Sõnavabadust ja pluralismi kiitev Postimees kutsub oma artiklite juures kommentaariumi avades lugejaid loetu üle arutlema, kuid üsna kiiresti selgub, et mitte kõik seisukohad ja isikud ei ole seal teretulnud, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Tore lugu küll – Postimees kõrvaldas mu kommentaari Tõnis Saartsi artikli juures, milles toodi liberaalse demokraatia puhul esimesena esile sõnavabadust ja vaadete kirjusust (pluralismi). Saartsi hinnangul tuleb eelseisvatel valimistel teha valik erinevate demokraatiamudelite vahel, millest üks on liberaalne demokraatia (eestkõnelejad: Reformierakond, sotsid, Eesti 200) ja teine mitteliberaalne demokraatia (EKRE).
Osundan Tõnis Saartsi, kes muuhulgas kirjutas: „Liberaalsel demokraatial on lisaks vabadele valimistele ja demokraatlike kodanikevabaduste austamisele neli peamist tunnust: (1) sõnavabaduse ja ühiskondliku pluralismi (kirjususe) vääramatu kaitsmine, (2) võimude lahusus (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on üksteisest lahutatud ja kontrollivad teineteist), (3) õigusriiklus ja (4) universaalne kodakondsus (inimeste õigused ja vabadused ei tohi sõltuda nende soost, rahvusest, rassist, seksuaalsest sättumusest, laste arvust, jne.)."
Postitasin selle artikli juurde 9. jaanuaril kl 14.39 järgmise kommentaari:
„Vastates T. Saartsi neljale punktile liberaalse demokraatia kohta:
1) Lääneriikides, sh Eestis, toimub süstemaatiline sõnavabaduse ja ühiskondliku pluralismi allasurumine nn liberaalset demokraatiat pooldavate jõudude poolt (nn vihakõneseadused, ebameeldivate seisukohtade väärinfoks tembeldamine, tsensuuri edendamine ühismeedias, „sanitaakordonid" parlamendis jne). Seda lihtsalt ei ole võimalik ignoreerida, järelikult selle mittemärkamine osutab ebaaususele ja soovile manipuleerida.
2) Võimude lahususe toimimist peab hindama igas riigis eraldi. Eesti on küll parlamentaarne riik, ent tegelikult vormistab parlament valdavalt täitevvõimu (Euroopa Komisjon, Vabariigi Valitsus) poolt ette antud seadusi. Koroonaapartheidi ajal oli parlament „vaikivas olekus", s.t ei reageerinud „ukaasiga" valitsemisele. Kohtuvõimu sõltuvus täitevvõimust on omaette teema.
3) Õigusriiklust õõnestavad nii politsei, prokuratuur kui kaitsepolitsei. Poliitilise peavoolu suhtes opositsioonilise jõu esindajate vastu algatatakse kergekäeliselt menetlusi (Marti Kuusik, Kert Kingo), nomenklatuuriga seotud inimesed pääsevad puhtalt (Mary Kross, Indrek Tarand, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus). Nn õiguskaitseorganid kasutavad oma jõudu Eesti poliitika mõjutamiseks (kaporatuuri võimupööre). Toimub ulatuslik jälitustegevus.
4) Mis puutub isikuvabadustesse, siis koroonaapartheidi ajal piirati ulatuslikult vaktsineerimata inimeste õigusi avalikus ruumis – elanikkonna mõjutamise eesmärgil.
Millised jõud siis ikkagi õõnestavad liberaalset demokraatiat? Eestis on EKRE pea ainsana seisnud järjekindlalt klassikaliselt liberaalse, st. vaba ühiskonna eest."
Kui ma paar tundi hiljem, kl 17.21, kommentaariumile pilgu heitsin, oli see kommentaar eemaldatud.
Tunnistan täielikult Postimehe õigust kommentaariumi modereerida – cuius regio, eius religio ehk kelle territoorium, selle usk ja vaated seal valitsevad. Aga kui ennast käsitletakse vaba ajakirjandusena ning avaldatakse artikleid, milles kõneldakse sõnavabaduse ja poliitiliste vaadete pluralismi kaitseks, siis millisel ratsionaalsel põhjusel võetakse maha aruteluga haakuvaid kommentaare? Kommentaariumi avades pakub väljaanne oma lugejatele võimalust kaasa mõelda, vastu vaielda, arutleda, küsimusi esitada, kahtluse alla seada jne. Ühesõnaga, kõiki (registreeritud kasutajaid) kutsutakse loetu üle arutlema, kuid siis ühtäkki selgub, et kõik arvamused ja isikud ei ole sugugi teretulnud.
Mul ei jää asjast praegu küll muud muljet kui see, millest ma oma kommentaaris just kirjutasingi: nõndanimetatud liberaalses demokraatias toimub sõnavabaduse ja poliitiliste vaadete pluralismi süstemaatiline mahasurumine. Ja Postimees osaleb selles silmakirjalikus manipulatsioonis, näiliselt liberaalseid väärtuseid kaitstes, tegelikult aga neid maha surudes.
Ei ole midagi uut päikese all. Nõukogudemaal kehtis teatavasti kõige demokraatlikum konstitutsioon ning kodanikele olid antud laialdased õigused ja vabadused, mida kapitalistlikes riikides ei pidanud olema. Aga see kõik oli vaid suitsukate ja propaganda, sest nõukogude tegelikkus oli hoopis midagi muud. Kiidetud liberaalse demokraatiaga näib olevat sama lugu.