Praegu on väga mitmel suunal käimas labastamise ja läbustamise totaalne pealetung kultuuri ja traditsiooniliste väärtuste murendamiseks ning lõppkokkuvõttes maatasa tegemiseks. Üks sama mõjuga tendents on kahtlemata abielutruudusetust ülistavate anekdootide mõõdutundetu levitamine, kirjutab Paul Oja.
Keegi on hingeülendavalt ja kaunilt armastust määratlenud: armastus ei tähenda seda, et sa tahaksid selle inimesega koos elada. Armastus tähendab, et sa ilma temata enam elada ei saa.
Nii muinasjutud kui pehmekaanelised armastusromaanid ajaleheriiulites kirjeldavad, kuidas noormees ja neiu läbi raskuste, takistuste ja uskumatute võitluste lõpuks teineteise leiavad ja kokku saavad. Suurte kirgede ja õilsate pürgimuste apoteoos – ning raamatu tagakaane võib kinni panna.
Elutark apteeker „Tootsi pulmas" rääkis, kuidas selliste ilusate lugude lõpud, mis räägivad abielusadamasse jõudmisest, inimesi eksiteele viivad. Palju tabavam oleks abiellumist võrrelda laeva väljasõiduga tormisele merele. Tõesti, alles siis algab vastastikku teravate nukkide mahalihvimine, mis muidu teisele haiget teeksid, alles siis tuleb vähehaaval taipamine, et mõnikord võiks mõne märkuse ka ütlemata jätta.
Lugusid ja lookesi, enamalt jaolt anekdoote, mis kirjeldavad abielu, ei jõua keegi kokku lugeda. Ka kirjandus on neid täis, isegi klassika, ja hoopiski mitte alles „Decameronist" alates.
Kuid mis neis lugudes on juhtunud? Kuhu on kadunud suur armastus, mis õnneliku paari lõpuks ometi kokku viis? Kuhu on kadunud taipamine, et just ilma selle inimeseta ma elada ei saa? Kuhu on haihtunud idee, et nüüd me moodustame perekonna, sigitame lapsi ja kasvatame nad korralikeks inimesteks, ja püsime teineteise kõrval kuni elu lõpuni? Idee, mida me kinnitasime jah-sõnaga Jumala palge ees või allkirjaga dokumendile vastavate volitustega ametniku laual?
Mulle ei meenu ühtki anekdooti, kus abielu neid külgi oleks mainitud. Anekdoodi positiivne kangelane on alati mees, kes oma seadusliku naise kõrvalt võimalikult paljude naiste voodisse ronima pääseb. Ja naine, kes oma seadusliku mehe kõrvalt võimalikult paljude meeste ees püksikummi lõdvaks laseb. Ja ikka nii, et abikaasale vahele ei jää.
Kui inimene saab silmadesse ja kõrvadesse igalt poolt pidevalt samal teemal sõnumeid, siis see tavaliselt ka mõjub, midagi ei ole teha. Minule näiteks mõjus nõukogude propagandavoog nooruses nii, et 60-ndatel kirjutasin keskkoolis hingestatud avalduse komsomoli astumiseks. Praegu on piinlik, aga nii see oli.
Kui kõigist torudest 24/7 tuleb teateid reformarite ülivõimsalt ülekaalukast toetusest rahva seas, siis paratamatult mõnigi jääb seda uskuma. Ja annab hääle kindlate kondoome jagavate käte poolt, sest kes ei tahaks enamuse poolel olla. Mingil ajal hakkab sellistel inimestel kindlasti piinlik, sest kunagi püüab karma kõik kinni. Aga siis võib juba hilja olla.
Kui tarbija huve järgiv peavoolumeedia, näiteks Postimees oma anekdootide rubriigiga, ja, ah, nii usaldusväärsed ja autoriteetsed sotsiaalmeedia sõbragrupid meid abielurikkumisi üleskiitvate anekdootidega üle ujutavad, siis… kas meil on alati oidu kahjurõõmus itsitamine – sest vabastavat, rõõmsat naeru need lood tavaliselt esile ei kutsu – edasi lükata ja pisut mõelda: oot-oot, millest siin õieti jutt käib?
Praegu on väga mitmel suunal käimas labastamise ja läbustamise totaalne pealetung kultuuri ja traditsiooniliste väärtuste murendamiseks ning lõppkokkuvõttes maatasa tegemiseks. Üks sama mõjuga tendents on kahtlemata abielutruudusetust ülistavate anekdootide mõõdutundetu levitamine. See annab pikapeale oma panuse ühiskondliku arvamusõhkkonna kujundamisse. Ning hoopiski mitte kultuuri ja vaimsuse taseme tõstmise suunas.
Mina ei kutsu üles ühtki anekdooti ära keelama. Kes elus muud naljakat ei leia, itsitagu nende lugude peale nii palju kui soovib. Mulle tundub, et üsna paljud nende seast ei mõtle loetu või kuuldu üle sügavamalt, vaid lohisevad lihtsalt üldise vooluga kaasa.
Aga iseseisvalt mõtlema kutsun üles küll. Ja inimene, kes sellistes anekdootides kujutatud olukordade üle natuke põhjalikumalt järele mõtleb ning neis kirjeldatud iseloome ja moraalseid väärtusi enne naeru kihistamist sisuliselt hinnata püüab, on teinud juba tubli sammu edasi.
Tubli sammu teel oma peaga mõtlemise ja enda vaimse arendamise poole.