Põhiprobleem pole mitte roheenergia väheses kasutamises või kehvas prügisorteerimises, vaid selles, et oleme läbi imbunud mõtteviisist, et edukust näitab suur majanduskasv. Tegelikkuses seisab meil aga ees tõsine väljakutse ennast hoopis kitsamatesse piiridesse tagasi tuua, kirjutab jätkusuutliku arengu ekspert ja filosoofiafoktor Rea Raus.
Ilmselt pole Eestis enam kedagi, kes poleks kuulnud kliimasoojenemisest, keskkonnaprobleemidest ning nende lahenduseks pakutavast rohepöördest.
Tundub, nagu tuleks inimkonnal lihtsalt vahetada pahad fossiilkütused hea rohelise taastuvenergia vastu ja paremini pakendeid sorteerida ja kõik probleemid ongi lahendatud. Euroopa Liidu poolt käivitatud rohepööre on mitte ainult meelel ja keelel, vaid aktiivselt loome ka strateegiaid, programme, meetmeid, mis selle pöörde ka ellu rakendaks.
Tegeleme Eestiski nii kontorite rohestamise (à la ei kasuta enam ühekordseid joogitopse) kui taastuvenergia lahenduste laiendamisega. Kõige kurja juureks on kuulutatud CO2, mille sidumise ja lahtilaskmise mudelite koostamise üle murravad pead instituutide kaupa matemaatikuid ja ökolooge. Mudelid ja arvutusmetoodikad muutuvad üha segasemaks, aga loodame ja arvame, et mida keerukam arvutusskeem, seda paremini see kogu elumustrit hõlmab.
Samas hakkavad silma teatud ebakõlad kirjapandud strateegiate ja reaalse elu vahel.
Me ei saa loota, et kui, piltlikult öeldes, kogu energia "rohestame", CO2 kaubanduse tippu viime, vähem paberit kasutame ja rohkem prügi sorteerime, siis saame samasugust tarbimispidu lõputult jätkata, nagu seni teinud oleme. See näeks kangesti rohepesu moodi välja. Ehk siis, põhiprobleem pole mitte roheenergia väheses kasutamises või kehvas prügisorteerimises, vaid selles, et oleme läbi imbunud mõtteviisist, et edukust näitab suur majanduskasv, suure hulga pidevalt uuenevate (rohelisemas maailmas ökomärgisega muidugi) toodete tootmine, milleks endastmõistetavalt on meil vaja üha rohkem ressursse looduse arvelt.
Ühiskonna heaolu mõõdame pea eksklusiivselt piiramatu majanduskasvu ja rikkuse kasvuga. Tegelikkuses seisab meil ees väga tõsine väljakutse iseennast hoopis kitsamatesse piiridesse tagasi tuua. Ehk siis, me peame jõudma piiramatu majanduskasvu maailmast vajadustest lähtuvasse majandusse, lokaalsemasse majandusse.
Vaatame ebakõlasid rohepöörde teooria ja praktika vahel mõne näite varal.
Euroopa Liidu roheleppe ühes osas, Talust Taldrikule strateegias peetakse ülioluliseks väikeste (maa)ettevõtete, mahetootmiste laienemist, lühikeste tarneahelate (kohalik toore-kohalik tootmine-kohalik tarbimine) loomist. Õige mõte! Strateegiale pole midagi ette heita. Kui aga hakata süvenema, mida see kõik tähendab, tekib palju põhimõttelisi küsimusi. Lokalismi peetakse ühiskondade jätkusuutlikuks muutumisel väga oluliseks, samas on aga selle osaks eemaldumine näiteks eksport-importmajanduse ülimuslikkusest.
Ketserlus, kas pole? Oleme nii harjunud juba ainuüksi mõttega, et ettevõtte edukust saab ikka mõõta selle järgi, kui palju ta ekspordib. Majanduskasv ju sellest ometi sõltubki. Ja juba selle, esmase arutluskäigu juures põrkamegi kokku sissejuurdunud mõttemustritega, millest lahtilaskmise võimest sõltub tegelik, sisuline rohepööre.
Näiteks tuleks meelde tuletada, et piiridega maailmas ei ole võimalik piiramatu majanduskasv. Majandus saab kasvada ikka millegi arvel, loodusressursside, inimeste üha suurema ärakasutamise vms arvel ning seda ta paraku liiga kaua ja liiga palju teinud ongi.
Majanduskasvu terminit ei tohiks "rohestamise" käigus isegi mitte kasutada, samas ei suuda me sellest kuidagi lahti lasta. Eesmärgiks võiks olla pigem arutelu majanduse arengust, kvalitatiivsest arengust, mille ühe näitena saabki tuua lühikeste tarneahelate, väikeste maaettevõtete arengu.
Teisalt, kuidas me kujutame ette enda lahtirebimist import-eksport maailmast? Ka siin tuleb vastu meid piiridesse tagasi suruv, jätkusuutlikum mõtteviis, et peaksime selle asemel maksimaalselt ise oma vajadusi (mitte tingimata lõputuid soove ja ihasid) rahuldavaid tooteid kohapeal tootma ning vaid võimaliku n-ö loomuliku ülejäägi eksportima. See idee omakorda käivitab aga pika jada muutusi mitte ainult majanduses vaid ühiskonnas tervikuna. Kriisi, näiteks sõja, tingimustes on ilmselt lihtsam ette kujutada, et toitu ei tohi riigist välja vedada (kasumi teenimise nimel), kui rahvast ähvardab toidupuudus. Täna on mitu riiki selle otsuse juba vastu võtnud.
Lisame siia veel tänase teadmise, et päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid, sellistena nagu me neid praegu kasutame, ei ole sugugi mitte super-keskkonnasõbralikud energiatootmisvahendid, ja oleme paraja probleemipuntra otsas koos kogu oma rohepöörde ideaaliga.
Teiseks oluliseks lokalismi aspektiks on kohalike kogukondade suurem sõnaõigus oma piirkonda puudutavate otsuste tegemisel mistahes sotsiaal-majanduslikes küsimustes (näit. maavarad, infrastruktuuriobjektid jne). Sellel on väga lihtne sisu – kes siis veel, kui need inimesed, kes suurte otsuste tagajärgedega reaalselt koos peavad elama, saavad otsustada, kas ja kuidas neid otsuseid teha. Neil on kõige kõrgem motivatsioon panustada päriselt headesse, tasakaalus otsustesse.
Ometi tuleme täna maailmast, kus kogukondadest on üsna ühemõtteliselt mööda mindud, kui majandusele tähtsad otsused laual. Justnimelt, taas, majanduskasvu kontekstis tähtsad otsused. Sageli on selliste otsuste taustal kaugel asetsev "globaalne nõudlus", mis omakorda on pidevalt voolav vesi majanduskasvu veskile ja millest me tegelikult teame, et pikas perspektiivis on see nii loodust kui meid endid lõhkuv süsteem.
Nii asetame ennast uuesti ja uuesti samasse rattasse, küsimuse alla seadmata, et samas rattas, millel lihtsalt rohelist värvi keebis, edasi kimamine ei ole lahendus.
Lokalismi kontekstis ei ole jätkusuutlik "Euroopa suurima tuulepargi" püstitamine meie tagahoovi. Kaugel sellest. Esiteks peaksime kogu Eestit oma tagahoovina võtma ning teda justnimelt selliste mania grandiosa stiilis kavade eest kaitsma, ajaks kuni suudame ka tõeliselt keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid leiutada. Seni tuleb energia saamiseks kasutada kohalikku, olemasolevat ressurssi, nagu näiteks põlevkivi (mis on globaalses rohepöörde tuhinas liigselt demoniseeritud) või väiksemaid kombijaamasid ja väiksema keskkonnamõjuga, lokaalsemaid tehnoloogilisi lahendusi.
Teadlased on õnneks ammu juba nn nurjatuid probleeme uurinud, mille käes inimkond täna vaevleb. Sealtkaudu tuleb meieni ebamugav signaal, et tasakaalus tuleviku loomiseks peaksime alustama hoopis oma väärtussüsteemide ümberhindamisest, alusprintsiipide ümbervaatamisest, mis seni meie ühiskonnaelu suunanud on.
Peame suutma kriitilisi küsimusi küsida kõige elementaarsemate tõdede kohta, mida iseenesest mõistetavaks pidanud oleme. Nende kriitiliste küsimuste tuuma moodustab tegelikult küsimus sellest, kuidas väärtustame kogu loodust, keskkonda, kus ise elame, kõiki olendeid, kellega koos moodustame ühise mustri, mille terviklik olemasolu on meie endi olemasolu garant.
Peame taas tõstma prioriteediks inimese hingelis-vaimse arengu, mitte ainult uue tehnikavidina väljamõtlemise. Viimast me sageli ju arengu mõõdikuna ette kujutame. Seni oleme väärtussüsteemina harjunud kasutama raha, millesse ja mille abil ümberarvestatuna jagame maailma väärtuslikuks ja mitteväärtuslikuks. Täna tuleb sellised küsimused tõsise arutelu alla võtta.
Globaalsusel on väärtust vaid siis, kui see panustab suurenevasse lokalismi, ehk siis alustada võiks sellest, et kujutleda kogu vajaminevat, isemajandavat majandustegevust siiasamasse, väikese Eesti piiridesse. Eestisse, mis asetab esikohale eelkõige oma inimeste vajaduste rahuldamise, looduse õiguste austamise ning "tagahoovi" kõigile elatavana hoidmisele.
Mitteallumine "globaalsele nõudlusele" ei ole siin egoism, vaid põhimõtteline jätkusuutlikuma maailma loomine, riik-haaval.