Revolutsiooni vaim ei ole meie ühiskonda hüljanud. Oma usulistest ja kultuurilistest juurtest lahti lõigatud massid on valmis tervitama ja toetama bolševike tänapäevastatud versiooni. Kui liberaalne front suudab ühel hetkel Eesti rahva „ära mudida", kas konservatiivid peaksid siis oma kaotust tunnistama ja kapituleeruma, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Sovettide Suure Isamaasõja võidu aastapäeval vahendas Rahvusringhääling uudist, mille kohaselt toetavat üle poole Eesti elanikest samasooliste abiellumise õigust. Küsitluse tellis sotsiaalministeeriumi toel Eesti inimõiguste keskus – üks homoaktivismiga tegelevatest organisatsioonidest – ja selle viis läbi Turu-uuringute AS.
Uuringu järgi toetavat samasooliste abielu 53 protsenti elanikest. Täpsemalt: 30% nõustub täiesti, 23% pigem nõustub, täiesti vastu on 25%, pigem on vastu 14%, ei oska öelda: 8 protsenti.
Muide, sama uuringu andmetel toetab või pigem toetab kooseluseadust 65% vastanutest. Eestikeelse elanikkonna hulgast toetab kooseluseadust 71% ja muukeelse elanikkonna hulgast 50%. Suurim toetus kooseluseadusele on vanusegrupis 20–29 aastat, kus seda toetab lausa 86% vastanutest.
Kolm päeva hiljem avaldati meedias Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati küsitluse tulemused, mille kohaselt 52 protsenti vastajatest ei toeta perekonnaseaduses abielu mõiste juures sõnade „mehe ja naise" asendamist sõnadega „kahe füüsilise isiku". Abielu sooneutraalseks muutmist toetab 40 protsenti.
Veel tuuakse välja, et kui 18–34-aastaste vastajate seas on enamik sõnastuse muutmise poolt, siis alates 35. eluaastast on ülekaalus vastajad, kes sõnastuse muutmist ei toeta.
Mõlemas küsitluses osales tuhatkond inimest (vastavalt 1008 ja 1000, kui täpne olla).
Inimõiguste keskuse tellitud küsitlus kannab kahtlemata „suunamudimise" pitserit – selle eesmärk on aidata kaasa progressiivse inimkonna üritusele. Võimalus uuringule viidates väita, et „üle poole Eesti elanikest toetab samasooliste abiellumise õigust" annab poliitilistele otsustajatele – võimule upitatud liberaalsele koalitsioonile – kaaluka argumendi oma tegevuse jätkamiseks ja õigustamiseks.
Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati küsitlus aitab uuendamise õhinale võib-olla korraks pidurit tõmmata. Aga hingakem korraks sügavalt sisse ja välja. Kui me oleme Eesti ühiskonnas jõudnud olukorda, kus abielu peab üksnes mehe ja naise liiduks napilt üle poole kodanikest (52%) ja tervelt 40% leiab, et see võiks olla ka samasooliste liit, siis kõneleb see rahva moraali- ja tõetunnetuse äärmiselt räbalast seisust.
Seejuures tuleb eraldi rõhutada, et see väidetavalt 40 protsendini küündiv osa ühiskonnas, kes toetab „homoabielu", toetab ühtlasi mõistete „ema" ja „isa" kaotamist seadustest. See ei ole ju lihtsalt „kelleltki ei võeta midagi ära, lihtsalt üks osa inimesi saab teistega võrdsed õigused" – see tähendab, et riiklikest seadustest kõrvaldatakse emale ja isale viitavad sõnad.
Mõistagi ei ole inimesed ise jõudnud „progressiivse" ideeni, et samasooliste kooselu võiks käsitada abieluna. Nn avalikku arvamust ei ole jõuliselt kujundanud mitte üksnes homoaktivistid, vaid ka riik ja meedia. Artikli alguses mainitud inimõiguste keskuse küsitlusegi on aidanud läbi viia sotsiaalministeerium. Inimeste hoiakute muutmiseks kasutatakse häbenemata maksumaksja raha ja riigivõimu käsutuses olevaid võimalusi. Eesti Vabariik on rakendatud Revolutsiooni teenistusse.
Tabavalt on sellest kirjutanud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus, kes märgib: „Meie põhiseaduses pole sätestatud riigikirikut ega -usku. Samal ajal ei leia sealt ka viidet ühelegi muu kindlapiirilisele riiklikule ideoloogiale. Ometi tundub viimasel ajal, et osa end progressivistlikuks nimetavaid sotsiaalset õiglust lipukirjaks seadvaid juurtelt marksistlikke ideoloogiaid on otsekui kaaperdanud meie avaliku ruumi ja poliitikute meeled. Peame seda ohtlikuks, sest olukord meenutab üha enam üht teist ühiskonnakorda, millesse me vist keegi naasta ei soovi."
Revolutsiooni vaim ei ole meie ühiskonda hüljanud. Eesti Vabariik sündis Vene revolutsiooni keerises ning vasakpoolsed ideed on rahva seas ikka vastuvõtmist leidnud. Pärast iseseisvuse taastamist liikus pendel küll tugevasti paremale, aga näib, et nüüd on see tagasi liikumas. Oma usulistest ja kultuurilistest juurtest lahti lõigatud massid on valmis tervitama ja toetama bolševike tänapäevastatud versiooni.
Ja ega see Reformierakond ei olegi ju oma loomult midagi muud kui taassündinud Eestimaa Kommunistlik Partei, kus on jätkuvalt tegevad ka Eest NSV aegse nomenklatuuri esindajad nagu Andrus Ansip või Siim Kallas. Koos n-ö Riigiparteiks kujunenud Reformierakonnaga moodustavad radikaalse revolutsioonilise avangardi ka Eesti 200 ja sotsialistid.
Kui liberaalne front suudab ühel hetkel Eesti rahva „ära mudida", kas konservatiivid peaksid siis oma kaotust tunnistama ja kapituleeruma?
Ma ei nõustu ütlusega vox populi vox Dei ehk et rahva hääl on Jumala hääl. Kristlaste ja ka mõne teise usu järgijate veendumuse kohaselt on Jumal selgelt öelnud, mis on abielu – see on mehe ja naise liit, mis on seatud inimsoo jätkumiseks. Pelgalt sugutungi rahuldamise erinevad vormid ei kvalifitseeru abieluna. Abielu on sedavõrd fundamentaalne institutsioon, et püüda seda kiirkorras, sobivat poliitilist ajaakent ära kasutades ümber kujundada on oma radikaalsuselt võrreldav mõnede Hiina kultuurirevolutsiooni aspektidega.
Need ei ole konservatiivid, kes tahavad ühiskonda radikaalselt muuta ja suruvad oma nägemust peale. Vastupidi, need on äärmuslased, kes seda teevad. Äärmuslastele ja nende äärmuslikule ideoloogiale järgi andmine ei tule kõne allagi.
Kui mõelda lähiminevikule, siis bolševikud suutsid ühiskonnast jõu ja väega üle rullida. Oponendid kas tapeti või küüditati Siberisse. Paljud astusid karjääri ja parema äraelamise huvides kompartei liikmeks. Praegne peaminister Kaja Kallas sündis 1977. aastal Siim Kallase perre ajal, mil too oli NLKP liige.
Ometi võttis meie ühiskond end esimesel võimalusel kokku ja ütles nõukogude võimust lahti, sest see oli rajatud valedele ja vildakale ideoloogiale. Töötame selle nimel, et nii läheks ka seekord.