Vaba ühiskonna ja praeguse põhiseaduse aluspõhimõtete säilimise nimel tuleb Eesti „deliberaliseerida" ehk vabastada kodanike vabadustel tallavast võltsliberalismi ideoloogilisest diktaadist. Seejuures võiksid inimesed endalt küsida, milline erakond või millised poliitilised jõud on ainsana seisnud järjekindlalt vaba ühiskonna ideaali eest, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Martin Helme sõnad, et EKRE võimule saades viiakse läbi „deliberaliseerimine", ei jäänud tähelepanuta.
Isamaa fraktsiooni liige Mart Maastik kirjutas „deliberaliseerimise" lubadust kommenteerides: „Meil võivad olla erinevad arusaamad ja eelistused, kuid me ei ela mustvalges maailmas, kus on vaid üks tõde ja üks vale. Nii võime jõuda lõpuks täielikule polariseerumiseni, kus ühe jaoks on sõna konservatiivne ja teise jaoks liberaalne sõimusõna." Sellest repliigist võib aru saada, et Isamaa eelistaks pigem kompromisse teha ja liberaalidega ühisosa otsida.
Vana tuntud EKRE-vastane „kommunikatsiooniekspert" Raul Rebane märkis, et deliberaliseerimine on vastand liberaliseerimisele, mis tähendab õiguste ja vabaduste suurendamist. Tema mõtteavaldus Postimehes kandis pealkirja „Helme „deliberaliseerimine" on lihtsalt autoritaarne Eesti". Niisiis – Rebase kujutluse kohaselt Helmed ihkavad autoritaarset korda.
Vasakpoolsed armastavad kujutada konservatiive ja rahvuslasi mingisuguste pool- või lausa pärisnatsidena, kes luusivad õhtuti tõrvikuvalgel pruunides särkides ringi ja otsivad võimalust fašistliku diktatuuri kehtestamiseks. Ja kui juhtub, et mõni konservatiivne poliitik on noorespõlves kiitnud 1930.–1940. aastate Saksamaa autoteid vms, on talle jäädavalt natsitempel otsaette löödud.
Kes ikka karjub kõige valjemini „Võtke varas kinni!" kui mitte varas ise? Tegelikult on riigivõimu rusikas muutunud järjest autoritaarsemaks ja jultunumaks just liberaalse demokraatia egiidi all. Lääneriikides on demokraatiat järjest rohkem kokku tõmmatud, riik on kehtestanud ennast vabade kodanike valvuri ja kasvajatana. Inimesi, kes julgevad kangekaelselt väljendada valesid veendumusi, ruineeritakse vaenuõhutamise paragrahviga ja „tühistatakse" liberaalse avaliku arvamuse abil. Võimuga koostööle läinud meediat kasutatakse küüniliselt propagandarelvana konservatiivsete ja rahvuslike poliitiliste erakondade või liikumiste vastu. Rääkimata täiesti totalitaarsest koroonapoliitikast, millega piirati enneolematus ulatuses inimeste isikuvabadusi.
Ja nii muutuvadki liberaalid üha enam selle suuna – fašismiks või natsismiks nimetatud ideoloogia – nägu, mille vastu nad ütlevad end võitlevat. Täpselt nii nagu Venemaa, mille režiim kasutab teise maailmasõja aegset natsismivastast võitlust ideoloogilise õigustusena teha ise täpselt sedasama, mida tegi Natsi-Saksamaa. Natsid ei oodanud oma naabritelt armuande, nad tahtsid teistelt rahvastelt võtta kõike seda, mida vajalikuks pidasid. Ja Venemaa teeb sedasama, leides, et võib naabritelt võtta, mida tahab, ning õigustades seda vajadusega võidelda natsismi vastu ja ühtlasi kurtes, et lääneriigid ei võitle piisavalt natsismiga.
Nõndanimetatud liberaalid-progressiividki räägivad juba jõu kasutamisest. Ma pean väga tõenäoliseks, et viimaks kehtestavad nad varjamatult autoritaarse režiimi, põhjendades seda vajadusega kaitsta liberaalseid, euroopalikke väärtusi, tagada riiklik julgeolek ning päästa planeet kliimakatastroofist.
See, mida mingi mõiste all tegelikult silmas peetakse, on nii poliitiliste ideoloogiate kui propaganda puhul oluline. Kui autoritaarsete kalduvustega progressiusklikud revolutsionäärid nimetavad endid liberaalideks ja oma ideid liberaalseteks, siis on tegemist selle mõiste väärkasutusega ja lihtlabase eksitamise ning valetamisega. Nad ei seisa ju inimeste õiguste ja vabaduste suurendamise või säilitamise eest, vaid oma kitsarinnalise ideoloogilise nägemuse elluviimise eest. Võrdlus natsionaalsotsialismi või kommunismiga on täiesti omal kohal.
Ja selles mõttes saab Martin Helmega vaid nõustuda: vaba ühiskonna ja praeguse põhiseaduse aluspõhimõtete säilimise nimel tuleb Eesti „deliberaliseerida" ehk vabastada kodanike vabadustel tallavast võltsliberalismi ideoloogilisest diktaadist. Kui progressiivid esitlevad liberaalsusena oma sallimatut dogmatismi, siis tuleb sellele vastu astuda.
Ärgem laskem end terminitest eksitada. Inimesed võiksid endalt küsida, milline Eesti erakond või millised poliitilised jõud on ainsana seisnud järjekindlalt vaba ühiskonna ideaali eest, mille kohaselt riik peab kodanike veendumusi austama ning mitte neile mingit riiklikku ideoloogiat peale suruma?
Milline erakond on järjekindlalt seisnud rahvaalgatusõiguse taastamise ja üldisemalt otsedemokraatia süvendamise eest?
Milline erakond on järjekindlalt seisnud katsete vastu piirata sõna- ja veendumusvabadust?
Milline erakond protesteeris valede ja riikliku sunni abil inimestele peale surutud koroonapiirangute vastu, millega piirati olulisel määral isikuvabadusi?
Ja teisalt, millised erakonnad propageerivad „kindlaid käsi", püüavad suurendada riigi rolli inimeste igapäevaelu reguleerijana, suruvad läbi vihakõneseadust ja dikteerivad, millest ja mil viisil tohib rääkida ja mõelda? Millised erakonnad õigustasid ja kiitsid koroonaapartheidi? Millised erakonnad tõid rahva vastu välja nuiade ja koertega kiirreageerijad?
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajaloos on hoiatav näide 1934. aasta riigipöörde näol, mil n-ö põhivoolu poliitilised jõud otsustasid panna demokraatia pausile, et elimineerida rahva seas populaarne vabadussõjalaste liikumine ning ühtlasi ravida rahvast välja „haigus", mis selle liikumise laia kandepinna võimalikuks tegi. Nad võtsid võimu, aga kaotasid riigi.
Mulle tundub, et tänapäeva võltsliberaalsed progressiivid juba viivadki uut riigipööret ellu. Nad on ajaloost õppinud seda, et võimu saab haarata, kuid mitte seda, kuidas riiki tuleb hoida.