Maailmakuulus Kanada psühholoog Jordan Peterson kirjutab Ühendkuningriigi päevalehes The Telegraph, et poliitikute ja "intellektuaalide" seas võimust võtnud ökoäärmuslus on rumal ja kuritegelik ning toob miljardite inimeste jaoks kaasa kaose, häda, nälja ja viletsuse.

Eesootaval talvel ootab miljoneid Ühendkuningriigi kodanikke, sealhulgas lapsi, kohatine või igine langemine sügavale energiavaesusesse, mis võib olla piisavalt raske, et põhjustab nende tervisele jäädavat kahju. Külmad ja niisked majad on ideaalne keskkond hallitusele, mis ei põhjusta ainult hingamisteede vaevuseid, vaid muudab elamud lõplikult elamiskõlbmatuks.

Üks vasakule kaldu ajaleht kirjutas sellest loo ja kirjeldas ohtu, kuid ei maininud sõnagi selle kohta, kuidas see kriis on tekkinud: selle plindri on sünnitanud "keskkonnaliikumise" ärklevad moraliseerijad.

Kaastunde nartsissistid – elukogemuseta, ennast ei-tea-kelleks pidavad, mittepädevad poliitikud, nende seltskonnatähtedest lakeid, machiavellistlikud ajakirjanikud – on viimase poole sajandi jooksul järjest kõvema häälega kuulutanud, et ükski hind, mida peavad maksma kõik teised ja mitte nemad, ei ole liiga kõrge, et pimesi kaitsta "Maa" huve.

Selles paadis istujad ei suuda vastu panna ahvatlusele näidata näpuga Vladimir Putinile ja süüdistada teda Euroopat tabanud energiahädades. Samas tema tänased salasepitsused said võimalikuks tänu rohelise ideoloogia jüngritele. Igaüks, kellel on silmad peas näeb, kuidas kümmekond aastat tagasi tegi Euroopa ennast sõltuvaks Venemaa energiakandjatest, mis omakorda tõi paratamatusena kaasa tänase olukorra.  

Mäletate, kui president Donald Trumpi – populistliku ohu kehastajat numero uno –, keda pilgati ja sõimati Euroopa ja Põhja-Ameerika intellektuaalse ning poliitilise nomenklatuuri poolt, kui ta osutas täpselt antud ohule? Nüüd on tagajärjed käes, kuid kõigest sellest pole pea midagi õpitud.   

Enda väidetavat vooruslikkust demonstreerivad utopistid, kes on pühendunud üleilmastumisele, kuulutavad, et odav energia hävitab Maad. Kuid kas nad on tõesti pühendunud keskkonna jätkusuutlikkusele, mida nad nii kõvasti ja pealetükkivalt nõuavad, või on nad siiski võtnud oma põrgulikuks eesmärgiks, prototüüpselt marksistlikus laadis, kapitalismi hävitamise? 

Tegemist paistab olevat viimasega. Miks muidu keskkonnaliikumise eksperdid seisavad vastu tuumaenergeetikale, vaatamata selle pea olematule "süsiniku jalajäljele"? 

Kommunaalkulude arved on Ühendkuningriigis hüppeliselt kasvanud ja seda riigis, mis tööstusrevolutsiooni kaudu tõi maailma välja vaesusest. Kuni pooled Ühendkuningriigi väikeettevõtted seisvad silmitsi pankroti ja sulgemisega. Valitsus oli sunnitud kuulutama välja rusuvalt kuluka energiahindade lae (Energy Price Guarantee), et natukenegi käesoleva katastroofi tagajärgi pehmendada.

Sööst taastuvate energiaallikate poole

Ökoäärmuslaste mõtteviis on järgmine: kui me peame saatma vaesed hukatusse selleks, et hävitada süsteem, mis tegi mõned inimesed rikkaks, siis saagu nii. Ei saa teha munarooga, kui mõnda muna katki ei tee.

Järgnevalt võiks meeles pidada ühe fakti, ajal kui me nii hullumeelselt ja tulemusteta taastuvate energiaallikate poole tormame.

Hiljuti avaldatud uuringust selgus, et kahe aastakümne jooksul, kui üleminekut taastuvenergiale on jõuliselt toetatud, on see taastuvenergia osakaalu suurendanud 13-14 protsendi pealt ainult 15,7 protsendini. Progressiusklikud pahempoolsed näevad selliseid teadustöid kui parema ilmavaatega vandenõuteoreetikute väljamõeldisi. 

Samas selline hirmuvalitsejalik ja hädaolukorraga õigustatud paaniline kriis ei leia aset ainult Ühendkuningriigis. Hispaanias nõuavad ametnikud karistuse ähvardusel, et äriruume ei köetaks üle 17 ja ei jahutataks alla 27 kraadi. Šveitsis kaalutakse sarnaseid seaduseid, kuna talvel võib riiki "geopoliitilise olukorra tõttu" ähvardada gaasipuudus.

Saksamaal elavad kodanikud kolmeastmelise hädaolukorra kava teises astmes, kuna gaasitarned riigi peamisest tarneallikast Venemaalt on vähenenud. Antud kava kohaselt on pandud rohelise majandus- ja kliimaministri Robert Habecki heakskiidul käima söeelektrijaamad, hoolimata sellest, et need on "mürk kliimale". Samuti kaalutakse gaasikvootide kehtestamist ettevõtetele, et vältida kodude, koolide jne külmaks ja pimedaks jäämist.

Plaani kohaselt piiratakse ka jõuluvalgustust, mis on seni olnud paljudes kohtades tähtis osa talvepimeduse ajal toimuvatest pidustustest. Kõik see meeldib väga Grinchidele (Grinch oli samuti roheline), kui need näevad lahti rullumas kriisi, mille nad ise on loonud.

Alati tuleb pidada meeles, et kui ülikud saavad nohu, siis kehvikud surevad kopsupõletikku. Kui selliseid äärmuslikke meetmeid peab rakendama rikastes riikides, mis siis veel vaestes toimub? Kui saabub puudus, siis vaesed hakkavad kindlasti kasutama vähemrohelisi lahendusi: paljud, ja seda isegi Saksamaal, varuvad talveks küttepuid ning sütt, millest mõlemast on tohutu puudus. Kuidas ometi vähendab see "atmosfääri süsiniku hulka", kui inimesed peavad oma ahjudes põletama puid ja sütt?

Tõelised vaesed hüpoteetiliste vaeste vastu

Võib-olla meie siin läänes võime ennast lohutada, et toit, mida meile seni jagub külluslikult, on laual edaspidigi. Kuid oodake hetk: vili, mis toidab elanikkonda, vajab kasvamiseks väetist (mida roheline rahvas jälestab) ja eriti ammoniaaki. Kuidas ammoniaaki saadakse? Kas mitte … maagaasist? Kui palju inimesi sõltub oma toiduga igapäevaselt tööstuslikult toodetavast ja selle tõttu laialt kättesaadavast ammoniaagist? Neid on maailmas ainult kolm kuni neli miljardit…

Maailmapank hoiatas hiljuti, et 222 miljonit inimest on juba näljaohus (mida nimetatakse nii kenasti "toiduebakindluseks"). Eelmisel sajandil õnnestus kommunistidel oma utoopiliste luuludega tappa 100 miljonit inimest. Me oleme "päästa planeet" õudusega vaevalt pihta hakanud ja juba ähvardab maailma kaks korda suurem säherdune oht.

Räägitakse, et meid ähvardab "kliimakriis". Mis siis on lahenduseks? Massid peavad oma tarbimist suures mahus kokku tõmbama, et peatada ja hoida ära veelgi hullem tulevikukatastroof. Tuntud teadlasi, mõttekodalasi ja ärikonsultante ning poliitikuid, kes esimeste intellektuaalseid pürgimusi rahastavad, puudus eriti ei ähvarda – kuna nad on "priviligeeritud". Kuid päris vaesed? Mainitud nomenklatuuri jaoks tuleb nad täna ohvriks tuua, et päästa tuleviku h ü p o t e e t i l i s e d vaesed. 

222 miljonit inimest on pigem väike number: kui "toiduebakindlus" muutub tõsisemaks, siis üha rohkem riike piirab toidu eksporti. Rahvusvahelised tarneahelad, millest me kõik sõltume, hävivad. Kui tarneahelate kadumise mõjud hakkavad ilmnema, siis järjest rohkem meeleheitel poliitikud hakkavad toidutootmist ja selle tarneahelaid riigistama (nagu sakslased ja prantslased teevad juba energeetikasektoriga), mis omakorda võtab põllumeestelt igasuguse isu midagi toota. Viimast mitte kättemaksuks, vaid seda pole majanduslike raskuste tõttu võimalik teha. Siis me oleme kukkunud suletud sõltuvusahelasse (feedback loop), mis põrutab kontrollimatult keereldes hukatuse poole. Need on vaesed inimesed, kes surevad (vähemalt esimesena), kuid nagu ökomoraalitsejad meile räägivad, siis Maal ongi liiga palju inimesi. 

Mõelge selle kõige peale, kui te peatselt lõdisete oma külmas, rõskes, järjest kallimate kommunaalkulude ja üha rohkem alla igasugust arvestust elamises. Teid ja teie peret peetakse tõenäoliselt üleliigseteks, kelle kaotusest pole kahju. 

Mõttetoit

Selliseid asju ei tohi lihtsalt juhtuda. Kui te kuulutate ennast olevat jube moraalsed, samas kui teised teie pärast nälgivad, siis – minu hinnangul – olete te asunud raudselt vaenlaste leeri ja te olete kõiges teeninud ära, mis iganes teid ees ootab.

Lisaks nii psühholoogilisel kui hariduslikul areenil me halvame noorte inimeste teovõime, kui neid toidetakse lõputute maailmalõppu konkretiseerivate ettekuulutustega. Sellele lisaks keskendutakse eriti poiste ambitsioonide maha surumisele või hävitamisele, kuulutades neile, et nende voorused pole midagi muud kui jõud, mis rõhub süütuid ning hävitab neitsilikku planeeti. Kui see ei toimi – tavaliselt see siiski töötab – siis alati võib soosegaduses noortel meestel munad maha lõigata. Kui keegi kõigele sellele kuidagi vastu hakkab, siis tõmbab ta endale kaela kogu nomenklatuuri viha ja võib ilma jääda oma staatusest, tööst ja heaolust. 

Samas me võime lohutada ennast teadmisega, et ainult head sooviv valitsus teeb raamatukogudest ja muuseumitest eeloleval talvel soojad kohad, kus külmetavad ning näljased vanainimesed saavad ennast üksteise vastas soojendada. Nende lapselapsed aga köhivad niisketes, külmades ja hallitavates kodudes oma kopsud välja. 

Neil puhkudel – kui tormatakse sellise kohustusliku puuduse ja manipulatsiooni poole – siis peaks olema selge, et viimane asi, mida meie türanlikud vooruslikena välja paista soovivad valitsused peaksid tegema, on hakata oma eestvedajate nõdrameelsete ajudega reguleerima seda, mida inimesed söövad. Kuna liha "hävitab maailma", siis ärklevad empaatilised nartsissistid juba nõuavad, et kõik sööksid seda vähem. Sinu ja sinu laste jaoks, alamklassi kehvik, on putukad ning taimed. Mida rutem sa sellega ära harjud (või muidu…), seda parem sulle endale.   

Vaatame korraks lähemalt väidet, et loomakasvatus ja liha, mida see toodab piisavalt odavalt nii, et kõik võivad seda omale lubada, pole jätkusuutlik. Teeme seda põhjusel, et me pole veel piisavalt lahti seletanud, kui rumal on selline moraliseeriv ja autoritaarne rohehullus.

Kas te mäletate viimast korda kui valitsusagentuurid rakendasid oma õrna hellust ja otsustasid, mida inimesed, keda nad teenivad, peavad sööma? Meile pakuti paljukiidetud toidupüramiidi, milles väideti, et päevas tuleb süüa 6-11 korda jahutooteid ja süsivesikuid, samas kui proteiinid ja rasvad olid selle püramiidi tipus, mida võis omale lubada suhteliselt harva. Kui üldse.

Kõik see osutus väga valeks ja mitte ainult natuke valeks, vaid nii valeks, et see muutus tõestatud anti-tõeks; millekski nii valeks kui üks vale eales olla saab.

Toidupüramiidi mõtles välja Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium (mis tähendab, et selle taga olid turundajad, mitte teadlased), ja mille heaks tegid tohutult lobi need, kelle tooteid hakati lõpuks tänu sellele inimestele soovitama. Toitumisnõuanne süüa süsivesikuid tõi kaasa rasvumise- ja diabeediepideemia, mida paljud tunnustatud teadlased peavad üheks kõige hullemaks rahvatervise katastroofiks läbi aegade, mis tõi pea kõigi lääneriikide elanikkonnale kaasa katastroofilised eluaegsed terviseprobleemid. 

42 protsenti ameeriklastest on rasvunud. Pea sama suur hulk on ülekaalulised. Vähemalt kolmandik neist põevad kas varases või hilises staadiumis diabeeti, mis on väga raske haigus. Ameerika Ühendriikides kulub aastas 1,7 triljonit dollarit kroonilistele haigustele. Selliste haiguste hulga kasv ja nende hind on otseselt tingitud ülevalt poolt ette kirjutatud neetud toitumisjuhistest, mis juhtis meid kõiki rohkete süsivesikutega toitu ahmima.

Samuti on kümneid uuringuid, mis lükkavad ümber väited, nagu punane liha põhjustaks haiguseid. PURE 2017. aastal teadusajakirjas Lancet avaldatud uuringus, milles analüüsiti 140 000 inimest 18 riigist leiti, et "suurem süsivesikute tarbimine (mitte liha ega rasva) suurendas osakaalu kogusuremuses" ja "suurem küllastunud rasvade tarbimine on seotud väiksema infarktiohuga".  

See on täpselt vastupidine sellele, mida meile rääkisid head soovivad keskvõimu ametnikud, kes olid endale võtnud ülesandeks otsustada, mida meie, kui iseseisvad ja enda eest vastutavad indiviidid, peame sööma.

Seega puhtalt taime- ja vegan dieetide "tervisekasu" on parimal juhul kaheldav. Mis puutub väitesse, et loomakasvatus tapab planeeti? Ameerika Keskkonnakaitse Agentuur hindab, et kogu põllumajandus põhjustab USAs 11 protsenti kasvuhoonegaasidest (transport toodab 27 protsenti). Loomakasvatuse osa sellest on kolm protsenti. Aga kuidas on taimekasvatuse-põllumajandusega? See moodustab viis protsenti põllumajanduse kasvuhoonegaasidest. Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia hinnangul kui me loobuksime kogu loomaksvatuse-põllumajandusest, siis sellega väheneks kasvuhoonegaaside heide tühised 2,6 protsenti. ja samuti pole kõige lihtsam – ilmselt on see isegi võimatu – elada taimede peal nii, et et see oleks jätkusuutlik keskmise ja pikema aja jooksul

Järage seda.

Ex Hodos: kuidas edasi?

Mida me võiksime teha, kui me tahame olla päriselt targad ja ei soovi maailma vaestele häda ning viletsust ning tooksime samal ajal kasu planeedi tervisele?

Me võime siin läänes alustada eeldusest, et kõik need inimesed, keda on halvatuseni hirmutatud ja manipuleeritud kohe saabuva maailmalõpu tõttu leppima türanniaga, on sunnitud ahmama suurema ampsu kui on nende suu. Neid on sunnitud võitlema draakoniga, kes on jõhkram ja purskab rohkem tuld kui neil endil jagub vaprust. Need inimesed on kukkunud läbi mõistmises, millist moraalset ohtu kujutab eeldus, et nende pöörastest luuludest ajendatud kujutlusvõime kohe saabuva katastroofi kohta annab neile võimu ja õiguse sundida teisi nende tahtmist täitma.   

Kui sinu luulud kohe saabuva katastroofi osas, kuidas iganes siis see ka välja näeb, on teinud sinust püüli sõeluvate pükstega võimuhullu tõpra, kes on valmis oma tahtmise saamise nimel õudusi külvama, siis sa pole täna mitte kuidagi õige inimene kedagi juhtima. Sinu uinuva alateadvuse sünnitatud koletised näitavad sulle endale, et sa oled ees ootava töö jaoks liiga väike inimene ja sa saad isegi kõigest aru. 

Me võiksime alustada oma nõmeda moraalse üleoleku unustamisest areneva maailma suhtes. Selle asemel me võime tunnistada, et ülejäänud maailmal on samasugune õigus sama külluslikule elule, mida meie oleme nautinud ja seda samamoodi fossiilkütuseid kasutades ning tööstuseid rajades, nagu meie seda oleme teinud.  

Me võiksime näha vaeva, et energia ja toidu hinnad oleksid nii madalad kui vähegi võimalik, sest nii me vähendame vaestele langevat koormat ja avame nende jaoks uued horisondid, et nad hakkavad ise hoolima (mida see asjade loomuliku arengu käigus teeb) jätkusuutlikkusest pikema aja jooksul, mitte ei käitu oma järgmise toidukorra saamiseks meeleheitlikult ja hävitavalt.

Me võime keskenduda inimvaenuliku "keskkonnahoiu" asemel toimivate plaanide väljamõtlemisele, nagu seda teevad Bjørn Lomborgi sarnane mitmekülgne ja hoolikas ekspert, kes hoiatas juba aastaid tagasi, et me seisame silmitsi paljude kriiside, mitte ainult ühega (teoreetiline maailmalõpu kaasa toov süsinikuheide). Ta juhtis tähelepanu, et vaeste inimeste tapmise asemel võime me raha kasutada palju targemini ja hoolitseda selle eest, et vaesed lapsed saaksid arengumaades süüa, et ravitaks malaariat ja puhas joogivesi oleks saadaval seal, kus seda tõesti vajatakse. 

Me võiksime parimatest ekspertidest põllumeeste abiga mõelda välja päriselt jätkusuutlikud põllumajanduslahendused, parandada muldade kvaliteeti ja õhku, mille tulemusena saaksid kõik omale lubada kõrge kvaliteediga toitu (mis peab tingimata sisaldama loomset toitu). Me peaksime loobuma eelarvamustest, et riik on meist moraalselt üle ja see peab laiendama oma voli ning andma meile käsu, kuidas oma kodusid kütta ja oma pere toita.

Me võiksime lõpuks anda võimu nii palju kui vähegi võimalik kohalikele kogukondadele, järgides sealjuures lähimuspõhimõtet (subsidiaarsuse põhimõtet) ja luua vastutuse hierarhia, mis ületab igaühe enda isiklikku vastutust perekonna, kogukonna ja riigi tasandil. Sellisel viisil kujundatud lähimuspõhimõte ja vastutus loob kaitsevalli pimeda kuratliku uhkust-täis-mõistusel-põhinevate ülevalt-alla hädaolukordade ning sundide türanniate, mis ilma nendeta võimu haaraksid, vastu. 

Me saaksime oma jätkusuutlikkuse mured lahendada üksmeelselt ja vaba tahtega osalemise ning kaasa mängimise raames, mitte toetudes kõrgelt kaela kukutatud käskudele, mida õigustatakse meie põhjendamatu hirmuga olemas olemise ees, millele järgneb moraalselt ohtlik õigustamata ja hirmu külvav keskvõim. Me võime kõigi kui sõltumatute inimeste vahel jagada ära nende jaoks vajaliku vastutuse ja kaasata neid ühtse nägemuse raames, mis loob sellise olukorra, mis: toob kaasa küllusliku elu; kõrge kvaliteediga toidu kõigi jaoks; nii palju energiat, mis kaotab orjuse igaveseks; piisavalt eesmärke kõigi inimeste jaoks nii, et nihilism ja dekadents ei huvita enam kedagi; piisavalt mitmepoolseid suhteid, et me kõik saaksime elada tõelises rahus; külluslikku haridust ja võimalusi kõigile maailmas; arusaamise, et sunnil põhinevad poliitikad on ekslikud ja tekitavad soovitule vastupidiseid tulemusi.

Niiviisi me saame viia sünnipäevale tordi ja selle seal ka ära süüa ja samamoodi saavad seda teha kõik teised, kui võimust võtab tootlik heldus ja õiglaste reeglite järgi toimuv konkurents ning koostöö. Kui me seda ei tee, siis maailm läheb põrgusse ja lagunemises saab süüdistada ainult neid vaenlaseid, mida alguses peeti ainult juhuslikeks kõrvalnähtudeks (need neetud kapitalistid!). Me ei suuda teha endaga rahu ja ajame taga kujuteldavaid kurjategijaid, kes vastutavad meie planeedi hävitamise eest.  

Mis on päris oht?

Psühholoog Carl Jung arvas peale natsionaalsotsialismi õuduseid ja tuumapommide plahvatusi: "See on järjest ja järjest selgem, et inimkonda ei ohusta niivõrd nälg, mikroobid ja vähk, kuivõrd inimene ise on inimkonna kõige suurem vaenlane. Seda kõike lihtsalt põhjusel, et pole olemas tõhusaid kaitsemehhanisme psüühiliste epideemiate vastu, millel on palju jubedamad tagajärjed kui kõige hullematel looduskatastroofidel." 

Mainitud suur teadlane teadis, et tehnoloogilise inimese ees seisab karm valik: tuleb muutuda sama eetiliseks kui võimsaks ta on saanud ja kui seda ei tehta, ootab ees tõeline põrgu.

Muutused kiirenevad. Meie võime teha midagi ära mitmekordistub ja seda üha kiiremini ning kiiremini. Nii kuidas meie võime suhelda ja arvutada kasvab, muutuvad meie sisemise lõhestumise ning puudulikkuse tagajärjed järjest tõsisemaks. Kuna me üksikisikutena muutume järjest võimsamateks, siis me peame ka võtma suurema vastutuse. Või muidu…

Kui me ei saa jagu oma isiklikest hingehaigustest, nagu uhkus, kadedus ja ind valetada, siis me leiame ennast maailmas, mis tähendab meie jaoks ainult konflikte, nii loomulikke kui sotsiaalseid – mis on täpselt proportsioonis enda sees korrale kutsumata jäetud põrgulise võimekusega.

Nii on meie ees karm valik: me kas suuname ennast ümber tõele või lepime vastasseisudega, sunnime maailmale peale meie enda huvisid täitvaid pettekujutelmi, mis toovad kaasa maailmalõpu ja tähendavad meie jaoks kohtumõistmist.

Meie kõigi jaoks on käes aeg ja seda eriti ennasttäis moraalitsejatele, võtta ennast kokku, hakata päriselt moraalselt vastutama ja lõpetama valeliku ning teenimatu vooruslikkuse hoolimatult ja odava levitamise.

Käes on aeg jätta maha upsakas intellektualism, mis on niivõrd võõristust tekitav, et me kasutame selle lämmatamiseks ja enda tahtmise saamiseks sundi – loomulikult alati üldise hüve heaks. On aeg jätta maha kadedus, mis paneb meid kritiseerima ja demoniseerima kõiki, kellel on meist midagi rohkem, mis põhineb arvamusel, et selline küllus peab olema meelevaldse võimu kasutamise ja varguse tulemus. Olukord peaks olema selline, et asjad, mida me oleme saanud, mida on rohkem kui paljud omavad, on saadud hea tahte ja moraalsuse jõuga. 

On käes aeg jätta maha nomenklatuuri andestamatult patoloogiline eeldus, et võim on alati korrumpeerunud (peale nende muidugi) ja näidata välja natukene tänulikkust mineviku traditsioonide ja pea ime mõõtu taristu vastu, mis on meile antud. 

On käes aeg taastada kodanikuvastutus, mille maha jätmist on õigustatud teenimatu küünilisusega ja anda võim tagasi kohalikele tasanditele, mis maandavad ülevalt tulevat türanniat.

Käes on aeg, nagu see alati on olnud ja saab olema: terad tuleb eraldada sõkaldest.

Lõpuks, on aeg öelda lõplik ja põhimõtteline "ei" (kõhklemata) kõigile neile, kes julgevad teha ettepaneku määrata tõenäoliselt miljard inimest nälja ja puuduse kätte, kuna seda mitte tehes oleks tagajärjed väidetavalt veelgi hullemad. Mitte kellelgi ei tohi olla õigus karistamatult väita: "Maal on liiga palju inimesi." 

Möödunud sajandi jooksul on tuleviku utoopiate jaoks ohverdatud juba liiga palju inimesi. Tõesti, aitab juba. 

Toimetas Karol Kallas