Majandusteoreetik Adrian Woolridge kirjutab The Spectatoris, kuidas lääneriikide ärklejad üritavad igasugust meritokraatiat välistades ühiskonna üle võtta ja miks see tähendab majanduslikku katastroofi.
Uuema aja eelses maailmas jagati positsioone ühiskonnas enamasti pärilikkuse järele. Mõned inimesed sündisid sadulatega seljas ja teised ratsutamiseks sobivate saabaste ning kannustega. "Rikas mees oma lossis / vaene tema värava ees / Jumal tegi nad kõrgeks ja madalaks / ja pani paika nende seisuse," kõlab üks viktoriaanlik lauluke. Meritokraatlik ideoloogia osutus dünamiidiks, mis lasi sellise maailmakorra õhku ja varustas kaasaja vajalike algosadega. Kuid meritokraatlik maailmanägemus on täna suuremas ohus kui ei kunagi varem.
1960. ja 1970. aastad tõid kaasa meritokraatia (juhtpositsioonidele saavad kõige võimekamad inimesed) vastase rünnakute laine. See algas keskkooli põhieksamite (11-plus) kriitikaga ja laienes seejärel sotsiaalse hierarhia ning sotsiaalse mobiilsuse tühistamiseni. Egalitaarid (nn "võrdsustajad") väitsid, et meritokraatia on asendanud kõige õigema sotsialistliku idee – tulemuste võrdsuse – võimaluste võrdsusega. Äärmuslastest aktivistid asusid võitlusesse kollektiivsete õiguste (mis põhinevad sool ja nahavärvil), mitte võrdsete võimaluste eest kõigile, vastavalt nende võimetele, eest.
Esimene mustauuringute (black studies) osakond asutati San Francisco Ülikoolis 1968. aastal ja esimene naisuuringute (women's studies) osakond San Diego Osariigi Ülikoolis kaks aastat hiljem. Michel Focault ja temaga sarnasel meelel vasakäärmuslastest mõtlejad seadsid küsimuse alla iga mõeldava eristuse – vaimuhaige ja tervemõistusliku, kriminaali ja mitte-kurjategija jne vahel – ja seda põhjusel, et tegemist on õela võimu toime väljendusega.
Meritokraatia vastane rünnak takerdus mõnda aega kõige kõrgemate võimutasandite juures, kuid seda mitte enne, kui oli õnnestunud korraldada kohutavat kahju kõrge tasemega gümnaasiumitele (grammar schools). Margaret Thatcher väitis, et meritokraatia tõeline mootor pole mitte hästi korraldatud riik, vaid turg. Tony Blair pidas lugu kõrgkoolide edetabelitest (league tables) ja hea tasemega ülikoolidest (academic schools). Kuid täna me seisame silmitsi uue meritokraatliku idee vastase rünnakulainega, mis on võrreldes 1960. aastatel toimunuga hulga rängem.
Parempoolsed on uuendanud oma rünnakut meritokraatliku idee vastu populistliku raevu vormis ja varasema tooride sotsiaalse liikuvuse (social mobility) murega pole sellel suurt midagi ühist. Brexitit pooldavate parempoolsete üks osa leiab, et haritud eliit on õhku täis ulmades progressiusklikud, kes ei tea kui palju maksab piimapakk. Samuti on meritokraatia vastu pööranud muidu keskteed otsivad filosoofid, mida näitab kaks uuemat raamatut – Michael Sandeli "Vooruste türannia" ja Daniel Markovitsi "Meritokraatia lõks" (The Tyranny of Merit; The Meritocracy Trap).
Äärmuslastest vasakpoolsed kritiseerivad meritokraatiat nii äärmuslikul viisil, mida varem pole kunagi nähtud ja sellega kaasneb ka senisest märksa võimsam kultuuriline kaal – tegemist on ärkleva rünnakuga meritokraatia vastu. See algab tavalistest pahempoolsete süüdistustest meritokraatia vastu: meritokraatia kaitseb sotsiaalset ebavõrdsust varjates selle vaimse ebavõrdsuse taha, mille tõttu lisatakse niigi raskele tänapäeva elule veelgi enam survet. Seejärel viskavad pahemäärmuslased arutelu keskele kergesti plahvatava rassiküsimuse. See toetub alandavale seisukohale, et kõige parem rahvusvähemuste aitamise viis on läbi "õigluse", mitte "oivalisuse". Samuti teeb selline lähenemine tavaliste inimeste jaoks teema üle kainelt arutlemise hulga keerulisemaks ja äärmuslastele omakorda demagoogitsemise ning lõhestamise märksa hõlpsamaks. Mis veelgi olulisem, see loob ühiskonna keskmesse uue vooruste (virtue) hierarhia. Selle tulemusel liigume me pahempoolsete tükk aega kestnud sotsiaalse revolutsioonimarsi raames järgmisele, veelgi auahnemale tasemele: lihtsalt meritokraatia eemaldamise asemel soovitakse luua uus sotsiaalne kord, mis põhineb inimeste teatud omadustel, mitte võimetel.
Ameerika Ühendriikide suurlinna San Francisco endine haridusvaldkonna juht Alison Collins kuulutab, et meritokraatia on "rassistlik" ja "kõige õiglase antitees". Mis on saanud endisaegsest ideest, et inimesi tuleks hinnata üksikisikutena? Tegemist on valgete meeste "jaga ja valitse" mänguga. "Värvipimedus" (inimesi ei peaks hindama nende nahavärvi järele), mida varem kasutati osutamiseks, et diskrimineerimist ei ole, on heidetud pettusena minema. "Värvipimedus" on mõeldud välja tuhande aasta pikkuse kurnamise varjamiseks. Kogu meritokraatia masinavärk põlatakse imperialistliku eugeenilise liikumise pärandina ära. Elik peetakse seda "valgeks" maailmanägemuseks. "Riigieksamite kasutamine intelligentsi ja sobivuse mõõtmiseks on üks kõige tõhusamatest eales välja mõeldud rassistlikest poliitikatest, mille eesmärgiks on mustade meelte alandamine ning mustade kehade seaduslikult välistamine," kirjutab raamatute "Kuidas olla antirassist" ja "Antirassistlik imik" autor Ibram X Kendi.
Ärklejate revolutsiooni eesmärgiks ei ole ainult mineviku ebaõigluse heastamine. "Rassistliku diskrimineerimise heastamise ainus võimalus on selle asendamine antirassistliku diskrimineerimisega," kirjutab Kendi. Sellise idee kohaselt on mõni grupp inimestest nende ajaloolise tähtsusetuse ja kurnamise vooruse tõttu teistest hulga moraalsemad ning targemad. Usk, et rassism ei ole ainult tahtlikult sooritatud õiguste piiramine, vaid see on kootud ühiskonna geenidesse, tähendab valgete inimeste jaoks automaatset rassistlike mõtete ja maailma läbi rassistlike silmade nägemise süüd. Rassivähemused on valgetest vältimatult kõrgema moraaliga ja nende päralt on veel midagi vähemalt sama olulist – nad mõistavad maailma paremini ja nende osaks on moraalne tarkus. See on põhjus, miks ärklejad alati rõhutavad "läbielatud kogemuse" (lived experience) ja "minu tõde" (my truth) teemasid. Valged inimesed on seevastu süüdi pärispatus kuniks nad teevad seda, mida kulakud alati tegema peavad ja kaotavad ennast klassina ära. "Valgesus tuleb kaotada" räägib Cambridge'i Ülikooli teadlane Priyamvada Gopal. "Valged elud on tühised. Neil pole valgete eludena tähtsust."
Sellised rassipõhised väited kaevavad hauast välja uusaja eelsed harjumused hinnata inimesi nende grupiomaduste, mitte isiklike saavutuste järgi. Ajalugu kordab ennast üheaegselt nii tragöödia kui farsina.
Uue hierarhia tingimustes on inimesel seda enam vooruseid, mida rõhutumasse gruppi keegi kuulub.
Selle asemel, et liikuda edasi diskrimineerimise järgse tuleviku suunas, tahetakse meie ühiskond taas püramiidi moodi üles ehitada, kuid seekord on püramiid keeratud tagurpidi. Olukorra asemel, kus ülemised klassid istuvad tipus ja alamad klassid all, on kõrgele juhtivale kohale seatud endised heidikud. Uue hierarhia tingimustes on inimesel seda enam vooruseid, mida rõhutumasse gruppi keegi kuulub. Teistpidi, mida enam nõndanimetatud eelisõiguseid kellelgi on, seda madalamal moraalsel tasemel ta asub ja seda enam peab ta nägema vaeva mineviku süü heastamise nimel.
Sündimine rõhutud inimgruppi pole iseenesest piisav. Vähemuste hulka kuuluvaid inimesi, kes ei jaga ärklemise usku, koheldakse erilise jälestusega (nagu seda teavad mustad konservatiivid ja avastavad valuliselt enda jaoks libasoolisuse kriitilised feministid). Inimene peab uskuma. See tähendab rohkem kui ainult mingile uskumuste kogumile allakirjutamist. See tähendab muutumise protsessis ja igikestvas võitluses äratatud südant. Kastipõhise aristokraatia kohale on asetatud usupõhine aristokraatia: õiged pürgimused võivad muuta sinu kohta kastisüsteemis, kuigi inimesed, kes on sündinud privilegeeritud kasti, peavad ilmselgelt oma pürgimustes palju enam vaeva nägema kui need, kelle päralt on privileeg olla sündinud eelisõigusteta kogukonda. Mida keegi iganes prints Harry'ist ei mõtleks, inimene näeb kindlasti ärklemisega vaeva.
Nimetatud usuaristokraatia on ülivalvas ja hüperaktiivne – alati leitakse kuskil kõige vähemateski asjades veel mingi rassismi märk, alati organiseeritakse meeleavaldusi ja tühistatakse kedagi. Samal ajal on see äärmiselt kannatlik. Ärkleva aristokraatia marss läbi institutsioonide on pikaajaline sotsiaalsete muutuste korraldamise ettevõtmine, mis jätab lühiajaliste eesmärkidega konservatiivid häbisse.
Ärkleva aristokraatia marss läbi institutsioonide on pikaajaline sotsiaalsete muutuste korraldamise ettevõtmine, mis jätab lühiajaliste eesmärkidega konservatiivid häbisse.
Kunagine IQ arusaam asendatakse WQ-ga (woke quotient) – ärklemiskoefitsendiga. See nähtus on kõige kaugemale jõudnud Ameerika Ühendriikides ja seda eriti ülikoolides. Üliõpilasi valitakse nii nende WQ, mida näitavad nende enda kohta antud tunnistused ja haridustee välised tegevused (nt ma veedan oma puhkused võideldes rassismiga Guatemalas) kui ka hinnete järele. Järjest rohkem ülikoole ei pane rõhku enam niivõrd riigieksamite tulemustele, kuivõrd märksa subjektiivsematele mõõdikutele. Professoriks saada tahtvad inimesed peavad koos tavaliste akadeemiliste elulookirjeldustega ette näitama oma mitmekesisuse tunnistused.
Yale'i Ülikoolis on täna sama palju administraatoreid kui seal on õppejõude. Paljudel neist on ametinimetused, mille osa on "mitmekesisus", nagu näiteks "mitmekesisuse valdkonna juht" ja "mitmekesisuse valdkonna juhi abi" (chief diversity officer ja deputy chief diversity officer). Mitmekesisuse valdkonna juhtidest on saanud saanud ülikoolide nii oluline osa, et kõrgema taseme tööjõu värbamise ettevõte Hunt Scanlon väidab, et nimetatud amet on "üks olulisemaid, mis kujundab kõrgema hariduse nägemust, kultuuri ja väljanägemist [Ameerika Ühendriikides] rannikust rannikuni".
Kõrghariduses on kuldseks reegliks, et mida Ameerika Ühendriikide kõrgkoolid teevad täna, seda teevad Briti ülikoolid homme, aga seda salajasemal ja odavamal kujul. Pühendumine mitmekesisusele on üha olulisem näitaja mõne akadeemilise ametikoha saamisel. Kui soovitakse saada mõni teadustöö uuringutoetus – mis on Briti akadeemilise elu üks vaevustest – siis kandideerijad teavad, et neil on selleks palju paremad võimalused, kui nad uurivad mõnda ärklevat teemat. Mõned valdkonnad – kõik need niiöelda "uuringud" – sõltuvad eespool mainitud tagurpidi vooruste püramiidi eeldustest. Teistes, nagu näiteks ajaloos, ei uurita enam niivõrd inimkonna üldist arengut, vaid valge rassi poolset rõhumist ja süüd.
Briti ülikoolides pole võimalik luua selliseid hoomamatu suurusega bürokraatlike administratsioone, nagu see on juhtunud USAs, kuid nende bürokraadid on voolitud samast ideoloogilisest materjalist. Teisalt on neil kujunenud välja harjumus kutsuda appi survegrupid, kes nende eest töö ära teevad. Alati on valmis mängu astuma Stonewall (seda tasu eest), et mõõta oma mitmekesisuse mõõdikutega, kas ülikool on piisavalt LGBT+ sõbralik ja kaasama selle nende mitmekesisuse tšempionite programmi (Diversity Champions scheme). Ülikoolid ei saa uurimistoetusi, millest sõltub teadlaste elutöö, kui nad ei palka Athena Swani (võrdõiguslikkuse raamistikku haldav organisatsioon) poolt heaks kiidetud "juhte", kes kasutavad Athena Swani heaks kiidetud mõõdikuid näitamaks, et ülikoolid on kaasavad tööandjad. Organisatsiooni kaasamise ja mitmekesisuse eesmärkide täitmiseks on vaja palgata vähemusi ja see pole oluline kui suurem osa töötajatest juba kuulub vähemuse hulka ning töötajaskond tuleb lisaks allutada pidevale teadvustamata eelarvamuste välja juurimise koolitustele (unconscious bias training).
Organisatsiooni kaasamise ja mitmekesisuse eesmärkide täitmiseks on vaja palgata vähemusi ja see pole oluline kui suurem osa töötajatest juba kuulub vähemuse hulka.
Maailma ärieliit jälgib samuti inimeste WQ-d ja "mitmekesisus" ei ole ainult inimeste ametisse valimise aluseks, vaid ärkleva ideoloogiaga loputatakse kõike, mida tehakse. Ärikoolid näevad palju enam vaeva DIE (Diversity, Inclusion & Equity; mitmekesisus, kaasamine ja õiglus) õpetamisega kui selgitamisega, kuidas tõsta aktsionäride rahulolu. Bain, mis on juhtimisvaldkonna konsultatsiooniettevõte, tähistab "Womxn History Monthi" (ennast naiseks pidavate inimeste pärandikuu). Konsultatsiooniettevõte McKinsey räägib "õiglusest", samal ajal eirates asjaolu, et selle ärimudel sõltub ettevõtte partnerite taskusse raha kühveldamisest, kui kogu musta töö teevad ära vastselt värvatud inimesed. Suurpanga HSBC reklaamid räägivad meile loo marulisest multikultuursest tulevikust. Iga aastaga üha pikemaks muutuvast ettevõtete nimekirjast, mis toetavad tähestikurahva karnevale (gay pride), leiab relvatootja BAE.
Eeldus on alati üks ja sama: rassivähemusse kuuluvad inimesed ei saa endi oskustele toetudes hakkama ja neid peab vooruslik bürokraatia alati aitama.
Personaliosakonnad laiendavad ettevõtetes oma rolli ja vanamoelise oskustepõhise lähenemise asemel kujundavad need uut töötajaskonda. Need mitmekesisuse tšempionid peavad sama loomulikuks teha värbamisotsuseid ärklemise järele kui vana aja palkajad pidasid inimese tööle võtmisel silmas tema haridustaset. "Kas meie viimased tööle võetud inimesed aitavad meil täita mitmekesisuse eesmärke? Mida me saame teha, et kaotada alati ähvardav diskrimineerimise oht? Kas me oleme piisavalt kaasavad? Mida teha meie vanemaealiste töötajate võimalike alateadlike eelarvamustega?" Eeldus on alati üks ja sama: rassivähemusse kuuluvad inimesed ei saa endi oskustele toetudes hakkama ja neid peab vooruslik bürokraatia alati aitama.
Avalik ja heategevussektor on sellisele mõtlemisele veelgi enam altid. NHSi (Ühendkuningriigi tervisesüsteem) palgal on "elatud kogemuse" juhid (lived experience tsars), kes teenivad aastas 115 000 naelsterlingit ja seda hoolimata asjaolust, et terviseteenistus on väga keerulises majanduslikus olukorras. Oxfam (suur heategevisorganisatsioon) leidis hiljuti vahendeid kaasava kõnekeele juhise üllitamiseks, milles selgitatakse pahupidi loogikast lähtudes, millal on õige kasutada väljendit "womxn" (ärklev sõna nii naiste kui libasooliste naiste kohta) ja millal seda tegema ei peaks. ("Mõned libasoolised inimesed on selle sõna kasutamise vastu, kuna libasoolised naised on päris naised ja selline väänatud sõna võib jätta teistsuguse mulje," kirjutatakse juhises.)
Kõik see mitte ainult ei muuda mõõdupuusid, mille järele valitakse inimesi juhtpositsioonidele, see muudab ka inimesi, kes selliseid valikuid langetavad. Tegemist ei ole ainult võitlusega haritud eliidi ja tavaliste inimeste vahel selle nimel, kes kontrollib kultuuri. Tegemist on võitlusega haritud klassi sees ja uus ärklev bürokraatide klass on võtmas professionaalselt kogukonnalt võimu üle. Ärklejad kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks ära moraalse võimu (keegi ei taha olla rassismisüüdistuste sihtmärgiks) ja üha kasvava erialainimeste isekuse (paljud teadlased teevad parema meelega teadustööd kui löövad kaasa aeganõudvas üliõpilaste vastuvõtuprotsessis ning kaasprofessorite valimisel).
Tagurpidi püramiidi mõtlemine asendab "kaasamise" millegi palju õelamaga. Näiteks Ameerika Ühendriikide ülikoolilinnakutes pakutakse üha rohkem rassiliselt segregeeritud orientatsiooniprogramme (kuidas ülikoolis ennast ülal pidada) ja paljud ühiselamud, lõpuaktused ning sotsiaalsed sündmused on rassipõhised.
Kelsey Blackwell Foto: kelseyblackwell.com
"Värvilised inimesed vajavad ruumi ilma valgete inimesteta," teatab kirjanik, õppejõud ja sertifitseeritud somaatiline treener (somatic coach) Kelsey Blackwell. Santa Cruzis asuvas California Ülikoolis pole mitte ainuüksi sotsiaalse õigluse maja, vaid selles on ka LGBTQ&A korrus. Londoni Goldsmithsi Ülikoolis toimuvad üritused, kus ei tohi osaleda valged mehed. 2018. aastal korraldasid noored leiboristid "võrdsuste" konverentsi, kuhu ei lastud ligi inimesi, kes ei olnud "mitmekesised". Leiboristide juht Keir Starmer annab selliste arengute summutamisel endast parima, et mitte Ühendkuningriigi maapiirkondades elavaid inimesi ära ehmatada, kuid võib olla kindel, et see kõik tuleb peale tema valimisvõitu järgmistel parlamendivalimistel veelgi jõulisemalt tagasi.
Kõige eelpoolkirjeldatu moraalsuse üle alles peetakse aru. (Isiklikul ma leian, et inimeste rassi järgi gruppidesse jagamine on äärmiselt murettekitav ja ma näen, et paljud noored on minuga ühte meelt.) Samas tuleb vana aristokraatia asendamise uue ärkleva aristokraatiaga moraali kaaluda kahe praktilise tagajärje suhtes.
Kui me surume üha rohkem kandilisi pulkasid üha suuremasse hulka ümmargustesse aukudesse, tähendab see majandusliku tõhususe vähenemist.
Esiteks tähendavad sellised arengud, kui me surume üha rohkem kandilisi pulkasid üha suuremasse hulka ümmargustesse aukudesse, majandusliku tõhususe vähenemist. Meritokraatlikud ühiskonnad ja institutsioonid on palju tootlikumad kui mittemeritokraatlikud. Singapur on hulga meritokraatlikum kui Sri Lanka. Mõlema riigi SKT oli 1960. aastatel enam-vähem võrdne, siis aga korraldas Lee Kuan Yew Singapuris meritokraatliku revolutsiooni. Skandinaavia riigid on hulga tootlikumad kui Kreeka ja Portugal. Tavaettevõtted on pereettevõtetest tõhusamad juhul kui viimased ei palka kogenud juhte või noori pereliikmeid ei allutata rangele koolitus- ja valikuprotsessile.
Ajud voolavad maailmas ainult ühes suunas: mittemeritokraatlikest riikidest meritokraatlikesse. Sellised arengud võimendavad iseennast. Üks sotsiaalsfääri kõige usaldusväärsemaid reegleid on Rowse'i seadus (mis on saanud nime ajaloolase Alfred Leslie Rowse järgi), mis sätestab, et ilma andekate inimesteta, kes veavad ühiskonda õiges suunas, hakkavad teisejärgulised inimesed ametisse määrama kolmanda- ja neljandajärgulisi inimesi ning sellega kaasneb üha kiirenev keskpärasuse laviin.
Enese majandusliku tõhususe vähendamine on ka kõige parematel aegadel rumal ettevõtmine, kuna see toob meie lastele kaasa meist halvema elu. See on enesetapljalik ajal kui üha sõjakamaks muutuv Hiina Rahvavabariik on enda jaoks avastamas meritokraatia kasulikkust ja täna toodab nimetatud riik mitte konfutsiaanidest õpetlasi, vaid teadlaseid ning insenere.
Teiseks probleemiks on, et see muudab võimaluste ja töökohtade jagamise poliitiliseks. Üks meritokraatia eeliseid seisneb selles, et see eemaldab töökohtade jagamisest suure osa probleemidest: juhtpositsioonidel olevad inimesed annavad endast parima, et töö saaksid selleks kõige sobivamad inimesed ja inimesed, kes pettuvad, võivad ennast lohutada faktiga, et süsteem on objektiivne. Aga kui hakatakse väitma, et töökohtade ja võimaluste jagamise juures ei loe midagi muud kui ainult toores võimu näitamine, soositakse olukorra tekkimist, kus kõik võivad teha kõike. Kui hakatakse eelistama mingeid rassigruppe teistele, luuakse sellega pinnas rassivaenu tekkimiseks ja lisatakse kütust rassipoliitika katlasse.
Kui uus ärklev nomenklatuur saab võimu juurde, siis on selle saatuseks valitseda üha rohkem lõhestunud ja kibestunud ühiskonda. Inimesed hakkavad oma huvisid jõustama kollektiivse vastalise tegevuse, mitte üksikisikute pingutuste kaudu. Majanduskasvust saab mineviku mälestus. Võib-olla peaksime me natukene rohkem aru pidama enne kui me asendame vana aristokraatia ärkleva aristokraatiaga.
Toimetas Karol Kallas