Ameerika Ühendriikide vabariiklasest poliitik ja kohtunik Thaddeus G. McCotter kirjutab portaalis American Greatness, et algselt kaasnesid ilmavõrgu ja tehnoloogiarevolutsiooniga suured inimeste väestamise lubadused. Tänaseks külvavad tehnoloogiaettevõtted ja nomenklatuur üheskoos hirmu, et hoida alles status quo ning oma võimupositsioonid.
Infoajastu vabaduste poolt ennast ohustatuna tundev nomenklatuur varjab oma teenimatu võimu, vara ja ühiskondlikku positsiooni talletamise soovi uue tehnoloogia säravate lubaduste ning kasutusvõimaluste taha. Me olime lihtsameelsed. Digitaalse ajastuga kaasnevat türanniat oleks võinud ette näha ja siis oleks jäänud saabumata olukord, kus kergeusklikud ameeriklased – eriti noored – mitte ainult ei nõustu nomenklatuuri hirmuvalitsusega, vaid on selle kirglikud pooldajad.
Kuigi tänaseks on saanud selgeks infoajastu uudsuse pahupool ja kahjurlus, tuleb nentida, et alates kahekümnenda sajandi lõpust kuni tänapäevani on maailmas aset leidnud uute suhtlemislahendustega kaasnevad murrangulised muutused. Kuigi sellised muutused on puudutanud läbi ja lõhki nii üksikisikuid kui ühiskonda, on antud revolutsiooni lõplikud mõjud tänaseni veel teadmata.
Inimkonna võime teha valikuid ja püüelda õnne poole on saanud ettekujuteldamatul määral hoogu juurde. Kas tehakse seda peos oleva seadme või laual asuva rüperaaliga, ainult ühe nupuvajutusega võib igaüks hetkega võtta ühendust sõprade ja pereliikmetega üle maailma, ajada äri, pöörduda valitsuse poole oma muredega või asuda lammutama mõne suurettevõtte mainet. Kokkuvõttes tähendab kommunikatsioonirevolutsioon ajalooliselt enneolematuid tehnoloogilisi võimalusi enese kehtestamisele, arengule, rikastumisele ja autonoomiale.
Just viimane on asi, mis kujutab nomenklatuurile nende endi arust ohtu.
Nomenklatuur usub, et neil on õigus rakendada endast alamate (see tähendab meie, kõigi ülejäänute) kallal võimu. Sellise meie vaba riigi ülesehituse väärastamise jaoks on nomenklatuuril vaja, et märkimisväärne osa kodanikkonnast oleks sellega nõus, seda kas siis nõustumise, osavõtmatuse ja/või sõltuvuse tulemusel. Suurem osa ühiskonnast peab olema valmis andma nomenklatuurile ära kontrolli oma elude üle, seda kas siis osaliselt või täielikult. Mille tõttu on teabe vaba leviku ja plahvatuslikult arenenud suhtlusvõimalustega kaasnevad murrangulised muutused nomenklatuuri jaoks nende olemasolu ähvardav hädaoht. Nomenklatuur leiab, et iseseisvate kodanike tahe ennast valitseda ja kas siis üksikisikute või kollektiivne kontroll avaliku- ning erasektori nomenklatuuri tegemiste üle tuleb maha suruda, kas siis koostöö või sunni kaudu – seda kommunikatsiooni vasturevolutsiooni abil.
Lahenduseks on hirm. Kas hirm pole alati lahenduseks, kui inimestelt tahetakse röövida nende õiguseid? Paanikas nomenklatuuril on liigagi tihti õnnestunud kuvada ja edastada enda hirmu oma kaaskodanikele. Hetkel kui põhjuseta paranoiat oli kriitilisele massile inimestele vajalikul määral edasi antud, ei olnud ületamatuks takistuseks enam ükski sotsiaalne, poliitiline ega põhiseaduslik keeld. Nurga taga hiilisid välis- ja kodumaised terroristid, valged ülemvõimlased tiirutasid ringi elurajoonides, viha ja rassism on sisse põimitud meie "ohus" olevasse demokraatiasse!
Nii algas ja jätkub kodanikkonnalt nende õiguste ära võtmine, kuna liiga palju hirmul inimesi on vabatahtlikult oma õigused ära andnud ja roninud pärisorjuse ojasse köidetud võlts-päästepaatidesse, millel pole aere. Sõnavabadust ei nähta enam Jumala poolt antud õigusena, vaid selge ja otsese hädaohuna. Ohuna, millest suudab inimesed päästa ainult nomenklatuur oma lunastava tsensuuriga – või täpsemalt "sisu modereerimisega".
Nomenklatuuri sireenilaul on leidnud juba viljaka pinnase. Nomenklatuuri ajupesumasin on loonud olukorra, kus paljud Ameerika noored loobuvad soovist ennast kuuldavaks teha ja ei võitle enam vaba sõna lämmatamise vastu, mida kunagi peeti inimeste kaasasündinud püüdluseks. Nomenklatuur on taltsutanud ja suukorvistanud uue põlvkonna kaasasündinud mässumeelsuse. Nomenklatuur on nagu õpetaja, kes annab õpilastele auhindu selle eest, et need lihtsalt millestki osa võtavad ja hetkel jagatakse auhindu iseenda mõjust loobumise eest. Noored võtavad need kiituskirjad tänulikult vastu ja annavad nende eest oma õigused ära. Loomulikult nii nemad kui igaüks, kes võtab omaks enesetsensuuri ja nõustub lahkarvamuste vaigistamisega, on kaitsetud ajaks kui nomenklatuur nende elude järele käe sirutab. Kuid seda ei juhtu ju mitte kunagi, onju?
Tegemist ei ole mingi erapooliku teemaga, sest igale ameeriklasele on Jumala poolt antud sõnavabadus. Samuti on iga ameeriklane võrdne osaline meie vaba riigi revolutsioonilises (iseseisvussõda nimetatakse USAs samuti "revolutsiooniks") enda isevalitsemise eksperimendis. Nomenklatuuri kommunikatsiooni "vasturevolutsioon" liigub tempokalt edasi – seda tänu kibedalt iroonilisele koostööle suurte tehnoloogiaettevõtetega, mis on reetnud oma algse lubaduse tagada inimeste jõustamine ja sõnavabadus – ja tänu suurema osa pahempoolsete toetusele, kes samuti kunagi olid sõnavabaduse eestvõitlejad. Nagu näha, võitlesid pahempoolsed ainult iseenda ja oma ideoloogiliste pooldajate sõnavabaduse eest.
Sellel kõigel kokku on täiuslik, värdjalik mõte: suur riik, suured tehnoloogiaettevõtted ja pahempoolsed on nomenklatuur, millel on ühine eesmärk veenda avalikkust, et suurim oht "Meie Demokraatiale™" on inimeste vabadused. Kuid säherdune "meie demokraatia" tähendab tegelikult nende oligarhia säilitamist, mis on nomenklatuuri kommunikatsiooni vasturevolutsiooni lõppeesmärk.
Jah, me oleksime võinud seda ette näha. Siiski, kommunikatsioonirevolutsiooni ajal pimestas inimesi enese võimestamisega kaasnev lootus ja arvamus, et isikuvabadused saavad lõpuks olulisemaks kui riik ise. Selline idealism, sõltumatus ja usk on ameeriklastesse sisse sündinud ning see on lõpuks ka põhjus, miks nomenklatuuri "kommunikatsiooni vasturevolutsioon" läbi kukub.
Toimetas Karol Kallas