Ameerika Ühendriikide ehitusettevõtja ja kinnisvaraärimees Bruce Wilds selgitab portaalis ZeroHedge, kuidas tänane maailma majanduslik olukord peaks lähemalt vaadates kõigile pisarad silma tooma.
Kui inimesel pole juhuslikult mõne Kreeka jumaluse õnne, siis tänase "majandussibula" kihtide koorimine toob talle väga suure tõenäosusega pisarad silma. Vaadates viimaste aastate peale tagasi, võib argumenteerida, et majanduse kokkukukkumine on hoitud ära tänu määratule rumalusele. Lühidalt kirjeldades on inimesed, kes tõmbavad niite, ehitanud üles võltsmajanduse, mis pole kuidagi kestlik ja mis lendab mingil hetkel vältimatult vastu taevast.
Suurema osa juhtumite puhul, mida ma lähemalt olen vaadelnud ilmneb, et mida rohkem ma asjaoludesse süvenen, seda rohkem vaatab mulle vastu koledaid ja raskesti talutavaid tõsiasju. Metafoorses mõttes osutab sibula koorimise kujund olukorrale, kus keegi üritab saada aru asjaoludest, mis varitsevad pealispinna all. Uurijatel on inimestele esiteldava majandussõnumi korrumpeerumise tasemest aru saamiseks vaja eemaldada valede ja eksiarvamuste kihid.
Valdkondi, kuhu inimesed tihti ei satu, kaitsevad müüdid ja pooltõed. Üheks selliseks tandriks on näiteks Ameerika Ühendriikide suhe Hiinaga. Aastakümneid eksportis Hiina deflatsiooni, kuna oli valmis vahetama odavad kaubad töökohtade vastu. Selline suhe on lõppenud ja Hiina tööturg ei ole enam ammu maailmas kõige odavam. Seda on täna näha hindades, mida Hiina küsib oma kaupade eest.
Tugeva majanduse illusiooni on polsterdatud finantsturgude plahvatuslikult kasvanud "kvantiteediga" ja riikide võlgade najal kulutamisega, millel pole kvaliteetse majanduskasvuga midagi pistmist. Halvasti koostatud ja šokeerivalt mahukad riigieelarve seadused on loonud olukorra, kus valitsusasutusi õhutatakse kulutama raha purjus meremeeste laadis. Täna on taas näha, kuidas föderaalagentuuridel ja kohalikel omavalitsusel on järjekordse majanduse "ergututamispaketi" tõttu raha ülearugi.
Kui suurem osa poliitikutest ei julge nimetada "infrastruktuuri parandamise seadust" (Infrastructure bill) majanduse "ergutuspaketiks", siis ometigi on see täpselt seda. See seadus on kokku kirjutatud rohkem viisil, et luua töökohti ja kasvatada majandust, mitte niivõrd parandada riigi taristut. Täna peavad osariigid ja kohalikud omavalitsused kiiresti välja mõtlema, mille alusel seda raha küsida, sest olukord on selline, et kui kohe raha ära ei kasutata, siis jäädakse sellest ilma. Säherdune kiirkorras raha kulutamine ei tekita üldjuhul keskkonda, kus seda tehakse võimalikult heade tulemustega vähegi mõistlikul viisil.
Northmantrader.com veebilehelt pärit graafik näitab, et Olukord Ei Ole "Normaalne". Tsitaatide sisu on lühidalt selles, et suurettevõtetele ja -pankadele on antud õigus riikliku abi eest osta oma aktsiaid tagasi. (Mis suurendab kunstlikult/petlikult nende väärtust.)
Meie "majandusliku sibula" kihtidesse on ladestunud ohtralt teemasid ja probleeme. Asju nagu, miks väga suur osa nõndanimetatud majanduskasvust või SKT-st on viimase aastakümne jooksul toimunud tervishoiusketoris? Kõik need uued haiglad ja hooned, mida näeb osariikidevaheliste suurte maanteede ääres ja mis kannavad "ägedaid" nimesid, nagu UnitedHealthOne, Aetna, Humana ja Anthem, on tegelikult Obamacare'i [Barack Obama USA tervishoiusektori riigistamise üritus] monumendid. Tuleb mõista, et need ei ole head asjad, need majad ei ole parandanud tervishoiu kvaliteeti, küll aga lennutanud tervishoiuteenuse hinna taevasse.
Siis on meil veel inflatsioon, mis on viimase 31 aasta kõige suurem ja mis paistab veelgi kasvavat. Keeruline on eirata tõsiasja, et vähemalt teatud majandusvaldkondades märatseb palkade inflatsioon. Kui te näete kedagi, kes on just lõpetanud keskkooli ja talle pakutakse väheseid oskuseid nõudva töö eest palka, mis on tublisti suurem kui 15 dollarit tunnis ja mille eest maksti kaks aastat tagasi kaheksa dollarit, siis peaks asi olema selge. Selle juurde võib veel lisada plahvatuslikult kasvanud toidu- ja energiahinnad.
Viidatud muresid saadab internetikaubanduse tohutu kasv, mida veavad ettevõtted, kes on sunnitud konkureerima Amazoniga. Ameerika ees alles seisab probleemide lahendamine, mida on toonud kaasa Amazoni suurus, kuna see hävitab kogukondade väikeettevõtted. Need on ettevõtted, mis pakuvad tööd teie naabritele, toetavad kohalikke spordimeeskondi ja maksavad kinnisvaramakse. Loomulikult ei teinud seda Jeff Bezos üksi, vaid teda aitasid poliitikud, valitsus, ja Ameerika Ühendriikide Postiteenistus, mis kõik panid seljad kokku, et füüsilised kauplused hävitada.
Järgmine asi, millele ma tähelepanu sooviksin juhtida, on kuidas eksitavad väited üha kasvava jaemüügi kohta on lämmatanud mured selles osas, et majandust ähvardavad tõsised probleemid. Miks ei peaks jaemüük kasvama, kui Covid-19st tingitud majanduslangus on ajaloos esimene, kus hoolimata sellest, et miljonid inimesed ei käinud tööl, sissetulekud ometigi kasvasid. Tähelepanu peab juhtima ka asjaolule, et suurem osa jaemüügi 1,7 protsendisest tagasihoidlikust kasvust oli tingitud inflatsioonist. Me maksame vähemate asjade eest rohkem, mõnel juhul palju rohkem.
Visake samasse potti veel lokkav riigivõlg, lokkav kaubandusdefitsiit, lokkav ebavõrdsus, alarahastatud pensionisüsteemid ja veel mõned koledad mured ning pisarad peaks purskuma kõigi nende silmist, kes tahavad jätta maailma maha tulevaste põlvede jaoks parema paigana. Tänase turu väärastunud olukord saab ilmsiks kui vaadata lähemalt milliseks on muutumas ühiskond, kuidas inimesed lähevad muutustega kaasa, olles samal ajal naelutanud oma pilgu nutitelefonile.
Tänases kiiresti muutuvas maailmas on hädasti vaja aastakümnete pikkust vaadet, et mõista meie rahaturgudel toimuvat. Inimesena, kes hoolib majandusest, leian ma olevat väga hirmutava olukorra, et nii paljud inimesed on unustanud huvi tunda, või neil pole selleks olnud kunagi aega ega tahtmist, rahanduse hiljutise ajaloo vastu. Hiljutise all ma mõtlen viimast viitekümmend kuni sadat aastat.
Võib arutelda, et mida kaugemale ajalukku tagasi vaadata, seda vähem tähtis ja vähem õppida sellest on, sest tänane majandus ning rahandusmaastik on meie esivanematest niivõrd erinev. Ometigi need, kellel ei ole majanduse osas pikka vaadet, tegutsevad nõndanimetatud "pimetähnidega". See tähendab, et nad pole võimelised ette kujutama, või jätavad tähelepanuta võimalikud stsenaariumid, kuidas maailm reageerib lahti rulluvatele sündmustele. Ma alati imetlen noori eksperte, kes jagavad inimestele investeerimisnõu tarkusest, mida nad alles eelmisel aastal ise koolis õppisid. Pidage meeles, et kui te selliste inimeste nõu kuulate, võite te vabalt põhjustada ise järgmise pisaratelaine.
Toimetas Karol Kallas