Nõukogude ühiskonnale omane ideologiseeritus tuleb uuel kujul tagasi, ainsa erinevusega, et tänapäeva komnoored ja nende instruktorid karjuvad ideoloogilisi loosungeid põlevate silmade ja käheda kurguga, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Prantsusmaa klubis Paris Saint-Germain mängiv Senegali jalgpallur Idrissa Gueye keeldus hiljuti kandmast mängu ajal vikerkaarevärvides numbriga särki, millega mõisteti aktsiooni korras hukka seksuaalvähemuste diskrimineerimine. Treeneri teatel jäi Gueye mängust kõrvale „isiklikel põhjustel".
Prantsuse jalgpalliföderatsiooni eetikanõukogu esimees Patrick Anton nõudis mängijalt juhtunu kohta aru. „Võitlus eri vähemusi puudutava diskrimineerimise vastu on eluliselt tähtis ja pidev võitlus. Olenemata sellest, kas põhjuseks on nahavärv, religioon, seksuaalne sättumus või mis tahes muud erinevused, põhineb igasugune diskrimineerimine samadel põhjustel – teiste välistamisel," teatas jalgpallieetik Patrick Anton.
Selline tegelane nagu Prantsusmaa LGBT+ spordiliidu (!) president Eric Arassus aga nõudis jalgpalluri karistamist: „Idrissa Gueye on hea mängija, aga religiooni ei tohiks spordiga siduda. Kõik teised võtsid aktsioonist osa ning ma leian, et teda tuleks sanktsioneerida. Veidrad vabandused jätavad mulje, et nii PSG klubi kui ka liiga tolereerivad homofoobiat."
Senegali ajakirjanik Bakary Cisse palus jalgpalluri käitumist siiski mõista: „Me ei tohi unustada, et Idrissa Gueye on Senegalis sündinud ja seal üles kasvanud. Sellest kultuuriruumist pärit inimeste jaoks tegi ta ainuvõimaliku otsuse. Gueye'l on kõikide senegallaste ja aafriklaste toetus. Loomulikult koheldakse teda kodumaal kui kangelast. Meie jaoks on ta kangelane!"
Stopp. Analüüsime olukorda. Sportlasel kästakse võistlusel kanda ideoloogilise sõnumiga särki, mis on aga vastuolus tema usuliste veendumuste ja kultuuriga, milles ta on üles kasvanud. Keeldumise tõttu ei saa sportlane mängust osa võtta. Tema keeldumist tõlgendatakse kui tõendit sallivuse puudumisest, täpsemalt homofoobiast. Seejuures öeldakse, et ta ei tohi end välja vabandada religioossete veendumustega.
Selle loo põhjal saab koostada järgmise loogilise mõttekäigu:
1) Me elame avatud ja sallivas ühiskonnas, kus austatakse inimõigusi.
2) Seetõttu tuleb austada ka seksuaalvähemuste inimõigusi ja olla nendega solidaarne.
3) Kuigi usuvabadus on ka inimõigus, ei või oma mittenõustumist välja vabandada religiooniga.
4) Meil kehtib arvamusvabadus, aga teistsugust arvamust inimõiguste küsimuses ei tohi olla, sest siis ollakse inimõiguste vastu.
5) Kui te ei nõustu meie väärtustega, tuleb teid karistada.
Mõistagi pole siin tegelikult muud loogikat kui oma n-ö progressiivsete veendumuste ühiskondliku normina kehtestamise ja võimule allutamise loogika.
Vasakpoolsete käsituses taandub inimühiskonna ajalugu (arengulugu) võimuvõitlusele. Marksism-leninism käsitles ajalugu läbi klassivõitluse prisma, keskendudes majandusele (tootmisvahendite omamine, ekspluateerimine jne). Orjandusliku ühiskonna vahetas välja feodaalne, selle omakorda kodanlik-kapitalistlik. Alles sotsialismis suudeti tootmisvahendid natsionaliseerida ja tööliste-talupoegade ekspluateerimine lõpetada, mis on kommunismi jõudmise eelduseks. Marksistide arvates teenis religioon ekspluataatorite huve, seda kasutati rõhumise õigustamisel („Jumal käsib peremeestele ja valitsejatele kuuletuda").
Uuemate või teistsuguste pahemideoloogiliste, s.h feministlike käsitluste kohaselt avaldub rõhumine erinevates ühiskondlikes institutsioonides ja inimelu valdkondades, sealhulgas soo ja seksuaalsusega seonduvas. Religioon olevat läbi imbunud patriarhaalsetest, rassilistest, soolistest jms eelarvamustest. Seetõttu ei saagi ühiskondlikus arutelus n-ö legitiimselt religioonile viidata ehk oma seisukohti usuliste veendumustega põhjendada. Seesugusel argumentatsioonil polevat võrdses ja õiglases ühiskonnas lihtsalt kohta. (Muide, seoses aborditeemaga tõdeb sarnasel viisil bioeetik Kadri Simm: „Religioossete argumentidega Eestis väga kaugele ei jõua".)
Üldiselt on vasakpoolsete ja progressistide arusaam selline, et võim tuleb rõhujatelt ära võtta, et kasutada seda õiglase (võrdse) ühiskonna ülesehitamiseks. Bolševikud haarasid võimu relvade abil, lääne uusvasakpoolsed on tegelenud aastakümneid ühiskondlike institutsioonide üle võtmise ja kultuurilis-vaimse kliima muutmisega. Idrissa Gueye juhtum on vaid üks näide sellest, mida nad on juba saavutanud. Kui inimene ei soovi väljendada oma nõustumist teatud ideoloogilise sõnumiga, pannakse ta aru andma, mõistetakse hukka ja karistatakse. Hea, kui karistus ei tähenda tühistamist, s.t karjääri hävitamist ja seltskonnast välja heitmist.
Võib oletada, et kui Gueye asemel oleks olnud kristlasest – näiteks traditsiooniliste vaadetega katoliiklasest – sportlane, oleks ta juba ammu hüsteeriliselt tühistatud. Hõlpsasti võib tühistatud saada ka lihtsalt üks ettevaatamatu sõnakasutusega valge poiss nagu Jüri Vips. Moslemiks olemine ja tume nahavärv võivad inimese esialgu kõige halvemast välja aidata, ent seda mitte islami õpetuse progressiivsuse tõttu (muhamediusk on ju tänapäeva kristlusega võrreldes palju vähem kooskõlas moodsa maailmaga), vaid seepärast, et vasakpoolsetel on islamit vaja kui kristluse lõpliku kukutamise vahendit. Seejärel allutatakse ka islam sekulaarsele progressiideoloogiale – vähemalt nii nad loodavad.
Mina isiklikult ei näe, et Lääne ühiskondadel, kus taolised tendentsid süvenevad, oleks mingit põhimõttelist erinevust nõukogude ühiskonnaga. Nõukogude ajal suruti inimese isiklik usk ja veendumused maha ning ta allutati valitsevale ideoloogiale, millele tuli erinevate rituaalide ja kombetäitmiste kaudu toetust avaldada. Nüüd tuleb see kõik uuel kujul tagasi, ainsa erinevusega, et tänapäeva komnoored ja nende instruktorid karjuvad ideoloogilisi loosungeid põlevate silmade ja käheda kurguga.