Vaatleme seoseid kontratseptsiooni ja abortide vahel neljast aspektist: bioloogilisest, sotsioloogilisest, antropoloogilisest ja teoloogilisest aspektist.

Mida tähendab vaadata seost nende nähtuste vahel antud aspektidest? Bioloogilisest aspektist tähendab see vaadata, kuidas need on seotud oma bioloogiliselt mõjult; sotsioloogilisest aspektist – kuidas need on seotud ühiskondlikus plaanis; antropoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud meie inimliku loomuse suhtes; ning teoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud inimeses kui Jumala kujus.

Kõigepealt aga tuletama meelde, milles seisneb kontratseptsioon ja abort, mille seoseid me vaatleme. Kontratseptsioon ehk rasestumisvastaste vahendite kasutamine on katse välistada viljastumist seksuaalakti tulemusel. Abort on emaüsas areneva inimese tapmine. Niisiis on mõlemal juhul tegemist inimese välistamisega – kontratseptsiooni puhul tema olema-saamise välistamisega, abordi puhul tema olemas-olemise välistamisega. Nii oleks antud teema ühe lausega kokkuvõetav.

Bioloogiline seos

Ilmselt ei ole ammu enam kellegi jaoks uudis, et nn. hormonaalsed kontratseptiivid toimivad nii kontratseptiivide kui ka abortiividena, st. neil on nii viljastumise võimalust nõrgendavaid toimeid kui ka toimeid, mis raskendavad embrüo kinnitumist emakaseinale või muudavad selle võimatuks, kui viljastumine peaks olema siiski toimunud. Sellisena on hormoonpreparaadid kontratseptsiooni ja abortide vahelise seose kehastunud näiteks. [Vt lähemalt "Abortiivse toimega medikamendid ja vahendid", portaalis Abort.ee.]

Selle seose varjamiseks on eluvastased jõud võtnud kasutusele keele väärastamise strateegia ja püüdnud ümberdefineerida raseduse mõistet, nagu ei algakski rasedus munaraku viljastumisega ja uue inimese eostumisega, vaid embrüo kinnitumisega emakaseinale. Kuna hormoontableti mõjul embrüo emakaseinale ei kinnitu, vaid sisuliselt nälgib surnuks ja heidetakse naise kehast välja, siis polevatki tegemist abordiga, vaid rasestumise vältimisega. Ent ükskõik kuidas püüda semantiliselt asja olemust varjata, jääb bioloogiliseks faktiks, et kui ovulatsioon on toimunud eostub inimene (kui üldse siis) mõne tunni kuni paari päeva jooksul pärast seksuaalset ühinemist ning selleks ajaks kui embrüo (mitte “viljastunud munarakk” ehk sügoot) jõuab emakasse ja peaks kinnituma emakaseinale on see juba rohkem kui 100 rakust koosnev organism. Kõik Elukultuuri Instituudi poolt vaadeldud veebilehed Eestis, kus oli (või oleks pidanud olema) mingilgi määral juttu eostumise bioloogiast, varjasid või vääresitlesid seda tõsiasja. [Vt lähemalt "Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?", Eesti Ekspress, 28.07.2008)

Markantseks näiteks, millise absurdini selline semantiline manipuleerimine võib viia, on endise õiguskantsleri Allar Jõksi vastuses EKN-i järelepärimisele abordiregulatsiooni õiguspärasuse kohta sisalduv väide:

"loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini."[1]

Sotsioloogiline seos

Sotsioloogilist seost kontratseptsiooni ja abortide vahel iseloomustab ehk kõige ilmekamalt 1992. a. USA Ülemkohtu otsus Planned Parenthood vs. Casey protsessil, milles kinnitati 1973. a. kurikuulsa Roe vs. Wade protsessi tulemust, millega legaliseeriti abort USA-s föderaaltasandil. See otsus sisaldab muuhulgas järgmist kinnitust:

"teatud olulistes aspektides on abort sama iseloomuga kui otsus kasutada kontratseptiive… kahe aastakümne majandusliku ja sotsiaalse arengu jooksul on inimesed korraldanud intiimsuhteid ja teinud valikuid, mis määravad nende vaated iseenesele ja oma kohale ühiskonnas, toetudes abordi kättesaadavusele juhul, kui kontratseptsioon peaks alt vedama."[2]

Seega oli üheks motiiviks abortide seaduslikkuse taaskinnitamisel kontratseptiivide kasutamisel põhinev elustiil, mille kindlustamiseks pidi säilima aborditegemise võimalus, juhuks kui kontratseptiivid “alt veavad”.

Tõepoolest, ka abortide esmane legaliseerimine ise Euroopas ja Ameerikas, mitte ainult vastavate seaduste alalhoidmine, oli järeleandmine kontratseptiivide üha laiema kasutuselevõtu tagajärjel kujunenud nn “vajadusele”. Sisuline loogika töötas järgmiselt. Kontratseptiivide kasutuselevõtt muutis oluliselt “vabamaks” seksuaalsuhted ja see, millest “vabaneti”, oli kartus raseduse, uue elu ees. Kiiresti kasvas abieluväliste ja abielueelsete seksuaalsuhete arv ning kahanes abiellumus. Rasestumisvastaste vahendite endi omaduste või nende kasutamise ebakorrektsuse tõttu kasvas oluliselt ka “ootamatute” rasestumiste arv, millest enamik osutusid muidugi soovimatuteks. Nii kasvas nõudmine “aborditeenuse” järele, mis läänemaailmas seksuaalrevolutsiooni ajal riburada pidi ka seadustati. (Vahemärkus seksuaalrevolutsiooni kohta: nagu kõik teavad algas seksuaalrevolutsioon 60ndatel aastatel, aga vähesed annavad enesele aru, et see ei alanud mitte möödunud vaid ülemöödunud sajandi 60tel seoses kummi leiutamisega ja kondoomide kasutuselevõtuga. 1960ndatel jõudis seoses hormonaalsete kontratseptiivide kasutuselevõtuga kätte selle revolutsiooni uus aktiviseerumine ja väljumine igasuguse kontrolli alt.)

Praegu kuuleme üha, kuidas abortide arvu vähendamiseks on hädavajalik vähendada “soovimatuid” rasestumisi ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada kontratseptiivide üldine kättesadavus ja kasutamisoskus – mis on sageli ka laste seksuaalkasvatuse keskne sisu. Seejuures osutatakse statistilisele seosele – kontratseptiivide üldisema ja järjekindlama kasutamisega saavutatakse abortide arvu vähenemine. Ja tõepoolest – ametlikku statistikat vaadates võib kergesti jääda selline mulje, ehkki andmed kontratseptiivide kasutamise kohta ei sisaldu ametlikus statistikas. Ent tuleb aru anda kahest asjast: esiteks, abortide olemasolev kõrge tase ise on kontratseptiivse kultuuri ja abortide legaalsuse tagajärg ning teiseks, statistika ei kajasta ega saagi kajastada kogu andmestikku. Statistikas kajastuvad registreeritud rasedused ja registreeritud abordid. Ükski hormonaaltableti kasutamise tagajärjel toimuv varajane abort statistikasse ei jõua. Vastavate arvutuste alusel on põhjust uskuda, et tegelikult on abortide arv hormonaalse kontratseptiivse kultuuri levikuga oluliselt suurenenud.[3] Ent need tõendid on vaid kaudsed ja tõenäosuslikku laadi. Otsest statistilist kinnitust sellele arusaadavatel põhjustel ei ole.

Sotsioloogilisest aspektist on veel oluline vaadelda kontratseptiivide ja abordi seost rahvastiku kasvu suhtes. Nagu teame on seoses laste suremuse vähenemise ja eluea pikenemisega tänu üldisele tervishoiu edenemisele ja elukvaliteedi paranemisele, toimunud erinevates maailma regioonides mõnevõrra erinevatel aegadel ja erineva kiirusega rahvastiku oluline kasv. 18. sajandi lõpus formuleeris Thomas Robert Malthus oma kurikuulsa “rahvastiku seaduse”, mille kohaselt rahvaarv kasvab geomeetrilises, maa ressursid aga ainult aritmeetilises progressioonis, mistõttu maa ei suutvat suurenevat rahvastikku elatada. Malthuse ideede paikapidamatust näitab ilmekalt tõsiasi, et alates vähemalt ÜRO loomise ajast, mil tsentraliseeritud statistika on kättesaadav, on maailmas näiteks toiduainete osas igal aastal kasvanud inimese kohta toodetud toiduainete kogus, küll mitte väga palju, aga siiski. Põhimõtteliselt maltusiaanlikel ideedel põhinevad kõikvõimalikud rahvastikukontrolli ideoloogiad. Üks kõige mõjuvõimsamaid rahvusvahelisi organisatsioone selles vallas, International Planned Parenthood Federation, on ühtaegu nii suurim kontratseptiividide levitaja kui ka suurim abordipakkuja kogu maailmas. Selle organisatsiooni ideoloogide retoorika kohaselt on kontratseptiivide levitamine esmane ja hädavajalik samm nii rahvastikukasvu üldiseks piduramiseks kui ka abortide piiramiseks. Sellise retoorika on omaks võtnud paljude maade valitsused ning see on suurel määral ka ÜRO erinevate allüksuste pürgimuste aluseks. Selle strateegia elluviimise tulemusena on mitmeid maailma piirkondi, sh Euroopat, ootamas “demograafiline talv” ning jõuliselt levitatakse reproduktiivtervise terminoloogiat kasutades abordi kui “inimõiguse” ideoloogiat, mille alusel nõuda liberaalsete abordiseaduste vastuvõtmist ka nendes maades, kus seda veel ei ole tehtud. Samal ajal seotakse arenguabi andmine nendele maadele nõudega võtta omaks kontratseptiivsed programmid, mis, nagu eelnevalt öeldud, loovad omakorda soodsa pinnase “abordinõudluse” tekkeks.

Seega sotsioloogilises plaanis kasutatakse kontratseptsiooni ja aborte üksteist vastastikku toetavate ja võimendavate vahenditena eluvastase mentaalsuse levitamiseks ja kinnitamiseks.

Antropoloogiline seos

Eelpoolvaadeldud sotsioloogiline seos osutab põhimõttelisele antropoloogilisele seosele – abortide peamine toitepinnas on eluvastane hoiak. Viimast aga kultiveerib rasestumisvastaste vahendite harjumuslik kasutamine. Kontratseptiivne mentaalsus loob eeldused ja kalduvuse valida lapse tapmine, kui ta peaks vaatamata “ettevaatusabinõudele” olema siiski eostunud. Lapse tapmist tajutakse “õigusena”, kuna kontratseptiivset seksuaalelu elades “pidi” lapse eostumine olema välistatud, järelikult on siginenud laps süsteemi “viga”.

Mõistmaks, kuidas on kontratseptsioon ja abort omavahel seotud meie loomuse suhtes, võtame hästi lühidalt kokku Kiriku õpetuse inimlikust seksuaalsusest. Selle kohaselt on inimlik seksuaalsus vastavalt meie loomuse mõistuslikkusele ülendatud pelgalt loomalike instinktide vallast armastuse valda. Inimlik seksuaalsus on vahend armastuse väljendamiseks ja jagamiseks ning elu vastutustundlikuks edasiandmiseks selle kaudu vastavalt mehe ja naise psühho-füüsilisele komplementaarsusele ehk vastastikusele täiendavusele. Tõeliset inimlik armastus on täielik, ustav ja viljakas. Ehkki iga konkreetse inimese armastus saab avalduda kogu tema elus ja ei pea tingimata sisaldama seksuaalset väljendust, on globaalses mastaabis seksuaalne dimensioon inimliku armastuse möödapääsmatu osa. See on mehe ja naise vahelise armastuse intiimseim avaldus, milles nad saavad “üheks lihaks”; milles nende hingelist ühtsust väljendab ja toetab nende kehaline ühinemine. Selline seksuaalne ühinemine, mis oma viljakuses on ühtlasi inimkonna püsimise allikas, vajab nii oma ühendava kui eluandva funktsiooni tõttu erilist keskkonda, milles saaks kasvada ja küpseda nii armastus kui ka selle armastuse viljad – lapsed. Selliseks keskkonnaks on mehe ja naise vabal avalikul otsusel põhinev elukestev ja eksklusiivne abielu ning perekond selle laiendina. Et see on elukestev, tuleneb enese totaalsest andmisest teisele. Just enese andmise täielikkus tingib, et seda valikut ei saa tagasi võtta – vastasel juhul ei oleks see enam täielik. Ja ainult oma elu vastastikuse totaalse pühendamise taustal on kohane enese täielik kehaline andmine teisele abieluaktis. Teiselt poolt väljendab selle valiku totaalset terviklikkust abielu eksklusiivsus – ühe mehe ja ühe naise vastastikune pühendumine teineteisele välistades sellest intiimsusest kõik teised inimesed kui võimalikud partnerid. Sellise täieliku valiku ja pühendumise tulemusel saab mehest ja naisest abielus “üks liha”, nii et nad teatud mõttes omandavad vastastikku õiguse teineteise ihule ja seksuaalsed sidemed väljaspool abielu on rängalt ebaõiglased abikaasa suhtes.

Abielulise armastuse eesmärk on vastastikune kasvamine armastuses ja sellise armastuse raames elu edasiandmine. Kuivõrd abielu teostub kõige intiimsemal tasandil abikaasade seksuaalse ühinemise kaudu, peab ka iga abieluakt olema avatud nende eesmärkide realiseerimisele. See peab olema abikaasade armastuse väljenduseks ning avatud uuele elule. Iga ühinemine, mis on vastuolus kummagi eesmärgiga, st. kas kas vastastikuse armastusühtsuse väljendamisega või võimalusega elu edasi anda, on vastuolus inimese loomusega.

Teoloogiline seos

Teoloogilisest küljest mainigem eelkõige moraaliteoloogilist seost – mõlemal juhul, nii kontratseptiivide kasutamise kui abordi puhul, kui need on sooritatud piisava teadlikkusega ja vabatahtlikult, on kristlase jaoks tegemist surmapatuga, st. pühitseva armu kaotamisega. (Nende puhul, kes on veel pärispatus või pühitseva armu juba kaotanud, on tegemist oma patukoorma kasvatamisega ning süveneva eemaldumisega oma inimsuse tõelisest realiseerimisest.) Nende tegude vahel on kahtlemata raskusastme erinevus, kuivõrd inimese tapmine on raskem kuritegu kui eostumise takistamine. Seda erinevust rõhutab veelgi asjaolu, et abordi teadlikul sooritamisega kaasneb kristlase puhul tema ekskommunikatsioon – tema väljalülitamine kiriklikust osadusest –, mis on mõeldud eksimuse tõsiduse teadvustamiseks ja tungivaks üleskutseks seda kahetseda ning pöörduda. Teiselt poolt ei ole abordil ja kontratseptsioonil vahet selles mõttes, et nende sooritaja on vaimselt surnud, ja kes on surnud, see on surnud, mitte nii, et ühe puhul oled rohkem surnud kui teise puhul. Ehkki mõlemal puhul on tegemist ränga eksimusega, sõltub patu raskus nagu ikka ka selle sooritaja teadlikkusest ja tahtlikkusest.

Omaette huvitav küsimus on, kas kontratseptsioon on patt puhtuse või elu vastu. Väljapaistvad moraaliteoloogid on antud küsimuses erinevatel seisukohtadel. Ühed ütlevad, et kuna tegemist on spetsiifiliselt seksuaalakti väärastamisega, on see patt puhtuse vooruse vastu. Teised ütlevad, et kuna intentsioon on suunatud eostumise vältimisele, on tegemist patuga elu vastu, ehkki mitte otseselt inimese tapmisega. (Ma leian, et patte ei tehta mitte ühes või teises kategoorias, ehkki kategooriad võivad aidata neid analüüsida, vaid patte tehakse inimese loomuse ja Jumala tahte vastu, langegu nad siis mingisse selgesse kategooriasse või mitte. Kontratseptsiooni puhul näib, et patt ulatub üle kategooriate piiride.)

Abieluakt – nagu kogu Loodu ja iga loodud asi, eriti aga inimene – peegeldab Kolmainsust. Kolmainsuses näeme, kuidas Isa annab enese täielikult Pojale ja Poeg võtab Isa anni täielikult vastu ning annab ennast jäägitult tagasi Isale ning Isa ja Poja vastastikusest täielikust eneseandmisest lähtub Püha Vaim. Mitte, et need seosed oleksid mingilgi moel ajalised või üksteisele järgnevad, vaid kogu see vastastikune andmine, sündimine, lähtumine ongi üks ja igavene täiuslik Olemise akt, Jumal ise. Millele ma tähelepanu tahan juhtida, on see, et Püha Vaim, Kolmainsuse kolmas isik, lähtub Isast ja Pojast nende vastastikuses jäägitus eneseandmises ja teise vastuvõtmises, Ta on eraldiseisev isik JA Ta on samas nende ühtsus armastuses, Tema kui isik ongi nende Armastus, nende vastastikune And.

Sarnasus inimliku soojätkamisega on ilmne, ainult et viimane toimub vastavalt inimese loomusele. Olles ratsionaalne kehaline olend, on inimene kutsutud kogu oma arusaamise ja tahtega andma end armastuses teisele täielikult, st. hingeliselt ja kehaliselt. Mees on kutsutud andma end naisele kuni iseenese substantsi andmiseni. Ja naine on kutsutud teda täielikult vastu võtma andes samas iseennast täielikult temale kuni selleni, et võtab tema substantsi vastu oma substantsis. Kehalisel tasandil realiseerub see täielik andmine ja vastuvõtmine seemneraku ühinemises munarakuga. Ja kui munarakk viljastub, siis naine rasestub ja eostub uus inimene, uus isik. Mees annab ennast, naine annab ennast ja Jumal annab hinge. See uus isik kehastab mehe ja naise ühinemist armastuses, nende vastastikust andumist teineteisele, temas saab nähtavaks, et nad on “üks liha”, tema on nende ühenduse inkarnatsioon. Olgugi et kaugeltki mitte alati ei päädi abieluakt uue elu tärkamisega, on avatus uuele elule, “lahtiolek” uue isiku suhtes märk täielikust avatusest, usaldusest ja ustavusest oma abikaasa suhtes. Kui laps on nende vastastikuse armastusühtsuse kehastus, siis on avatus lapsele nende vastastikuse usalduse, ustavuse ja ühtsuse kriteerium, nende abielu kriteerium.

Muidugi ei ole see avatus uue inimelu tärkamisele tõelise ühenduse ainus kriteerium. Ja avatus võib olla hoolimatu, mõtlematu, vastutustundetu vmt. Selle avatuse adekvaatne kontekst on abielu, mis põhineb mehe ja naise teadlikul valikul kogu eluks, mis on suunatud kasvamisele armastuses. See vastastikune andmine, millest eelpool juttu oli, peab selleks, et olla autentne, realiseeruma ka igapäevases elus, elu rõõmude ja vaevade ühises kandmises, abi-elus. Seksuaalse ühinemise akt ühelt poolt väljendab, kinnitab ja värskendab seda vastastikust pühendumist, teiselt poolt annab just see kindel otsus elude püsivaks ühendamiseks armastuses aluse intiimseima ühinemise aktile ning perekonna oodatavale kasvamisele.

Kontratseptiivsete vahendite kasutamine väljendab selget soovi vältida võimaliku uue inimese eostumist. Teoloogilises plaanis väljendab see Jumala kuju eitamist meis, antropoloogilises plaanis eraldijäämist, enese täielikust andmisest hoidumist ja on seega vastuolus “üheks lihaks” saamisega seksuaalaktis ning “üheks lihaks” olemisega abielus. See, mida sellisel juhul seksuaalsuhtest otsitakse, on mitte isikute sügav osadus, vaid nauding, pinge maandamine vms. See akt muutub sisuliselt valetamiseks sügaval intiimsel tasandil. Žestidelt, liigutustelt, embustelt, mis peaksid väljendama isikute intiimseimat ühtsust, on võetud alus. Need ei väljenda enam oma isiku andmist. Nii muutuvad nad märgiks mitte armastuses enese piiride ületamisest, vaid egoismis enesekesksusesse sulgumisest. Enesekesksuse kultiveerimine viib aga süvenevalt teise tõrjumiseni, kuni valmisolekuni ta tappa kui sissetungija, õdusa ja nauditava maailma lõhkuja või uute ja talumatute probleemide tekitaja.

Abort omakorda hävitab otseselt üldisema eesmärgi, mida abielu kannab – anda elu. Seega hävitab kontratseptsioon seksuaalakti ja abielu ühendava, abort aga selle eluandva tähenduse. Need kaks surmapattu koos on jagatud elu hävitajad ning nende juur ja samas vili on egoism, soovimatus teenida, mis on armastuse vastand.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et kontratseptsiooni ja abordi vaheline seos ilmneb teoloogilises plaanis Jumala kuju rikkumisena meis, antropoloogilises plaanis inimliku armastuse väärastamisena ja selle armastuse keskkonna lõhkumisena, sotsioloogilises plaanis teineteist vastastikku võimendavate tõeliste patu struktuuridena ühiskonna aluse – abielu ja perekonna – lõhkumiseks ja tervete rahvaste represseerimiseks ning bioloogilises aspektis kehastub see seos hormonaalsete kontratseptiivide kombineeritud mõjus.

Ja lõpetuseks. Armulauas ühineb Kristus meiega kui meie hinge Peigmees. Ta annab end meile täielikult – ihu ja hingega, kogu oma inimlikkuse ja jumalikkusega – ehkki varjatult. Meie peame Ta vastu võtma niisama täielikult, ihu ja hingega, andes samas iseennast koos kogu oma eluga Temale. See on intiimne armastuse-ühendus Kristusega, millest sünnib pühadus ja apostellik vaim, kui me ei võta Armulauda vastu juba ette soovimatuses muuta oma elu, võtta vastu uusi väljakutseid, vastata Püha Vaimu sisendustele, milleks Ta meid ka kutsuks, teiste sõnadega: kanda vilja. Veelgi enam, raske patu läbi me tapame Kristuse eneses. Võiks öelda, et ristimine on nagu eostumine igavesse ellu ja surm nagu igavesse ellu sündimine. Ent puudused ja pahed, millesse me klammerdume, on nagu kontratseptiivne mentaalsus, mis välistab Kristuse viljakuse meie elus ja meie patud on nagu abort, mis tapab meis igavese elu.

[1] Õiguskantsler Allar Jõks, 2002, Vastus Eesti Kirikute Nõukogu avaldusele paluda kontrollida raseduse katkestamist reguleerivate seaduste vastavust EV põhiseadusele

[2] Prof. Janet E. Smith, The connection between contraception and abortions

[3] John F. Kippley, 1994, Birth Control & Christian Discipleship

* * *
Antud tekst kujutab endast (veidi täiendatud kujul) Toomas Vooglaidi ettekannet 2. mail 2010 toimunud seminaril “Evangelium Vitae kui üleskutse elukultuuri taastamisele”. Ettekanne avaldati algselt autori blogis nimega Tabernaakel.