Kui me tõesti moodustame rahva ja kultuuri, siis ei tohi me oma esiisade traditsioone ja nende aluseks olevaid kõlbelisi tõdesid häbeneda ega kõrvale heita. Vastupidi, me peame nende üle uhked olema ning neid austama ja kaitsma. Nii räägib Varro Vooglaid ajalehes Raplamaa Sõnumid avaldatud intervjuus Maire Kõrverile, selgitades Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks poolt läbiviidava kampaania "Kaitskem üheskoos perekonda!" tagamaid.
Olete SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse liige ja üks neist, kes on välja andnud petitsiooni traditsioonilise perekonna kaitseks. Petitsioon on juba paljude inimesteni jõudnud ja küllap on selle saajad ka juurelnud, mis sihtasutusega täpsemalt tegemist on ja kes ning millega veel tegeleb Varro Vooglaid. Perekonnanimi seostub Ülo Vooglaiuga – olete oma isa nö mantlipärija õppejõutööl?
Ma ei ole oma isa mantlipärija õppejõuna, sest isa on ikkagi sotsioloog, mina aga jurist. Küll aga loodan, et teatud mõttes pärin isalt mantli mõnes muus ja ehk olulisemaski tähenduses. Põlvkondade järjepidevuse hoidmine on minu jaoks väga oluline, see on suur ja tähtis osa kultuurilisest traditsioonist. Mul on hea meel, et vanemad on meile eluks kaasa andnud kõlbelised põhimõtted – põhimõtted, mis on ju aastasadu olnud meie rahva suunanäitajaks ja kultuuri aluseks. Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ongi asutatud paljuski just selleks, et kaitsta meie kultuuri alusväärtusi ja -põhimõtteid üha sagedasemaks ja ägedamaks muutuvate püüdluste eest neid naeruvääristada, kõrvale heita ja jalge alla tallata.
Ma olen veendunud, et meie esiisade poolt meile pärandatud kõlbelised alustõed, mis moodustavad ju meie identiteedi keskme, ei ole aegunud ega ka aegu eal, sest need on inimloomuse fundamentaalsed seadused. Seega ei saa ega tohi me kaasa minna ideoloogiaga, mis püüab neid tõdesid kõrvale heita. Me ei tohi oma rahvuslikke traditsioone ja nende aluseks olevaid kõlbelisi tõdesid häbeneda, vaid peame neid austama ja kaitsma. See on paljuski keskne sõnum, mida SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks püüab praegusel suurte muutuste ajal meelde tuletada. Peame oma esivanemate elutarkusest õppima, mitte sellele ülbelt ülalt alla vaatama.
Mis ajendas just praegu petitsiooniga välja tulema?
Traditsioonilise elukorralduse üheks kõige kesksematest alustaladest on perekonna institutsioon. Perekond on see ühiskondlik alusstruktuur, kus inimesed õpivad isetut eneseandmist ja teineteise teenimist, õpivad armastama ja olema armastatud, omandavad arusaamise soorollidest ning mehe ja naise vastastikusest täiendavusest. Nõnda on perekond rahva püsimise ja kasvamise alus seda kinnitab mitte üksi meie kristlik kulutuuripärand, vaid ka Eesti Vabariigi põhiseadus (§ 26).
Samas seisame just praegu kogu lääne kultuuriruumis silmitsi üha jõulisemate ideoloogiliste rünnakutega perekonna ja selle aluseks olevate kõlbeliste tõekspidamist vastu – kuni sinna maani välja, et perekonna ja abielu tähendust püütakse inimloomust täielikult eirates põhjalikult ümber defineerida või koguni need pea peale pöörata. Kogu lääne ühiskond on sügavas kõlbelises kriisis, mis on omakorda toonud kaasa mitte ainult kultuurilise ja majandusliku kriisi, vaid ka perekonna ja rahvastikukriisi.
Nagu teame, on Eestis juba aastakümneid sündinud palju vähem lapsi kui on rahvaarvu säilitamiseks tarvis. Mitmed asjatundjad on hoiatanud väga tumeda demograafilise perspektiivi eest, sest meil lihtsalt ei ole piisavalt lapsi (vt lähemalt siit). Aga miks meil ei ole lapsi? Paljuski selle pärast, et kannatame perekonnakultuuri lagunemise all. Seepärast on meie püüdluseks kaitsta perekonna institutsiooni – mis on niigi kriisis – nende meelevaldsete ja ideoloogiliste tagamaadega rünnakute eest, mis on sügavalt vastuolus väga suure hulga Eesti inimeste kõlbeliste tõekspidamistega. Meie püüdluseks on teha antud küsimuses rahva hääl kuuldavaks.
Olete katoliiklane, suure pere isa. Kas Teie seisukohti homoteemal on kujundanud eeskätt religioon või oleksite sama meelt ka konfessiooni kuulumata?
Kristlikule religioonile on iseloomulik, et see toetub inimeste loomulikule tunnetusele. Ehk teisisõnu: see, mis on kõlbeline ja mis mitte, tuleneb inimloomusest ja on sellisena inimesele mõistuslikult hoomatav. Kristlik õpetus ehitub ju paljuski juba antiikfilosoofiale ja kinnistab inimeste loomulikku tunnetust, tuues sellesse selgust ja kindlust, mitte ei lähe sellega vastuollu ega pööra seda ümber.
Ka antud küsimuses on ju selge, et homoseksuaalset eluviisi peavad ebamoraalseks ühte moodi nii paljud kristlased, juudid, moslemid, budistid kui ka mitteusklikud inimesed, sest kõik nad mõistavad, et see on vastuolus inimloomusega, mille kohaselt on seksuaalsuhete loomulikuks kontekstiks mehe ja naise vahelised suhted. Selline on kord juba inimloomus, mida võib küll püüda meelevaldselt ümber kirjutada või eirata – ent püüdlus ehitada kultuurilisi norme inimloomuse eiramisele ei saa lõppeda millegi heaga. Kindlasti on see tee ebainimlikku ja sellisena hukule määratud ühiskonda.
Juhul kui samasoolised paarid peaksid saama riigilt seaduse kaitse ja õnnistuse – nagu justiitsministeeriumis kavandatav sooneutraalne kooseluseadus ette näeb, kas võib arvata, et siis on omasooiharate eesmärk täidetud või milliseid arenguid (nt. teiste riikide näidete varal) võib veel järgneda?
See on üks väga oluline küsimus. Inimesed peavad mõistma, et homoliikumine püüab oma eesmärkide poole liikuda samm-sammult, sest kui nad nõuaksid kohe kõike, mida nad tegelikult soovivad, ei saavutaks nad midagi peale sügava ühiskondliku protesti ja hukkamõistu. Lääneriikide kogemustele tuginedes teame väga selgelt, et alguses nõutakse lihtsalt võimalust oma partnerlust registreerida, ent olles selle saavutanud, hakatakse nõudma ka abielu ümberdefineerimist, seejärel juba lapsendamise õigust ning ühtlasi hakatakse kogu ühiskonnale suruma peale teatavat tsensuuri ehk piirama inimeste mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadust. Sellega paralleelselt surutakse lasteaedadesse ja koolidesse nn sooneutraalset kasvatust, mis on otseselt vaenulik traditsiooniliste soorollide ja nii mehelikkuse kui ka naiselikkuse identiteedi suhtes, sisendades lastesse nö sootuid stereotüüpe. Näiteid sellistest "arengutest" lääneriikides leiate rohkelt internetilehelt aadressiga www.saptk.ee/naited.
Praegugi on näha, kuidas homoradikaalid nõuavad, et meie suhtes algatataks meie kampaania pärast kriminaalmenetlus ning et meid kuulutataks seega kurjategijaiks ja et meile määrataks karistused (vt siit). Ja mille pärast? Selle pärast, et me nende vaateid ei jaga, nende püüdlusi ei toeta ja selle ka avalikult välja ütleme. Minu hinnangul on siin näha väga selgeid ja murelikuks tegevaid ideoloogilise diktatuuri ilminguid. Praegu võib see meile tunduda veidrana, ent nii mõneski lääneriigis, kus homoradikaalidel on õnnestunud nn vihakõne seadused läbi suruda, võidakski meid meie kampaania pärast juba õiguslikule vastutusele võtta. Et see Eestis nii ei läheks, selleks peamegi oma tõekspidamiste eest välja astuma ja tegema seda kohe praegu, mitte alles siis, kui on juba liiga hilja.
Mõelgem sellele: kui me ei saa enam vabalt väljendada sedavõrd olulistes küsimustes seisukohti, ilma et meid ähvardataks kriminaalkaristustega, siis mis on meil demokraatiast alles jäänud? Mis on meil sõnavabadusest alles jäänud? Kardan, et inimesed, kes muudkui jutlustavad demokraatiat, sallivust ja sõnavabadust, juhivad meid tegelikult üha sügavamasse hirmuühiskonda, kus inimesed ei julgegi enam seisukohti väljendada, kartes erinevaid tagasilööke. Sellises kultuurilises olukorras ei ole demokraatlik ühiskonnakorraldus üleüldse mõeldav – demokraatia eeldab vabasid ja julgeid kodanikke.
Paljud Ida-Euroopa riigid on olnud suutelised homoideoloogia pealetungile vastu hakkama ja ma usun, et ka Eesti rahvas on selleks suuteline. Seejuures oleme siin kõik vennad, kes jagavad ühtseid kõlbelisi tõekspidamisi – nii eestlased, venelased kui ka teiste rahvaste esindajad.
Kas on juba teada, milline tagasiside, milline vastuvõtt on petitsioonile?
Petitsioon on võetud vastu väga-väga toetavalt. Algselt eesmärgiks seatud 10 000 allkirja saab ületatud väga pika puuga. Saame iga päev väga palju kirju nii eesti kui ka vene rahvusest kodanikelt ning inimeste toetus on ülevoolav, südant soojendav ja tõeliselt liigutav. See kõik näitab, et homoaktivistide poolt meile täiesti vöörastest hoiakutest ja veendumustest lähtuva homopropaganda ühiskonnale pealesurumine on väga suure hulga inimesi täielikult ära tüüdanud ja endast välja ajanud. Paljud inimesed käsitlevad seda lääneliku ideoloogilise imperialismina ning rünnakuna meie rahvuslikele traditsioonidele – seda enam, et homoaktiviste toetavad peamiselt välismaised rahastajad, välisriikide saatkondadest kuni Euroopa Liidu fondideni.
Inimesed tahavad sellele vastu seista, ent seni ei ole selleks olnud head võimalust. Meie eesmärgiks on paljude heade inimeste abil see võimalus luua, et rahvas saaks oma hääle perekonna ja selle aluseks olevate väärtuste kaitseks kuuldavaks teha. Seepärast kutsun kõiki inimesi üles tegema üheskoos suure pingutuse, et saaksime kokku nii suure hulga allkirju, mida ükski poliitiline jõud ei saa eirata.
Milline on kõige tüüpilisem omasooiharate poolt tulev kriitika Teie ja SA suhtes – kas süüdistus vaenu õhutamises?
Esiteks, tahan rõhutada, et oluline on mõista, et meie kampaania ei ole suunatud ühegi inimese vastu, vaid meie kultuuri alusnormide kaitseks. Tean isiklikult mitmeid homoseksuaalset eluviisi praktiseerivaid isikuid, kes ei nõua vähimalgi määral meie kultuuriliste alusnormide ümberkirjutamist.
Hoopis teine lugu on aga nendega, keda võib õigustatult nimetada homoradikaalideks. Need inimesed on tõesti agressiivselt meelestatud ning on juba harjunud süüdistama kõiki, kes nendega ei nõustu ja selle ka välja ütlevad, vaenu õhutamises, diskrimineerimises ja sallimatuses. Minule ja paljudele teistele on see aga täiesti vastuvõetamatu ja ka solvav. Kas meie vanaisad ja vanaemad, kes võitlesid meile Vabadussõjas vabaduse ja säilitasid raskete aegade kiuste suure väärikuse, olid samuti oma kõlbeliste veendumuste pärast alaarenenud homofoobid ja vihkajad? Selline väide oleks lihtsalt naeruväärne, aga samas ka inetu ja kurvastav.
See, et me seisame oma esivanematelt päritud väärtuste ja tõekspidamiste eest, ei ole mingi vaenu õhutamine, kitsarinnalisus ega sallimatus. Igaühel on õigus elada oma eraelu endale meelepärasel viisil, ent ühelgi radikaalsel vähemusel ei ole õigust nõuda, et me nende eluviisi kõlbeliselt heaks kiidaksime, selleks oma kõlbelistest väärtustest lahti ütleksime ja oma kultuuri aluseks olevad normid ja institutsioonid pea peale pööraksime. Me ei pea seda tegema ega ka kavatse seda teha. Me ei häbene oma tõekspidamisi ja astume vabade vastutustundlike kodanikena nende kaitseks välja – kutsume ka kõiki teisi seda tegema. Eesti on meie ja meie esivanemate maa ning siin ei ole õigust kehtestada elamise reegleid kellelgi teisel kui meil endil.
See kõlab nii elementaarselt, ent ometi seatakse seda üha sagedamini kahtluse alla ja nõutakse, et me loobuksime kõlbelisest iseseisvusest. Kahjuks nähtub selline orjalik koogutajamentaliteet sageli ka inimestest, kes on usaldatud Eesti riiki juhtima.