Twitteri sõnavabaduse püüdlused ja asjalike kasutajate panus võib koostoimes olla üheks kodanikuajakirjanduse toredaks näiteks. Selle saateks paljastub progressiusulise korporatiivse meedia pahupool, kirjutab Karol Kallas.
Ameerika Ühendriikide progressiusulises korporatiivses (trüki)meedias* võimutseb idaranniku triumviraat: New York Times, Washington Post ja Atlantic. Neist viimane, mille suurimaks rahastajaks on Steve Jobsi miljardärist ja progressiusufanaatikust lesk Laurene Powell Jobs, avaldas 11. detsembril artikli pealkirjaga "Elon Musk on paremäärmuslasest aktivist". Muski "paremäärmusluse" näiteks tuuakse "ainult üks säuts, mis ütleb kõik". Säuts kõlab: "Minu soolised asesõnad on Fauci/tuleb kohtu alla anda" (My pronouns are Prosecute/Fauci).
Arvamusavalduse autor Charlie Warzel kirjutab:
Viie sõnaga õnnestus Muskil mõnitada soomuutlasi ja mittekahesoolisi inimesi, teha teatavaks oma põlgus rahvatervisetööstuse ametnike vastu ja lasta taevasse signaalrakett paremäärmuslastest s…positatajate [Warzeli tekstikasutus: shitposters] ning trollide [rünnaku alustamiseks]. See säuts on julm ja arulage mäng sooliste asesõnadega, mis samal ajal kutsub esile viha Anthony Fauci vastu, kes on Joe Bideni meditsiinivaldkonna ülemnõunik. Viha põhjuseks on nende usk, et valitsus on pandeemia ajal ületanud rahvatervise poliitikate küsimustes oma volitusi ning varjanud koroonaviiruse lätteid.
Muski säuts ja Atlanticu artikkel "tõmbas käima" kogu totalitaarse ühispartei – progressiusulised poliitikud, korporatiivse meedia, süvariigi ja jõugukraatliku äriilma – masinavärgi ning käivitunud on suurem Twitteri omaniku "tühistamine".
Twitteris hakkasid samal ajal arenema Muski sooliste asesõnade ja korporatiivse meedia käitumise teemal mitmed asjalikud arutelud. Seda vähemalt inimeste jaoks, keda neljanda võimu käekäik pisutki huvitab. Alljärgnevalt üks kollektiivne korporatiivse ajakirjanduse olemust paljastav erinevate asjalike inimeste Twitteri postituste ahel.
Esmalt kommenteeris 12. detsembril kolmes säutsus Atlanticu arvamusavaldust ajakirjanik Glenn Greenwald:
Needsamad tühised meedia progressiusklikud, kes mitte kunagi ei avalda ühtegi uudisväärtusega lugu, kes mitte kunagi ei hangi uudiseid, kes ainult istuvad ja jäljendavad päevast-päeva teineteist – suhtlevad demokraate orjates ainult üksteisega – kõik nad kirjutavad ühtesid ja samu artikleid, sest nad on kõik tühja tarumõistusega kariloomad.
Kõik need väljaanded – The Atlantic, The New Yorker, HuffPost, Vice, Vox, CNN, Daily Beast, NBC, NYT tehnoloogiaajakirjanikud, Brooklinis asuvad progressiusulised digitaalüllitised – kirjutavad iga päev ühte ja sedasama saasta, mille sisuks on ühed ja samad ideed, milles pole mitte ühtegi lahkarvamust, kujutavad endast väärtusetut progressiusulist saasta.
Nad on iga vastuolu puhul alati samal poolel. Nad kõik pesevad puhtaks samu valesid. Kõik nende allikad on ühed ja samad: nad helistavad FBIle, CIAle, Adam Schiffile (demokraadist kongressisaadik), progressiusulistele tehnoloogiasektori tippjuhtidele. Nad kirjutavad alati seda, mida neil kästakse kirjutada, teades selle juures, et iga eriarvamus hävitab nende karjääri.
Musk säutsus Greenvaldi postitusele vastuseks esmalt "Tõsi [see on]" ja kohe selle järel:
Päriselt, nad võiksid lihtsalt kirjutada ühe artikli ja seda omavahel jagada, sest nad kõik kirjutavad täpselt sama asja!
Muskile vastas vahepeal tühistatud ja uue omaniku ajal Twitterisse tagasi pääsenud Jordan Peterson:
Nad võiksid selle artikli kirjutamise anda ChatGPTle [kunstteadvuse juturobot]. Samas ma leian, et ärklevate ideede maailm, mis neile elu sisse puhub, toimib nende kollektiivis samal viisil kui kunstteavuse süsteemid hangivad oma arusaamised.
Muski eesmärgiks on jõuda kunagi "kõige" rakenduseni, mis kannab tööpealkirja "X" ja Twitter, koos "uudiste algallikaks" oleva kodanikuajakirjandusega, on suur osa sellest.
Tarumeelel – kui mitte mõista selle all teadusliku fantastika maailmade borgide ühismõistust – pole iseenesest viga midagi. Ajakirjandus on selle algelisematel astmetel kollektiivne looming ja käesolev ülevaadegi on "ühe taru mesi". Küll aga näitab eelpoolkirjeldatud probleem, et progressiusk – liberaalne konsensus, "liberalism" USA, progressiusutunnistuse ja korporatiivse ajakirjanduse mõistes, vms – on raske ajuhaigus ning kui kuskilt vektorist pääsevad meeleparasiidid sisse, muutub saastatuks kogu taru.
*Korporatiivne meedia: väljendite "peavoolu meedia" või "peavoolu ajakirjandus" kasutamine pole juba aastaid õigustatud, sest kui noored saavad suurema osa oma uudistest ja meediast kätte sotsiaalvõrgustike vahendusel ning Objektiivi, Uusi Uudiseid ja Telegrami loetakse (kohati) rohkem kui Eesti Päevalehte elik Postimeest, siis arvamine, et viimased on kuidagi "peavool", pole õigustatud.
Korporatiivne meedia on äri, mis on osa jõugukapitalismist, mis on omakorda osa Hea Uue Ilma ehitamise programmist. See pole isegi enam suurem asi äri, kuid mingid rikkad inimesed maksavad selle millegi pärast kinni. Või teeb seda riik heldete toetustega. "Tänu" millele on korporatiivse meedia ja "vaba ajakirjanduse" seostamine "pisut" küüniline. Sellel võib veel lisada korporatiivse ajakirjanduse ajakirjandusliku eetika ja ühiskondlike kohustuste süstemaatilise reetmise. Kõik kokku on see üks suur roiskumine.