Hiina Rahvavabriigi arengutele avaldab märkimisväärset mõju üks kujuteldav, kirdest edelasse kulgev piir, mis kannab nime Hu liin. Kolmandikul Hiina RV territooriumil elab 94 ja ülejäänud kahe kolmandiku peal kuus protsenti Hiina RV inimestest.
Esimesena märkas asjaolu, et Hiina rahvastik jaguneb riigis loode ja kagusuunal äärmiselt ebaühtlaselt, 1935. aastal demograaf ja Hiina rahvastikuteaduse üks rajajatest Hu Huanyong. Tema kirdest edelasse tõmmatud piir sai hiljem nimeks Hu liin ja see on otsustava tähtsusega kujuteldav eraldusjoon nii Hiina oleviku kui tuleviku jaoks, vahendab teadusuudiste portaal Big Think.
Hu liin on Hiina geograafia kõige mõjukam piir, mis mõjutab nii Hiina mineviku, oleviku ja tuleviku demograafiat, majandust, kultuuri ning poliitikat.
Hu liin algab põhjas Amuuri ääres olevast Heihe linnast ja selle teine ots on subtroopilises Tengchongis vastu Myanmari/Birma piiri. Diagonaalis üle Hiina Rahvavabariigi kulgeva liini pikkuseks on 3750 kilomeetrit.
Hu Huanyong tõmbas esimest korda kõnealuse joone, mida ta nimetas "geo-demograafiliseks piiristusjooneks (demarkatsioonijooneks)", 1935. aastal käsitsi joonistatud kaardile, millega ta illustreeris oma Hiina Geograafiaajakirjas ilmunud teadusartiklit "Hiina rahvastiku jaotus".
Tema artikli põhiteema oli, et Hiina rahvastik jaotub mööda riiki väga ebaühtlaselt.
Hu liinist lääne poole jääv pool moodustas 1935. aastal Hiina territooriumist küll 64 protsenti, kuid toona elas seal ainult neli protsenti rahvastikust. Samas idapooles, mis moodustab riigi territooriumist vaid 36 protsenti, elas 96 protsenti inimestest.
Ligi sajandi jooksul, mis on möödunud ajast kui Hu esimest korda demograafilise piiristusjoone maha tõmbas, on impeeriumijärgsest nõdrast vabariigist saanud üks suurest – ja äärmiselt tsentraliseeritud – maailmavõimudest. Selle ajaga on Hiina rahvastik kasvanud pea kolm korda, ligikaudu 500 miljoni juurest 1,4 miljardini, kuid sellest hoolimata on Hu liin jäänud püsima.
Isegi Hiina territoorium ei ole sama: 1946. aastal tunnustas Hiina Mongoolia iseseisvust, mis vähendas Hu liinist Lääne jäävat ala.
2015. aasta seisuga jääb Hu liinist läände 57 protsenti Hiina Rahvavabariigi territooriumist, kus rahvastiku tihedus on 15,3 inimest ühe ruutkilomeetri kohta ja riigi rahvastikust elab seal kuus protsenti.
Hu liinist itta jääv ala moodustab 43 protsenti Hiina RV territooriumist. Rahvastiku tihedus on seal 314,8 inimest ruutkilomeetri kohta ja seal elab 94 protsenti riigi inimestest.
Küsimusele, miks kõnealune piir on nii püsiv, on kaks vastust: kliima ja maastik. Itta jääv ala on tasasem ja märjem, mis tähendab, et seal on kergem põldu harida, millega suudetakse rohkem inimesi ära toita. Lääne jäävad kõrbed, mäed ja kõrgplatood. Kliima on vägivõnklikum ja kuivem, mis teeb toidu hankimise märksa keerulisemaks.
Seal kus on inimesed, on ka kõik muu. Hu liinist ida pool asub kogu Hiina majandus ja taristu. Kui vaadata öötaevast Hiinat, siis ida särab, samas kui lääneosa on mattunud pimedusse. Hiina "metsikus läänes" on sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 15 protsenti madalam kui see on tööstuslikus idas.
Eraldusjoont iseloomustab veel üks oluline asjaolu: kui Hiina rahvastik on väga homogeenne – 92 protsenti inimestest on Han hiinlased –, siis enamus kaheksast protsendist rahvusvähemustest elab lääne pool liini. Sinna jäävad nii Tiibeti kui Xinjiangi nime poolest autonoomsed piirkonnad, kus suurem osa rahvastikust ei ole Hanid.
Selline majanduslik ja rahvuslik tasakaalutus tähendab, et Hu liini näol pole tegemist ainult kujuteldava eripäraga, vaid see kujutab keskvõimu jaoks ka märkimisväärset murekohta. Kuna tiibetlased ja uiguurid jäävad idaaladest nii geograafiliselt kui kultuuriliselt kaugele, on need piirkonnad ka märksa mässumeelsemad. Peking suhtub sellesse sallimatusega.
Teiselt poolt on keskvõim võtnud pikaajaliseks strateegiaks läänepoolsete rahvaste mässu rahustamise progressi kaudu. Hiina "saatuse manifestil" on ka nimi. 1999. aastal käivitas toonane Hiina Rahvavabariigi juht Jiang Zemin "Lääne arenguprogrammi" kampaania. Viimase kümnendi jooksul on Hiina RV peaminister Li Keqiang korrutanud vajadust "murda Hu liinist" läbi ja kaasajastada riigi lääneosa.
Ühelt poolt toob industrialiseerimine kaasa elatustaseme tõusu, kuid teisalt on kohalike jaoks murekohaks, et koos suurema majandusega tuleb kaasa ka rahvastiku asendamine hiinlastega. Rahvalauludest ja -tantsudest pole suuremat kasu kui ollakse oma maal hääbuv vähemus. Kommunistlikus Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus õnnestus industrialiseerimise ja sellega kaasnenud terrori ning rahvastiku asendamisega hävitada nii mitmedki väikerahvad.