Reformierakond, Isamaa, Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond lükkasid tagasi EKRE (Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna) eelnõu, mille kohaselt ei või kohalikesse volikogudesse kandideerida isikud, kes ei oska eesti keelt. Objektiiv avaldab EKRE fraktsiooni juhi Henn Põlluaasa riigikogus peetud kõne.
Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid!
See on ju absurdne, et enam kui 30 aastat peale Eesti taasiseseisvumist peame me seisma siin saalis barrikaadidel ja EKRE peab võitlema koalitsiooni ja ühe opositsioonierakonnaga, peab võitlema valitsusega selle nimel, et eesti keel, mis on põhiseaduse järgi kuulutatud riigikeeleks, võiks kõlada kõikjal.
See on ju absurd, kas te saate ise ka aru sellest?
Kas te mäletate seda aega, kui meil kooliharidus oli venekeelne, isegi vahetundides ei tohtinud eesti keeles rääkida? Ei mäleta. Mina ka õnneks ei mäleta, aga minu vanaisa mäletab, sest tema käis sellises koolis.
Ma mäletan, kuidas ta rõõmustas selle üle, et kooliharidus läks eestikeelseks, et ülikooliharidus läks eestikeelseks, et asjaajamine läks eestikeelseks, kui Eesti Vabariik loodi. Kõik läks normaalseks.
Kahjuks tuli jälle uus ebanormaalsus peale, me olime 50 aastat okupeeritud riik ja meid venestati, siia toodi sisse piiramatult, nii nagu täna tuuakse piiramatult võõrpäritolu inimesi. Ja mis oli tulemus? Me teame ju väga hästi, kuidas eesti keele kasutusruum, meie kultuuriruum ahenes. Nõukogude Liit kuulutas eesti keele ja teiste väikerahvaste keeled hääbuvaks keeleks. See oli vaid ajaküsimus, kui meid oleks hävitatud, kui meid ei oleks olnud, kui oleksime sulandunud suure venna armastavasse rüppe.
Õnneks me rabelesime sealt välja. Ja mis olid just need asjad, miks me rabelesime sealt välja, miks me tahtsime vabad olla, vabaks saada, miks me hoidsime seda demokraatia ja vabaduse iha nii sügaval enda südames, ei lasknud seda ära kustuda? Just nimelt selleks, et meie keel, kultuur ja rahvus jääks püsima.
Kas te ei mäleta seda? Kas te ei pea seda üldse oluliseks? Kas see on ainult tühi jutt ja kärbsepirin täies kõrvus? Kuidas see võimalik saab olla? Te peaksite häbi pärast maa alla vajuma. Aga ei midagi.
Mind on alati pannud imestama inimesed, kes ennastunustavalt tormavad kaitsma mingisugust puukest või putukat, kes aheldavad ennast Õismäel remmega külge. Ma ei tea, kas teie teate, mis puu see remmelgas on. Tavaline paju, mis kasvab kolm-neli meetrit aastas. Aga nemad aheldavad ennast selle puu külge ja siis karjuvad, röögivad, nõuavad, et see tuleb säästa, issand jumal, milline katastroof on, kui see puukene maha võetakse.
Aga sellest, mis saab oma rahvast, mis saab meie enda keelest, kultuurist – see on jumala ükskõik, see ei huvita.
Aga meie rahvas, meie keel ja kultuur ei kasva nii nagu remmelgas mühinal. Me oleme väike riik, me oleme maailmas üks väiksemaid riike. Ja just nimelt selle eest tuleb seista, just nimelt sellest tuleb kinni hoida küünte ja hammastega, sellepärast et see keel, mis üha enam ja enam võtab meil võimust, nendel on ju suur emamaa olemas. Üle 100 miljoni inimese. Neid ei ähvarda mitte miski.
Eesti keele kandjaid on ligi miljon. Noh, kas saab võrrelda neid mingilgi kombel? Just nimelt meid tuleks sinna punasesse raamatusse sisse kanda ja just nimelt meid tuleb kaitsta, aga mitte siin ajada mingisugust täiesti absurdset juttu selle üle, justkui eesti keele oskuse nõudmine oleks diskrimineerimine või justkui see oleks mingil määral põhiseaduse vastane.
Komisjoni esindaja isegi ei suutnud välja tuua seda, et keegi oleks öelnud, et tegemist on põhiseaduse vastase eelnõuga või nõuetega, vaid ta rääkis võimalikust riivest. Kuulge, andke andeks, ja siis sellest võimalikust riivest, mis ei olegi tõestatud riive üleüldse, siis hakatakse kinni ja leitakse põhjus selle eelnõu, mis tooks eesti keele tagasi meie keeleruumi, siis hakatakse selle eelnõu vastu sõdima.Aga loomulikult, me kõik saame aru, et see on ainult ettekääne, ega see ei ole mingisugune põhjus.
Ettekääne on just see, et 30 või rohkemgi aastat ei ole tehtud absoluutselt mitte midagi, ei ole tahetud teha ja just nimelt selles on see küsimus. Ja täpselt samamoodi ei ole need inimesed, kes on siin enam kui 30 aastat elanud või kes on siin sündinud, ka neil ei ole mingisugust tahet eesti keelt õppida ja sellega ei saa mitte mingisugusel juhul nõus olla ega seda aktsepteerida, ammugi leppida.
Meil on täna võimalus muuta paljusid asju, muuta meie volikogud eestikeelseks, võtta välispäritolu isikutelt, teiste riikide kodanikelt õigused osaleda meie valimistel, kohalike omavalitsuste valimistel, võtta võimalus mõjutada selle läbi välisriikidel meie igapäevaelu, meie poliitikat, meie julgeolekut, meie ellujäämist ja kestmist. Aga seda ei taheta.
Ma saan aru, tõesti, kui Vene inimesel on võimalik saada vene keeles hakkama, siis miks ta peakski õppima. Aga mina ei saa teist aru, kes te siin leiate, et see on normaalne ja et see nii peakski olema ja sülitame põhiseadusele, kus on öeldud selgelt, et Eesti riik on loodud Eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel selleks, et hoida ja kaitsta ja säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvust ja kus on öeldud, et Eesti riigikeel on eesti keel.
Minge ükskõik kuhu mujale maailma, vaadake Prantsusmaale, Inglismaale, Kanadasse, kuhu iganes. Kas te näete sellist asja, nagu siin on, et kooliharidust antakse mingisuguses muus keeles või võõrkeel valitseks selliselt riiklikul tasandil nagu meil?
Ei, seda ei ole. Aga ma väga loodan, ma muidugi kahtlen, et minu sõnad kuidagigi teid mõjutavad. Aga ma siiski tõesti südamest loodan seda. Ja kui teie selle nüüd tagasi lükkate või jätate selle poolt hääletamata siis häbi teile!