Vaimulik ja portaali Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri rääkis SAPTK poolt 4. novembril 2022 Tallinnas, Õpetajate Majas korraldatud konverentsil "Kuidas tagada konservatiivne pööre?", et tõsiseltvõetav konservatiivne kultuuriline pööre ei ole võimalik ilma ühiskonna vertikaalset, vaimset dimensiooni ehk igavikulisi väärtusi silmas pidava ja väärtustava hoiaku taassünnita.

Austatud kuulajad, ma olen pannud oma ettekande pealkirjaks "Konservatiivne pööre algab meeleparandusest". Aga ma alustaksin hoopis ühe ajaloolise tähtsündmuse meenutamisest. Nimelt 600 aastat tagasi, aastal 1422, toimus Valgas Vana-Liivimaa maapäev, millest võtsid osa piiskopid, Saksa ordu ja linnade esindajad – tollane võimueliit.

Sellel maapäeval võeti vastu üldine maaseadustik, mille normidest vaatab meile vastu kristliku ühiskonna elukorraldus. Loeme seda veidi ja küsime, kuidas see tänapäeval tundub.

Näiteks kas me oleme nõus sellega, et ristimisest keeldumine ja ristiusust lahti ütlemine peab olema karistatav surmanuhtlusega? Maaseadustiku kõige esimene punkt ütleb: „Esiteks, et igaüks meist peab oma mittesakslasi koos teistega hoolikalt ning rangelt juhtima, et nad oma lapsi laseks ristida kristlikul kombel ühe kuu jooksul pärast sündi. Ka et ükski ei tohi ära ütelda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta, surmanuhtluse ähvardusel."

Edasi, kas me oleme nõus sellega, et kirikus käimine peaks olema kohustuslik? Seadustiku teine punkt näeb ette: „Edasi peame meie oma inimesi hoolega manitsema ja rangelt sundima, et nad suurtel pühadel ja pühadel päevadel, iseäranis pühapäeval, käiks oma kihelkonna kirikus missal, kuulaks seal jumalasõna ning võtaks osa kirikuteenistusest."

Kas me oleme nõus sellega, et kui keegi pühapäeval kaubitseb, tuleb tal pea maha raiuda? Maaseadustiku kolmas punkt ütleb: „Ka tahame tõsiselt, et ühtki kaubitsemist ei oleks ega peetaks enne lõunat, pühapäeviti ja meie armsa Jumalaema päeval, nii linnas, turgudel või maal. Seda keelatakse pea maharaiumise nuhtluse ähvardusel mittesakslastele, maalt väljasaatmise ähvardusel sakslastele."

Ja nii kestab see maaseadustik mõnda aega edasi. Võib-olla üks punkt, millega oleksime nõus, on kaubandussanktsioonide kehtestamine Venemaa vastu.

Küllap tundub tänapäeva inimestele, ka kristlastele, et niisugune elukorraldus on ahistav ja meenutab olemuselt islamifanaatikute kalifaati, ISIS-t või Islamiriiki või Talibani.

Me tunneme seda lugedes ebamugavust, sest oleme omaks võtnud valgustusajal esile kerkinud arusaama inimese autonoomiast ja vabadusest, aga samuti valgustuse kriitika keskaja ja institutsionaalse religiooni aadressil.

Tänapäevaga võrreldes on oluliseks, lausa fundamentaalseks erinevuseks see, et kesk- ja varauusaegses kristlikus ühiskonnas peeti inimese igavest hingeõndsust määratult olulisemaks kui maist õnne ja heaolu ja eneseteostust.

Näiteks kui laps jäeti ristimata ja ta juhtus surema – ja seda tuli sageli ette –, usuti, et ta kaotas oma elu mitte ainult maa peal, vaid ka igavikus. See tähendab, et vanemad, kes lapse ristimata jätsid, vastutasid lapse igavese hukkamineku eest.

Niisiis on ülalmainitud karmidel karistustel täiesti ratsionaalsed põhjendused, ainult et väärtussüsteem, mille kaitseks eespool mainitud sunnimeetmed kehtestati, on tänapäevasega võrreldes tublisti teistsugune. Tõsi, ei ole teada, et neid punkte oleks ka väga rangelt reaalselt ellu viidud.

Valgustusaegne ja -järgne Euroopa heitis kristlikud dogmad ja väärtused kõrvale. 18. sajandist peale on lääne kultuuris muutunud keskseks inimese vabastamise projekt. Inimest püütakse vabastada sotsiaalsest ja kultuurilisest ebaõiglusest ja rõhumisest, ennekõike aga kristlikust religioonist, mis otseselt vastandub revolutsioonilistele väärtustele.

Tuleb mõista, et revolutsioon – ja ma pean selle mõiste all silmas mitte konkreetseid ajaloosündmusi, mis seda nime kannavad, vaid läbi sajandite ulatuvat vaimset ja ühiskondlikku liikumist, teatud suundumusi ühiskondlikus mõttes – on suunatud peaasjalikult kiriku ja kristluse kui sellise vastu.

Notre Dame'i ülikooli poliitikateooria professori Patrick J. Deneeni hinnangul rajab tänapäeval läänemaailmas peavooluideoloogiana valitsev liberalism oma poliitika inimese piiramatule õigusele teha oma valikuid iseseisvalt. Kõrgeimaks mõõdupuuks osutub seega inimese tahe. Või vähemalt nii väidetakse.

Sellest tulenevalt liigub ühiskondlik mõte horisontaalselt mööda vabaduse ja võrdsuse telgesid. Mõlema telje või mõlema kontseptsiooni, nii vabaduse kui võrdsuse, sihiks on tagada üksikisikule avarad võimalused maiseks eneseteostuseks – et tema vabadust takistaks võimalikult vähe sotsiaalsetest, kultuurilistest või riiklikest normidest tulenevaid tegureid.

Meie ajal jõuliselt esile kerkinud konservatiivide ja liberaalide vastasseis on tingitud sellest, et liberaalid või õigemini progressistid soovivad oma inimese vabastamise projektiga edasi liikuda ühiskonna konservatiivsemat osa eirates ning on seetõttu valmis ka nende vabadusi piirama, et nad ei saaks „progressi" takistada.

Konservatiivid on omakorda asunud klassikaliste liberaalsete väärtuste nagu sõna-, usu- ja veendumusvabaduse kaitsele, lootes seejuures abi ka otsedemokraatia instrumentidest. Sellest on mõnikord abi, kui ühiskond ei ole veel piisavalt indoktrineeritud.

Tänapäeva konservatiivid on niisiis justkui klassikalises mõttes liberaalid, kes kaitsevad valgustusajastu humanistlikke ja libertaarseid printsiipe revolutsioonilise sõgeduse, radikalismi, fundamentalismi ja ideoloogilise türannia eest. Nad on seda, kes liberaalid enam ei ole.

Tänane konverents kutsub meid mõtisklema teemal „kuidas tagada Eestis konservatiivne pööre". Kui me arutleme selles teemablokis konservatiivse pöörde üle kultuuris, siis mida me selle pöörde all silmas peame?

Kas naasmist valgustusajastul sõnastatud põhimõtete (sõna- ja veendumusvabadus, kodanikuõigused, isikuvabadused ja laiemalt ühiskondlik vabadus) juurde, mida marksism või muud revolutsiooni radikaalsed suunad oma erinevates ilmingutes on tänapäeval järjest enam löögi alla seadnud?

Või peaksime konservatiivsete väärtuste all mõtlema eeskätt kristlikke väärtusi ja norme, mis olid õhtumaisele kultuuriruumile aluseks tuhat aastat ja enamgi, ning nende taastamist ühiskondliku elu alusena?

Tihti räägitakse vastandusest globalism ja patriotism, ja see pole vale. Ent siin, läänes, käib võitlus ikkagi revolutsiooniliste väärtuste kehtestamise nimel ühiskonnas, mis oli kord kristlik. Ja see on justnimelt tagurlikuks peetav kristlik arusaam inimesest ja ühiskonnast, mida tahetakse tühistada ja mis on suures osas ka õnnestunud.

Ma ei unista naasmisest keskaega või ka keskaja naasmisest, sest see pole võimalik. Me ei ela enam feodaalkorra tingimustes, vaid majanduslikult ja tehnoloogiliselt palju komplekssemas ühiskonnas.

Kuid kindlasti tuleks arutleda selle üle, kas mingil kujul on võimalik revitaliseerida ühiskondliku elu vertikaalset dimensiooni, arvestamist igavikuga, mis oli pikki sajandeid kristliku Euroopa elanike jaoks endastmõistetav.

Tuleks uurida, mida ja kuidas on tehtud teistes riikides, näiteks Ungaris või Poolas, kus kristlikud väärtused on naasnud poliitikasse.

2017. aastal ütles Ungari peaminister Viktor Orbán, et Ungari vajab valitsust, mis tugineb Kristuse õpetusele, sest Kristuse õpetus „tegi suureks nii Euroopa kui ungarlased". Sarnaseid mõtteavaldusi on ta teinud korduvalt.

Tänavu augustis pidas Orbán USA konservatiividele kõne, öeldes muuhulgas: „Ma olen siin selleks, et teile öelda, et meie väärtused – rahvus, kristlik pärand ja perekond – võivad olla poliitilisel lahinguväljal edukad. Ka tänapäeval, mil poliitilist elu valitseb liberaalne hegemoonia."

Ma olen veendunud, et ilma seda ühiskonna vertikaalset ja vaimset dimensiooni ehk igavikulisi väärtusi silmas pidava ja väärtustava hoiaku taassünnita ei ole võimalik rääkida konservatiivsest kultuurilisest pöördest. Vaja on rahva mentaalset uuenemist – meelemuutust ehk kristliku terminiga öeldes meeleparandust. Ilma selleta mingit püsivat pööret ei tule.

Värsketel andmetel seostab end kristlusega vaid veidi üle veerandi Eesti elanikest. Ja ma ei räägi praegu ainult eestlastest. See on revolutsiooni tagajärg.

Kui tahame esile kutsuda muutusi, siis tuleb alustada eliidist, nii nagu õhtumaa ristiusustamise algusaegadel. On vaja, et nii poliitilisse kui kultuurieliiti kuuluks üha rohkem kristlik-konservatiivsete väärtushoiakutega inimesi, kes söandavad vastu astuda pseudoliberaalsele baaskonsensusele.

Kindlasti ei ole võimalik saavutada konservatiivset kultuurilist pööret ühe suure valimisvõiduga. Muutuste nimel tuleb aastate jooksul sihikindlalt töötada, nii nagu vasakliberaalid on ellu viinud oma nõndanimetatud suurt marssi läbi institutsioonide. 

Tagasi on vaja võtta kool, kirik, ajakirjandus, poliitika.

See tundub praegu võimatu missioonina. Käesoleval ajal oleme kaotamas revolutsioonile isegi sellist konservatiivsuse kantsi nagu kirik – haridussüsteemist, meediast ja kultuurist laiemalt ei ole mõtet rääkidagi.

Aga veel 30 aastat tagasi, kui vabanesime ühest totalitaarsest, revolutsioonilisest režiimist, ei tundunud üldse absurdsena lootus, et Eestist võiks saada vaba ja õitsev, kristlikele väärtustele rajatud euroopalik riik. Küsimus on, millal ja kuidas taoline võimaluste aken uuesti avaneb.

Soovin kogu südamest, et meil on nii riigi kui rahvana kõigele vaatamata veel lootust.

Et taas kord ei läheks täide turuprohvet Karl Reitsi sõnad 1930ndatest aastatest: „See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkust on ühel juhil, kellel pole Jumalat."

Tänan teid tähelepanu eest.

Toimetas Martin Vaher