Geopoliitika analüütik Wolfgang Münchau selgitab nädalakirjas The Spectator, kuidas Ukraina sõjas on süüdi eelkõige Valdimir Putini sõjamasinat rahastav lääs ja eriti Saksamaa.
Saksamaa majandusminister Robert Habeck esines 3. märtsil silmiavava kommentaariga Ukraina sündmustele. Sellest kommentaarist tuleb tahtmatult välja, miks Valdimir Putin lõpuks sõja võidab. Habeck teatas, et Saksamaa ei ole nõus Venemaa gaasi-, nafta- ja söeimpordi keelamisega, kuna see ohustaks Saksamaa sotsiaalset rahu. See pole selge, kas ta rääkis iseenda, või valitsuse nimel. Kuid sellest hoolimata on kätte jõudnud tõsiseltvõetavate sanktsioonide piir. Saksamaa peatas ühepoolselt Nord Stream 2e. Saksamaa tõstis ühepoolselt oma kaitsekulutuste määra kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, lisades sellele lisaks mitmeid investeeringuid. Saksamaa nõustus ettevaatlikult piirama Venemaa ligipääsu SWIFT maksete kommunikatsioonisüsteemile, mis siiski osutus väga piiratud ulatusega sanktsiooniks. Tänaseks on see kõik.
Nagu on korduvalt juhtunud, imetlevad Eurooplased seda, mida nad saatsid korda minevikus, unustades samas selle, mida üritatakse saavutada. Põhjus, miks Putinil on piisavalt jõudu Ukraina suurusele riigile kallale tungimiseks, on Lääne raha. Iga päev impordivad lääneriigid Venemaalt ligikaudu 640 miljoni euro eest energijakandjaid. Isegi peale Krimmi annekteerimist Putini poolt suurendas Euroopa oma sõltuvust Venemaa energiast. Probleemi pole üritatud mitte kunagi lahendada. Jahtides mõne oligarhi jahte on üks viis, kuidas probleeme mitte lahendada. Teine probleemide mitte lahendamise viis on president Volodõmõr Zelenskõi kutsumine Euroopa Parlamendi suurejoonelisele istungile. Ukrainast ei saa mitte kunagi Euroopa Liidu liiget.
Putini jaoks on tänaseks olemas selge tee, kuidas käesolev sõda võita. Ta piirab ümber ja hävitab. Ta teeb Kiieviga seda sama, mida ta tegi Aleppo, Groznõi ja hiljuti Harkiviga. Putin on väga etteaimatav sõjaline strateeg.
Impordikeelu eesmärgiks pole tema peatamine nüüd, vaid hiljem. Siinkohal ma hoidun arutlemast võimaliku Venemaa riigipöörde üle. See oleks ilmselgelt kõike pea peale pöörav sündmus. Kuna riigipööret pole hetkel kuskilt võtta, on Putinil Kiievi hävitamiseks kõik vajalik olemas. Kuid võib olla võimalik korraldada asjad nii, et tal ei oleks enam mitte kunagi raha selliste asjade korda saatmiseks. See on parim võimalik tulemus, mille poole lääneriigid võivad täna püüelda.
Endine Prantsusmaa president Francois Hollande rääkis 3. märtsil, et Euroopa Liit võiks pidada aru Venemaa energia impordikeelu teemal ja Saksamaa peaks sellise koorma kandmisega nõus olema. Tal on õigus. Surve kasvab. Paraku võib minna käiku SWIFTiga sarnane suitsu ja peeglite lahendus. Euroopa Liit võib üritada vähendada gaasioste viiekümne protsendi võrra, mis on pisut üle maksimaalse valuläve.
Totaalne impordikeeld on ebatõenäoline, nagu ka kunagi polnud kavas kehtestada totaalset SWIFTi keeldu. Ursula von der Leyen teatas sellest suure hõiskamise saatel. Ajalehed kirjutasid sellest. Aga kui sai teatavaks, et see puudutab ainult seitset panka, ei pööranud enam keegi sellele tähelepanu. Kui keelatakse ära Venemaa energia, võtab Euroopa Liit kasutusele samad mängureeglid.
Kui Euroopa Liit kehtestab osalised sanktsioonid, mis jäävad pisut üle valuläve, võib juhtuda kaks asja. Putin ei tee midagi ja võtab jätkuvalt raha vastu. Teine võimalus on, et ta lõikab ära kõik ülejäänud energiatarned ja vaatab, mis Saksamaa sotsiaalse rahuga hakkab juhtuma. Probleeme pole sel juhul ainult Saksamaa sotsiaalse rahuga. Kui Venemaa gaasitarned katkevad, tähendab see materiaalset šokki tervele Saksamaa majandusmudelile. Saksamaa energiavajadused ja selle eksportiva tööstuse struktuur on omavahel üdini lõimunud.
Saksamaa Majandusministeerium sai vahepeal aru, milline on sanktsioonide hind, millega nad on juba nõustunud. Majandusliku bumerangi mõju ei saa mõõta ainult Venemaa energiakandjate voogudes. Venemaa on samuti osa Saksamaa tarneahelatest. Näiteks lahendasid Saksamaa ettevõtted konteinerlaevade kitsikuse viisil, et hakkasid Hiinast tooma kaupu läbi Venemaa veoautode ja rongidega. See tee on nüüd kinni.
Üks viis kuidas Euroopa Liit üritab oma igikestvate kriisidega hakkama saada on paralleeluniversumi loomine, kus on kogu aeg pidu. Euroopa liit tähistab iseennast. Euroopa Liit tähistab Ukraina võite lahingutes ja unistab, kuidas riik võib selle sõja võita. Räägitakse tundeliselt muutustest Saksamaal. Kuid nii kaua kui Saksamaa impordib Venemaal naftat, gaasi ja sütt, tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et kõige strateegilisem liit Euraasia kontinendil on Venemaa ning Saksamaa vahel.
Nii nagu segaduses malemängija, on Putin teinud valearvestuse, kuidas vastane tema käikudele reageerib. Kuid tal jagub laual veel küllalt nuppe. Garri Kasparov, kes teab üht-teist strateegiast ja malest, kirjutas 3. märtsil, et Putin võidab selle tõttu, kuna tema vastased ei oska mängida. On olemas üks spetsiifiline valdkond, kus Kasparovi öeldu võib osutuda väga tähtsaks: lääneriigid peavad väga täpselt ütlema välja, mis juhtub siis kui Venemaa väed ületavad NATO piiri. Kasparov tõlgendab Lääne põhimõttekindlat hoidumist igasugusest sõjategevusest Venemaa suunal asjaoluna, mis muudab Putini järjest enesekindlamaks. Kui Putin saab omale Ukraina, siis järgmised on Balti riigid. Zelenskõi arvab samamoodi. Putin võib väita, et tal on vaja ligipääsu Vene Kaliningradi enklaavile. Seejärel võib ta kuulutada, et idapoolsed Balti riigid kuulusid Nõukogude impeeriumi koosseisu.
Ajaloolane Niall Ferguson selgitab, et tänane olukord on Joe Bideni ja hulga Euroopa poliitikute, kes on toitnud Putini sõjamasinat, ise endale kaela tõmmatud poliitiline katastroof. Ukraina sõda algas Putini peas hetkest kui Biden lõpetas Nord Stream 2 sanktsioonid. Siis sai Putin aru, et ta võib selle sõja võita.
Toimetas Karol Kallas