli kirjas „arstid on saast" või midagi muud banaalset. Korraldajad oleks need isikud pikema jututa minema saatnud, vajadusel turvamehe abiga, ent neil polnud „õnne" neid kohapeal näha. Kahju, et just selliste inimeste ümber ehitas massimeedia oma kajastused. Paljud jäid neid uskuma.
Meeleavaldus, Vabade Kodanike Deklaratsioon ning Meedikute ja teadlaste pöördumine on kolm eraldi sõltumatut ettevõtmist. Mitmed deklaratsiooni ja/või pöördumise allkirjastajad ei soovi end seostada meeleavaldusega, sest neile on meediast jäänud mulje, et EKRE kasutas sündmust ära oma populaarsuse tõstmiseks. Teiste jaoks oli toimumise aeg halb seoses kriitilise seisuga haiglates. Kolmandad ei soovi kunagi osaleda ühelgi meeleavaldusel. Ja on ka neid, kes osalesid kõigis kolmes. Demokraatlikus ühiskonnas on rahumeelsed meeleavaldused olnud seni üks vaba tahte avaldamise vorm. Kahjuks on pandeemia ajal normaalsuse piirid ohtlikult nihestunud.
Meditsiin ja teadus peavad olema sõltumatud
Minu isiklik printsiip on, et teadus ja poliitika olgu teineteisest lahus. Ent kohata teaduslikku erapooletust ametlikus kriisijuhtimises on hetkel paraku võimatu. Mõistan etteheiteid EKRE-le. Teisalt olen EKRE-le ka tänulik, kes ainsa riigikogu erakonnana on öelnud selge EI sundvaktsineerimisele ning kõnelenud varajase ravi teemal. Meeleavalduse korraldaja ja rahastaja oli SAPTK, mitte EKRE. Martin Helme 10 minuti sõnavõtt 21 kõneleja hulgas ja 4 tundi jooksul ei muuda meeleavaldust EKRE ürituseks. Vastupidiselt meedias väidetule pole ma seotud ühegi erakonnaga. Olen täielikult sõltumatu.
Tunnistan ausalt, et meeleavaldusel oli hetki, mil tundsin ka piinlikust. Näiteks siis, kui rahval paluti hüüda „Maha Kaja Kallase valitsus". Samas mõistan, et sõnavabaduse tõttu said sõna väga erinevate vaadetega inimesed, keda ühendas mure ühiskonnas toimuva pärast ja konsensus meeleavalduse kolme põhiteesiga. Demokraatia eelduseks on sallida ühiskonnas ka teisi seisukohti. Paraku on inimestel üldjuhul kergem teisi kritiseerida kui leida ühisosa. Meeleavaldus tegi ühisosa leidmises ajalugu, tuues kokku muudes eluvaldkondades erinevate seisukohtadega inimesi.
Mõistan neid, kes leiavad, et pole sobilik korraldada meeleavaldust ajal, mil haiglate koormus kasvab. Meeleavaldus oleks võinud toimuda palju varem. Ent just nüüd oli paljude eestlaste kannatuse katkemise viimane piir. Maailmas on juba kuid toimunud massilised meeleavaldused, mis on valdavalt jäänud meedias kajastamata nii nagu ka 30. oktoobri Helsingi meeleavaldus.
On ka teada, et vabas õhus on kõrge viiruskoormusega nakatumise ja raskelt haigestumise risk väike. Ilmselgelt väiksem kui näiteks valimisöö pidustustel tihedalt pakitud siseruumides. Augustis toimunud äärmiselt sõbraliku Balti keti ajal polnud haiglates kriitilist seisu ja meeleavaldus toimus kümnete tuhandete inimeste osalusel hajutatult üle Eesti. Ent ometi sai sündmus osaks halvustamist ja tahtlikku moonutamist nii meedias kui sotsiaalmeedias.
Tervis ei ole ainult SARS-CoV-2 nakkuse puudumine, isegi kui meediast on jäänud selline mulje. Meeleavaldusel käis kiirabi. Üks osaleja, kes oli äsja töölt vallandatud, tundis end väga halvasti. Üritusel osalesid ka kiirabitöötajad, kes said poolteist aastat olla kangelased enne, kui nad vallandati seoses keeldumisega süstist, mille osaline kaitse nakatumise vastu kestab vaid 4 kuud.
Kriisi kaks osapoolt on üksteisest mõistmise kaugusel
Olen kriisis püüdnud mõista mõlemaid osapooli ja neid üksteisele lähemale tuua. Mõistan neid, kellele tundub saadavaloleva info valguses vaktsineerimine ainus pääsetee. Teisalt mõistan ka neid, kes näevad massilise vaktsineerimise taga globaalset vandenõu. Olen püüdnud ühele poolele selgeks teha, et viirus on olemas ja et vaktsiinist nakkust ei saa ning samas teist poolt veenda, et aastakümneid ohutuna kasutuses olnud ravimid ei ole muutunud pandeemia ajal kuidagi ohtlikeks vaid kõne all on lavastatud laimukampaania.
Kriisi pole võimalik lahendada ühte poolt maha ja teist peale surudes. Mõistmine ja koostöö viib meid tõelise lahenduseni ning võimaldab ka pärast kriisi koos väikses Eestis edasi elada. Mulle on öeldud, et oli viga osaleda meeleavaldusel. Kuid kas kriitikud on taibanud küsida, milline oleks lõhe kahe äärmuse vahel ilma minu tasakaalustava kohaloluta? Alustasin oma kõnet sõnumiga: „Hetkel on keeruline aeg, haiglate koormus kasvab ja ma tunnen tõsiselt selle pärast muret. Olemasolevate vaktsiinidega on põhjendatud vaktsineerida riskigruppi nende enda tervise kaitseks."
Inimesel, kel on süda õiges kohas, tekib intuitiivne soov toetada nõrgemat, ülekohut kannatavat poolt. Kriisis on rõhutud, naeruvääristatud ja sõnavabaduseta jäetud vaktsiinis kahtlejate pool. Teises leeris on targad, kes usaldavad teadust. Isegi meditsiinitöötajad on lahku löödud tarkadeks tartlasteks ja rumalateks ida-virumaalasteks. Aga "targad" ei taipa kahelda valitud strateegia ainuõiguses, kui vaktsineeritute osakaal haiglates kasvab.
Uuringute ja statistika põhjal on selge, et läbipõdemine annab tugevama ja pikemaajalise kaitse kui vaktsiinid. Ulatuslikus Iisraeli uuringus oli läbipõdenutel 27 korda parem kaitse haigestumise vastu kui vaktsineeritutel. Läbipõdenud ei tõsta haiglate koormust. Viimastel kuudel on haiglasse jõudnud u tuhat vaktsineeritut, ent läbipõdenuid terve kriisi ajal vaid kümneid. Pole aus ega teaduspõhine, et läbipõdemise tõend kehtib vaid 6 kuud ja et antikehatestiga tõendit ei saa.
Valitsuse korralduse kohaselt jäi suur osa läbipõdenuist ilma vaktsineeritute vabadustest, kuigi läbipõdenud on ohutumad. Jääb mulje, et korraldusega ei soovita ära hoida haiglate koormust, vaid survestada kõiki vaktsineerima. See aga õõnestab usaldust valitsuse ja vaktsiinide vastu.
Vaimselt küpses ühiskonnas tuleks kajastada kõiki seisukohti, mida esitatakse väärikalt ja solvanguteta.
Vaid ühiselt on võimalik kriisi lahendada. Tuleks kirjutada sellest, et USAs ei saa läbipõdenud isegi 6 kuuks tõendit ja neid vaktsineeritakse kahe doosiga, kuigi sellega kaasneb kasust kõrgem risk. Tuleks küsida miks? Peaks tõstatama küsimuse isegi salaplaanide teemal, sest nendest räägitakse niikuinii ja vaiba alla pühitud teemadele mõeldakse rahva seas juurde puuduv pool. Tabude asemel tuleks au sees hoida ausaid ja lugupidavaid debatte.
Vaadelgem näitena TV3 dokumentaali "Suur pettumus". Vaimselt küpses riigis oleks saates esinenud spetsialistid kutsutud ühise laua taha asju arutama. Et arutada koos, kas on ikka mõistlik lapsi vaktsineerida vaktsiinidega, mille kaitse 4 kuu pärast maha kuluma hakkab, kas on mõistlik teine doos ära jätta müokardiidi riski tõttu, kas on mõistlik läbipõdenuid vaktsineerida, kuidas paremini saaks vaktsiinide kõrvaltoimeid ära tunda, neid ravida jne.
Selle asemel kirjutas EPL faktikontrolli ajakirjanik pealekaebamise stiilis TTÜ eetikakomisjonile ja Perearstide seltsile, et uurida, mida saates esinenud "rahvavaenlastega" peale hakata. Asjaosalistega ühendust võtmata kirjutas ajakirjanik laimava ja faktivaledest tulvil artikli, nimetades saates esinenud immunoloogi vaktsiinivastaseks, kuigi seesama immunoloog on soovitanud vaktsineerimist ja lasknud ka end vaktsineerida.
Ühise sõbraliku arutelu asemel toimub teisitimõtlevate teadlaste halvustamine isiku tasandil. Sisulist arutelu ei toimu. Mis mõjus haiglate koormusele ja ühiskonna vaimsele seisundile halvemini – kas see, et saates võeti varjatud teemad üles või hoopis järgnenud reaktsioon valitseva doktriini järgijate poolt?
Teisalt lasi Terevisioon eetrisse arsti, kes väitis eksitavalt, et läbipõdemine ei anna nii head immuunsust kui vaktsiinid. Kuigi väide on vastuolus nii uuringute kui immunoloogia baastõdedega, ei kuule me kolleegide poolt parandamist ja halvakspanu.
Kolmas näide on 22.10.21 EPLis avaldatud Meedikute ja teadlaste pöördumine, mis kustutati juba paari tunni pärast veebist. Jällegi oli võimalus kutsuda pöördumise loojad ühise laua taha arutelule. Ent sisu lahkamise asemel halvustati allakirjutanud isikuid väljaande veergudel. Päevalehe teadustoimetaja aga mõnitas sotsiaalmeedias allakirjutanuid, kutsudes pensionile jäänud nakkushaiguste epidemioloogi ja oma ala vaieldamatut eksperti kommunistiks ja politrukiks.
Mis on lahendus? Kas peale keerata üha tugevamat tsensuuri? Väänata rahumeelselt meeleavaldusel osalenud inimestest välja Kremli saadikuid? Sest see ju vähendab vaktsiinis kahtlejate arvu. Või siiski mitte?
Mis on õigupoolest ohtlik? Inimestele on eksitava kommunikatsiooniga jäetud mulje vaktsiinist, kui imevahendist. Ohtlik on see, et vaktsineeritud lapsevanemad köhivad nädala jagu kodus, viies samal ajal kogu aeg lapsi kooli. Testima ei viitsita minna võltsturvatunde tõttu. Ohtlik on ka see, kui kaasuvate haigustega vanaema võtab enda juurde põetada koroonasse haigestunud vanavanaema. Vanaema ei karda, sest ta on vaktsineeritud.
Arstid olid ja on selle kriisi kangelased
Mina poleks julgenud mullu märtsis haiglas töötada, aga nemad tegid seda riskides oma tervisega võitluse tundmatu viirusega. Ka täna on kriisi lahendamine suuresti arstide käes, nende julguses astuda vastu pretsedenditule türanniale, mis takistab arste kasutamast hea ohutusprofiiliga ravimeid. Kõikjal maailmas on kümned tuhanded arstid võidelnud õiguse eest ravida oma patsiente, sageli riskides oma karjääri ja mainega.
Meeleavalduse järgselt räägitakse meedias varajasest ravist. Küll ainult halvustades. Aga siiski räägitakse. Võib-olla olen optimist, aga mulle tundub, et oleme jõudnud esimesest eitamisfaasist samm edasi teise halvustamisfaasi. Eitamisest hoolimata on varajane ravi kasutusel enam kui 60 riigis.