Kui mulle tehti ettepanek hakata surrogaatemaks, nõustusin kõhklusteta. Mõtlesin oma olemasolevale pojale – kui palju saan talle nüüd võimaldada. Aga kui sünnitasin ja laps kohe ära viidi, tundsin end kui ori orjaturul, kes müüdi ühele isandale ja kelle laps teisele, meenutab Alena, kes hakkas surrogaatemaks, et pääseda vaesusest. See on tema lugu.
Seda, mis juhtus, on raske meenutada ja ilmselt jääbki olema. Ent siiski tahaksin oma läbielamistest rääkida, jäädes seejuures anonüümseks.
Olin kahekümne seitsme aastane, mul oli seljataga purunenud abielu ja üles kasvatamist vajav laps. Mees jõi palju ja lõpuks pidin ta juurest ära minema, et säästa ennast ja poega. Alimentidega ei saanud arvestada, aga mu enda sissetulek võimaldas elada peost suhu, ei enamat. Elasime täielikus vaesuses ja ma ei näinud mingit väljapääsu.
Laps kasvas ja suurenesid ka ta vajadused, püüdsin näpistada, kust andis, kuid niisamagi oli puudus suur. Vahel juhtus, et nutsin terve päeva, sest mul oli kahju lapsest, kellel polnud midagi, ja mul ei olnud talle midagi anda. Mitte midagi! Aga kedagi teist tal polnud.
Seetõttu ma ei kahelnud, kui mulle pakuti võimalust saada surrogaatemaks ja teenida sellega üüratu summa – pool miljonit rubla. See näis mulle väljapääsuna. Loomulikult! Minusse istutati viljastatud munarakk. Kliendid ei maksnud mitte ainult vastsündinud lapse eest, vaid toetasid mind ka rasedusperioodil, kandes hoolt minu kui raseda arstlike kontrollide ja hea toidu eest. Kandsin nende last ja mõtlesin, kui palju ma saan oma pojale selle poole miljoni rubla eest lubada, kui heaks me elu muutub.
Lapsele enda südame all ma peaaegu ei mõelnudki. Muudkui kasvab, analüüsid on head, siis on hästi. Seda enam, et sel perioodil tutvusin ühe meesterahvaga ja me plaanisime tõsisemat suhet. Et last mitte kahjustada, ei olnud minul kui surrogaatemal lepingu kohaselt õigus olla vastassugupoolega intiimsuhetes. Nii et mees kolis küll meile, et perekonda sisse elada, kuid intiimsuhted lükkasime sünnitusjärgsesse aega.
Ootasin seda sünnitust väga – see pidi mind vabastama minu isikliku uue õnneliku elu jaoks.
Umbes samal perioodil hakkasin tundma lapse liigutusi ning tabasin end aeg-ajalt kõhtu silitamas ja beebile midagi rääkimas. Rahustasin teda, kui ta „möllas", liigutasin, kui ta polnud ammu põtkinud. Ükskord lõi ta kõhtu nii tugevalt ja silmnähtavalt, et lausa karjatasin.
Ja ühtäkki kujutasin ette seda väikest põlvekest, mis mind seestpoolt lööb. See väike olend elas minu sees, toitus minu kehast, tal oli seal hea ja soe. Ta kuulis mu häält, tundis, kuidas mu süda lööb, tundis mu sooja peopesa ja rahunes, teadmata, et annan ta hoopis teistesse kätesse.
Kliendid organiseerisid mulle sünnituse ühes parimas Moskva haiglas. Arstid olid muidugi kursis, et ma ei ole päris ema, vaid surrogaat.
Sünnitus ei olnud raske, kogesin seda ilma valuvaigistiteta algusest lõpuni. Olin sünnitusprotsessis täielikult kohal, andsin endast parima, et lapsel oleks võimalikult lihtne sündida. Ja kui ta väljus ja nutma hakkas, tundsin seletamatut kergendustunnet ja rõõmu ning tahtsin ta kohe sülle haarata, anda talle rinda ja soojendada oma kehaga nagu kogu eelnenud üheksa kuud.
Mul ei lastud teda isegi näha ega puudutada. Laps viidi kohe minema, kuigi ta nuttis ja tahtis ema juurde. Tähendab, minu juurde. Mulle ei öeldud mitte midagi – ei seda, palju kaalub, kui pikk ta on, mitte midagi, ainult seda, et laps on terve. Minu roll oli täidetud, lepingu tingimused täidetud. Ülejäänu öeldi päris vanematele, kes ootasid koridoris ja olid pabinas.
Mind viidi palatisse. Lapse asemel toodi tablett, mis pärssis rinnapiima teket. Kuni lebasin kahekohalises palatis üksinda, oli enesetunne küll raske, kuid talutav. See ei kestnud kaua: paari tunni pärast toodi mulle palatinaaber ja siis ma tundsin, mida tähendab põrgu.
Tema laps. Talle toodi laps ja ta pani beebi rinnale. Ta vaatas teda, puudutas teda ja surus rinna vastu. Aga minu laps lebas sel ajal kuskil, teda ei toodud emale, toideti pudelitoiduga, keegi ei kallistanud teda ega surunud enda vastu tema esimestel elutundidel. Kui hüljatuna ta võis end tunda. Tundsin endast piina, kujutledes lõputult, kuidas ta seal lebab ja nutab. Ma anusin arste ja ämmaemandaid, et võiksin kas või hetkeks talle pilgu heita, et lihtsalt näha tema näokest.
Ei tohi. Ei lastud. Ei lubatud. Isegi läbi klaasi, isegi mitte kaugelt, üleüldse mitte. Üks lahe sanitar soovitas mulle: „Kujutle, et su laps suri sünnitusel, hakkab kergem."
Kuid ma ju teadsin, et ta on elus. Ja mind tabas halastamatu loomalik raev ja äng, et seina taga lebab minu pisike, kuid mina ei saa teda ei näha ega katsuda ja peagi kaob ta mu elust igaveseks.
Niimoodi võis end ilmselt tunda mõni lapsega ori orjaturul, kui teda müüdi ühele isandale ja tema laps teisele. See oli igaveseks ja muuta midagi ei saa, anu või palu või tee mida tahes. Leping on allkirjastatud, punkt.
Minu lapsele tuldi järele paari päeva pärast. Ma ei saanudki teda näha. Tema vanemad isegi ei kohtunud minuga, raha anti edasi kolmandate isikute kaudu. Ma mõistan, ilmselt tahtsid nad mind võimalikult kiiresti unustada ja teha kõik, et ma ei ilmuks nende uude õnnelikku ellu.
Mina aga läksin tagasi koju oma poja ja oma mehe juurde ja jään alati mõtlema oma teise lapse peale, kelle ise vabatahtlikult ära andsin. Ilmselt ei saa ta minust iialgi teada. Ta kasvab üles kellegi teise armastuse sees, tal saab olema terviklik pere, aga minu pool miljonit rubla ja auk südames. Igaveseks.
Ja lisaks piinav mõte: aga äkki ta siiski mingil moel mäletab mind? Äkki ta tunneb, et teda kallistavad võõrad käed ja talle lauldakse hällilaulu võõra häälega. Arstid ju räägivad, et loode tunneb oma ema hääle ära. Et ehk kuskil alateadvuses ta tajub, et ta müüdi maha ja hüljati ja seda tegi naine, kelle südame all ta kasvas?
Mina olen oma valu ära teeninud, kuid tema pole kuidagi ära teeninud seda arusaamatut igatsust kellegi arusaamatu, kuid lähedase ja kaotatu järele. Kuidas ta küll elama hakkab?
Väljaandest Милосердие tõlkinud Mari-Vivian Ellam.