Avaldame siin kohal poola preestri isa Dariusz Oko palju tähelepanu saanud põhjaliku artikli, mis räägib Katoliku Kiriku hierarhias levinud homoseksuaalsusest ja selle seostest preesterlike kuritarvitamiste katastroofiga.
Otsus avaldada käesolev artikkel portaalis De Civitate sündis kantuna vaid ühest siirast taotlusest – anda oma tagasihoidlik, kuid selgelt väljendatud panus aitamaks kaasa sellele tervenemise protsessile, mille vajadusest isa Oko oma artiklis veenvalt kirjutab.
Oleme veendunud, et Kirik vajab hädasti tervenemist ning et see on võimalik vaid eeldusel, et tunnistame Kirikus eksisteerivaid probleeme ega pigista nende ees seistes silmi kinni. Ainult sellisel juhul oleme osa probleemi lahendusest ega aita sel vaikivalt edasi kesta, levida ja kasvada.
Loodame väga, et antud artikli avaldamine eesti keeles aitab nii katoliiklasi kui ka teistel inimestel mõista Katoliku Kirikus aset leidnud seksuaalse kuritarvitamise skandaalide tegelikke tagamaid ning panustab seeläbi paavsti püüdlusse kutsuda esile kõlbeline puhastumine Kiriku hierarhias.
Tõde peab olema meie teejuhiks, isegi kui see tähendab vajadust tunnistada väga ebameeldivaid tõsiasju. Meie otsus avaldada antud artikkel on ühemõtteliselt kantud armastusest Püha Kiriku vastu, mitte soovist näidata Teda halvas valguses.
Nagu isa Oko kirjutab, on juba paavst Benedictus XVI teinud suuri pingutusi homomaffia Kirikust väljatõrjumiseks ning paavst Franciscus püüab seda suurt võitlust jätkata. Ent paavst ei saa teha kõike üksi ning ta vajab igaühte meist: "Ta vajab tuge ja õiget jutlustamist igas kohalikus kirikus. See on küsimus ustavusest südametunnistusele: kaitsta pääsemise tõde, ükskõik kui palju see meile ka maksma ei läheks."
Lähema kommentaari isa Oko artiklile ja selle avaldamise tagamaadele annab Markus Järvi ülaltoodud videopöördumises.
Juba mitu nädalat on Poola olnud tunnistajaks tuntud mõttevahetusele "homoseksuaalsest allilmast Kirikus", mille on esile kutsunud isa Tadeusz Isakowicz-Zaleski viimane raamat pealkirjaga Chodzi mi tylko o prawde [1] ("Tõde on kõik, mis mulle loeb"). Mõned eitavad, et selline allilm üldse olemas on ja esitavad Kiriku õpetusega sügavas vastuolus olevaid väiteid, kusjuures nii üks kui teine on tõega vastuolus. [2] Probleem on niivõrd tõsine, et tunnen kohustust sõna võtta, sest ka mina hoolin tõest ja eelkõige hüvest, inimese ja Kiriku – peamise kogukonna, kus ta elab – põhilisest heaolust.
Iga väitluse alguspunktiks peab olema põhiline, endastmõistetav eeldus, et igaüks meist teab kindla veendumusega ainult mingit osa tõest ja et seegi osa võib suure tõenäosusega olla osaliselt vale. Seetõttu peaks kõiki arvamusi esitama alandlikult ja kaasvestlejate või vastaste väiteid kuulama tähelepanelikult. Sel viisil saame kõige rohkem kasu üksteise teadmistest ja saame neid täpsustada. Need jäävadki ainult osadeks, kuid saavad suuremaks ja puhtamaks vigadest. See on ausa dialoogi õnnistus, ja selles vaimus tahan ma jätkata.
Minu kohustus võtta seisukoht põhineb tegelemisel homoseksuaalse ideoloogia ja homoseksuaalse propaganda (lühemalt homoideoloogia ja homopropaganda) filosoofilise kriitikaga, mida ma paljude kardinalide ja piiskoppide käsul ja julgustusel olen nüüdseks teinud mitmeid aastaid. [3] Seda tehes olen kokku kogunud suure andmekogu, mis on arvatavasti selleteemaliste kirjutiste suurim kogu Poolas. See on valminud paljude sõprade ja liitlaste, nii ilmikute kui ka vaimulike, ülikooliprofessorite ja praktikutest arstide abiga. Samuti ka suure hulga inimeste abiga, keda ma varem ei tundnud, kuid kes julgustatuna minu seisukohavõttudest ja olles lugenud minu artikleid, soovisid minu teadmisi täiendada ja parandada. Nii olen ma saanud uudiseid, teaduslike uurimistööde tulemusi ja ametlikke dokumente tervest Poolast ja maailma erinevatest paikadest, eriti Ühendriikidest, Suurbritanniast, Iirimaalt, Saksamaalt, Austriast, Hollandist ja Itaaliast ning eelkõige Pühalt Toolilt.
Ma alustasin oma tööd kui võitlust kristlust hukutava välise hädaohu vastu, kuid järk-järgult avastasin, et see eristamine ei ole nii lihtne. Vaenlane ei ole mitte ainult väljaspool Kirikut, vaid ka juba tema sees, mõnikord täiuslikult maskeerituna nagu Trooja hobune. Tegemist pole mitte ainult homoideoloogia ja homolobi probleemiga väljaspool Kirikut, vaid samasuguse probleemiga ka selle sees, kus ta võtab homohereesia vormi. Pole isegi vaja uurida Rahvusliku Mälu Instituudi (Instytut Pamięci Narodowej) arhiive, mis on ainult üks paljudest allikatest. Need tõsiasjad on endastmõistetavad ka nendes maades, kus taolistest instituutidest pole kuuldudki. Piisab usaldusväärse info kogumisest viimaste aastate ilmalikust ja katoliku meediast, lisades sellele inimloomuse tundmise, loogilise mõtlemise ning uurides dokumente, mis kajastavad Kiriku reaktsiooni neile tõsiasjadele.
Ülemaailmne nähtus
Esiteks tuleb paljastada meedia esitatud üldine vale. Meedia räägib pidevalt vaimulike pedofiiliast, sellal kui kõige sagedamini on probleemiks efebofiilia – loomuvastasus, mis seisneb selles, et täiskasvanud homoseksuaalsed mehed ei tunne tõmmet mitte laste, vaid murde- ja noorukiealiste poiste vastu. See on homoseksuaalsusega seotud tüüpiline kõrvalekalle, mille juurde kuulub tõsiasi, et enam kui kaheksakümmend protsenti vaimulikepoolse seksuaalse vägivalla avalikustatud juhtumitest USA-s olid efebofiilia, mitte pedofiilia juhtumid! [4] Seda fakti on hoolikalt varjatud ja eiratud, kuna see osutab eriti hästi homolobi silmakirjalikkusele nii maailmas kui ka Kirikus. Seda olulisem on seda teadvustada.
Teistes riikides on olukord sarnane ning seepärast on oluline märkida, et ülemaailmset Kirikut raputanud seksuaalse vägivalla skandaalid, olid peamiselt homoseksuaalsete vaimulike töö. Kirik on avalikustatud kohutavate süütegude eest maksnud väga valusat hinda, kaotades palju oma usaldusväärsusest. See on paljudes piiskopkondades ja kongregatsioonides, kloostrites ja seminarides põhjustanud tohutuid vaimseid ja materiaalseid raskusi kuni kirikute tühjaks jäämiseni tervetes kiriklikes provintsides. [5] Hinnanguliselt on USA-s tulnud Kirikul praeguseks maksta rohkem kui poolteist miljardit dollarit kahjutasu. [6] See kõik poleks olnud võimalik ilma märkimisväärse allilmata, millest prokurörid tavaliselt paljastavad ainult väikese osa – jäämäe tipu.
Skandaalid on hõlmanud ka kõrgeimaid ametikandjaid. Näiteks Poolas lasti 2002. aastal Poznańi piiskopiametist lahti peapiiskop Juliusz Paetz. Poolale vaimselt ja ajalooliselt sarnasel, sama katoliiklikul Iirimaal kõrvaldati viimastel aastatel ametist mitu piiskoppi. Üks nendest oli Cloyne diötseesi piiskop John Magee, kes lahti 2010. aastal lahti sellepärast, et ta varjas üheksateistkümne preestri pedofiilia ja efebofiilia kuritegusid. Varem olid isad Paetz ja Magee aastaid töötanud ühiselt Vatikanis kolme viimase paavsti kõige lähedasemate ja mõjukamate toetajatena.
Kui kaugele võitlevad sutaanides homoseksuaalid võivad minna, seda tunnistab iseäranis "liberaalse" ja "avatud" peapiiskopi Rembert Weaklandi käitumine, kes juhtis Milwaukee piiskopkonda USA-s aastatel 1977–2002. Ta tunnistas avalikult, et on gei ja et tal on olnud palju seksuaalpartnereid. Kogu oma ametiaja jooksul – kakskümmend viis aastat – vastandus ta jätkuvalt paljudes küsimustes paavstile ja Pühale Toolile, eriti kritiseerides ja eitades Magisteeriumi õpetust homoseksuaalsuse kohta. Seevastu toetas ja kaitses ta oma diötseesis aktiivseid geisid, aidates neil vältida vastutust seksuaalkuritegude eest, mida nad korduvalt toime panid. Ametist lahkudes pettis ta piiskopkonna kassast välja ligikaudu pool miljonit dollarit, et toetada oma endist partnerit.
Tolle aja üks kõige mõjukamaid inimesi Kirikus, Kristuse Leegioni asutaja Marcial Maciel Degollado osutus biseksuaaliks, kes pani toime tõsiseid seksuaalkuritegusid paljude oma kongregatsiooni liikmete ja alaealiste seminaristide ja isegi omaenda poja kallal…
Vaatamata paljudele kaebustele ja süüdistustele, mida nende asjas aastaid Rooma saadeti, jäid kõik neli pikka aega karistuseta. Viimaks aitasid ainult otsene kontakt paavstiga või meediakära. Teisisõnu, kõik oli blokeeritud kas kohaliku või Vatikani hierarhia madalamatel tasanditel.
Sama kordus paljudel puhkudel. Näiteks läks mitu aastat, enne kui ametist vabastati homoseksuaalses pedofiilias või efebofiilias aktiivselt osalenud [või selle kinni mätsinud] piiskopid Patrick Ziemann Santa Rosast Californias (1999), Juan Carlos Maccarone Santiago del Esterost Argentiinas (2005), Georg Müller Trondheimist ja Oslost Norras (2009), Raymond John Lahey Antigonishist Kanadas (2009), Roger Vangheluw Brüggest Belgias (2010), John Favolara Miamist (2010) ja Anthony J. O'Connell Palm Beachist Floridas (2010).
Sarnaseid samme tuli ette võtta paljude teiste piiskoppide suhtes, kes selliseid kuritegusid varjasid ja kinni mätsisid. Sama puudutab ka paljusid, mõnikord väga mõjukaid preestreid. Allilma võimu ei tõesta mitte ainult tõsiste seksuaalkuritegude arv, vaid veel enamgi piiskopikandidaadide valimisprotsessi segamise määr, võimalus teha Kirikus suurt "karjääri" vaatamata toimepandud kuritegudele ja kaksikelule. Sellest annab tunnistust ka see, kui tõhusalt taolisi juhtumeid varjati ja kinni mätsiti. Sageli seati kõigile kirikusisestele püüdlustele kannatanuid kaitsta ning pürgida elementaarse tõe ja õigluse poole, ületamatuid tõkkeid.
Mõnikord on olnud väga keeruline astuda homoseksuaalide vastu asjakohaseid ja mõistlikke samme. Esile on kerkinud palju kummalisi raskusi ning isegi väike edu selles valdkonnas on piiratud, osaline ja ajutine. Me oleme kohutava nähtuse tunnistajad – selgub, et homoseksuaalidest kurjategijate heaolu on tähtsam kui laste ja noorte saatus, terve Kiriku saatus. Kui seda on tehtud täie teadlikkusega, siis on see suur reetmine – Kirik on süüdi noore inimese äraandmises!
Seda võib näha ka teemaga kokku puutunud vaimulike hirmus ja segaduses, eriti mõnedes diötseesides ja kongregatsioonides – põgenetakse vaikimisse, võimetuna välja ütlema isegi Kiriku õpetuse põhilisi seisukohti sellel teemal. Mida nad kardavad? Kust tuleb see hirm suurde hulka küpsetesse, täiskasvanud meestesse? Ja kust on pärit neuroosid, südame- ja teised haigused preestritel, kes ometi püüavad sellisele nähtusele vastu panna, eriti lapsi ja noori kaitstes? Küllap kardavad nad mõjukat lobitööd, mis hoiab võimu enda käes ja mille ebasoosingusse nad võivad langeda. [7]
Sellise kurjuse varjamiseks ja sallimiseks on vajalik, et võtmepositsioonidel oleksid oma inimesed, mitte lihtsalt homolobi, vaid pigem homoklikk ja homomaffia. Nii nimetas seda rühma praegune Poola justiitsminister Jarosław Gowin, kui ta alles senaatorina rääkis Płocki piiskopkonna preestrite homoseksuaalsete kuritarvituste skandaalist, noorte ja seminaristide ahistamisest ning nende tõsisasjade kinnimätsimisest. Ta nentis, et kui ta sekkus Kirikus peapiiskop Paetzi juhtumisse, jäi talle mulje, et tegemist on maffiaga, kes toorelt eitab isegi kõige silmnähtavamaid põhimõtteid ja tõsiasju. [8]
Sarnaselt viitas hiljuti maffiale isa Charles Scicluna, peavastutaja selliste juhtumite lahendamise eest Kirikus, niiöelda "süüdistaja" Usudoktriini kongregatsiooni distsiplinaarsektsioonis. Ta kõneles 2012. aasta veebruaris Roomas peetud sümpoosionil "Ravimise ja uuenemise poole", mis oli pühendatud seksuaalse kuritarvitamise probleemile Kirikus. [9] Benedictus XVI nimel ei mõistnud ta karmilt hukka mitte ainult nende tegude toimepanijaid, vaid ka nende kiriklikke ülemaid, kes on nende tegusid varjanud, ja kutsus üles sellisele käitumisele tugevalt vastu seisma, avalikult politseiga koostööd tegema ja astuma Püha Tooli väljakuulutatud puhastamise teele.
Mida edukamalt organiseeritud kurjategijad oma huve kaitsevad, seda edukamad on nad teistele kurja tehes ja Kiriku usaldusväärsust hävitades. Nõnda tekib võimas dekristianiseerumistõuge Kiriku enda seest.
Eriti väärtusliku kommentaari selles väitluses on öelnud professor, isa Józef Augustyn SJ: "Minu arvates ei ole probleem mitte "neis", vaid meie reaktsioonis "neile". Kuidas meie, tavalised preestrid ja ülemad, reageerime nende käitumisele? Kas me alistume hirmule, astume tagasi, kutsume vaikimisele, teeskleme probleemi puudumist? Või vastupidi, vaatame probleemile näkku, räägime sellest selgelt, võtame nendelt inimestelt mõju, tagandame nad ametist? Nad ei peaks töötama seminarides ega ühelgi tähtsal ametikohal. Kui homoseksuaalne lobitöö on olemas ja saab Kiriku mis tahes struktuurides midagi öelda, siis sellepärast, et me anname järele, tõmbume tagasi, teeskleme jne …
Püha Tool … on andnud meile selge juhise, suuna, kuidas selliseid probleeme lahendada. Ebaausate inimeste käitumise varjamine, mis igal juhul varem või hiljem ilmsiks saab, hävitab Kiriku autoriteedi. Usklikud küsivad spontaanselt, milline on selliseid tegusid võimaldava kirikliku kogukonna usaldusväärsus. Eeldades a priori, et homoseksuaalsete preestrite lobitööd pole kunagi olemas olnud, pole olemas praegu ega saa olema ka tulevikus, me tegelikult toetame seda nähtust. Vaimulike homoseksuaalne lobitöö jääb siis karistamata ja muutub tõsiseks ohuks." [10]
Homokogukonna kujunemismehhanism
Nagu ülaltoodud näidetest näha, on lobitööl lastud minna väga kaugele, et selline olukord on olnud (ja on ikka veel) võimalik. Siiski ei tohiks hälvetega vähemus normaalset enamust heidutada. Seepärast on vaja mõista mehhanismi, mis on lasknud sel lobitööl nii mõjukaks saada.
Kõik algab sellest, et homoseksuaalsete kalduvustega või juba juurdunud homoseksuaalse orientatsiooniga seminaristil on palju raskem saada korralikuks preestriks. Ühelt poolt võib preestriseisus teda tõmmata, näida talle ideaalse biotoobina, sest ta saab pidevalt olla üksnes meeste seltskonnas, mis talle nii meeldib, vajaduseta seletada naiste puudumist oma elus. Teisalt nähakse abielu kõrgeimast väärtusest loobumises suurt ohvrit Taevariigi pärast (mille jaoks ta on niigi võimetu). Olukord näib päris mugavana. Järelikult, kui sellistele noortele meestele ei esitataks nõudmisi, siis võiks neid konkreetsetes kongregatsioonides ja diötseesides olla palju rohkem kui maailmas keskmiselt, s.t palju rohkem kui 1,5 protsenti. [11] Nende täpne arv sõltub sellest, kui domineeriva positsiooni nad on juba saavutanud ja kui palju teisi vaimulikke on heidutatud või ebateadlikud selle probleemi tõsidusest.
Teisalt on homoseksuaalsus isiksuse haav, mis võib kahjustada tema mitmeid funktsioone. Teiste hulgas häirib see suhteid niihästi meestega kui ka naiste ja lastega. See tekitab kombe pidevalt teeselda, varjata midagi olulist oma elust, otsekui osaleda mingis mängus, mis teeb võimatuks siirad, sügavad, emotsionaalselt ausad suhted teiste seminaristide ja juhendajatega. Samuti takistab see naiselikkuse ja abielu kui mehe ja naise vahelise armastusmüsteeriumi olemuse õiget mõistmist ja austamist. Pealegi kui homoseksuaal tunneb tõmmet meeste poole samamoodi nagu taolise hälbeta mees tunneb tõmmet naiste poole, siis see tõmme suureneb temas pidevalt ihaldusobjektide püsiva ligioleku tõttu. Ta on sarnases olukorras, milles oleks normaalne mees, kes peab elama mõne aasta (või kogu elu) iga päev ühe katuse all paljude veetlevate naistega, jagades nendega magamistuba ja vannituba. Tõenäosus säilitada sellises olukorras kõlbelist puhtust kahaneks tohutult. Me peaksime oma homoseksuaalseid vendi austama ja püüdma mõista, nii nagu me austame ja püüame mõista iga inimest. Sageli annavad nad endast parima, püüavad, ja mõned ka edukalt, elada siivsat või isegi püha elu. Objektiivselt on see aga nende jaoks palju raskem, ja nii õnnestubki see neil palju harvem.
Kui neil aga ei õnnestu jagu saada oma kalduvustest, kuid seevastu õnnestub läbida seminari kontrollisõel, siis algavad preestriseisuses või kloostrielus tõelised hädad. Siin ei toeta neid enam ülemate kohalolek ja kontroll, nende vabadus on siin palju suurem. Kui nad annavad kiusatusele järele ja astuvad aktiivse homoseksuaalsuse teele, siis muutub nende olukord lootusetuks.
Ühelt poolt pühitsevad nad iga päev sakramente, sealhulgas püha Missat, tegelevad pühimate asjadega, ja teisalt teevad just vastupidist, mis on kõlbeliselt eriti halb. Sel viisil "omandavad nad immuunsuse" selle suhtes, mis on kõrgem, mis on püha, nende moraalne elu kängub, liikudes allamäge hukatuse poole. Mida enam neis sureb see, mis on kõrgem, seda rohkem on neis ruumi madalamale – igatsusele materiaalsete, meeleliste asjade järele – raha, võimu, karjääri, luksuse ja seksi järele. Neid on raske aidata, sest mis peaks neid päästma, kui kasvatuse kõrgeimatest vahenditest, usust ja armust, pole kasu.
Siiski teavad nad hästi, et nad võivad saada paljastatud ja häbistatud ning seepärast kindlustavad nad üksteist, pakkudes vastastikust tuge. Nad loovad klikki või isegi maffiat meenutavad mitteametlikud suhted, püüdes asuda eriti nendele kohtadele, kus on võim ja raha. Saavutades vastutava positsiooni püüavad nad edutada endasarnaseid või vähemalt neid, kes teadaolevalt on vastuhakuks liiga nõrgad. Nii võivad Kiriku juhtideks saada sügavate sisemiste haavadega inimesed, kes on väga kaugel oma ametikohalt oodatavast tasemest, kes on valelikud ning kes langevad eriti kergesti kristluse vaenlaste šantaaži ohvriks. Need on inimesed, kes ei räägi kunagi südamest, kes kartusest saada häbistatud kunagi ennast ei ava. Selle asemel kordavad nad seda, mille on pähe õppinud ning jäljendavad teiste öeldut.
Sageli võib nende ümber tunda teatavat silmakirjalikkuse ja elutuse õhkkonda. Variserlus selle puhtal kujul. [12] Isegi kui nad on passiivsed homoseksuaalid, püüavad nad tavaliselt kaitsta ja edutada isegi neid, kes on aktiivsed, olles nendega solidaarsed ning valmis koos nendega minema kuni lõpuni. Sel viisil eelistavad nad isiklikku heaolu kogukonna heaolule reegli järgi, mis ütleb: "Olgu Kirik häbistatud, naeruvääristatud ja alandatud, kui vaid mul endal ja "minu omadel" oleks elu lõpuni hea, kui vaid meil oleks kõike küllalt." Puhas "Omerta". Nii võivad nad aga saavutada juhtpositsiooni paljudel Kiriku hierarhia aladel, saada "tagatoaks", kellel on tohutu mõju tähtsatesse ametitesse määramisel ja Kiriku elus tervikuna. Tõepoolest, nad osutuvad isegi ausate, innukate piiskoppide jaoks liiga tugevateks. [13]
Siis muutub teiste preestrite olukord lootusetuks. Siis võivad näiteks seminari tulla seminaristid, kes on juba homopreestrite nooremad partnerid. Kui rektor või mõni teine ülem püüab neid ära saata, siis võib asi lõppeda sellega, et homoseminaristide asemel kõrvaldatakse nad ise. Või kui vikaar püüab kaitsta noori kogudusepreestri eest, kes neid ahistab, siis on see vikaar, mitte kogudusepreester, kes korrale kutsutakse, põlu alla pannakse ja mujale saadetakse. Oma põhikohustuse julge täitmise eest elab ta läbi põrgu. Teda võidakse koguduse ja preestrite keskel organiseeritult ähvardada, alandada ja laimata. Kui preestrit või orduliiget omakorda ahistab kolleeg või ülem ning ta pöördub abi ja kaitse saamiseks kõrgema ülema poole, siis leiab ta mõnikord eest veelgi suurema homoseksuaali.
Sel teel võivad homokliki liikmed saavutada selliseid positsioone ja mõju, et nad hakkavad tundma oma erakordset võimu ja täielikku karistamatust. [14] Nende elu muutub tihti preestriseisuse kuratlikuks karikatuuriks, just nagu homoseksuaalsed suhted on abielu karikatuur. Nagu näiteks meediast näha, käituvad nad nagu homosõltlased, muutudes üha ohjeldamatumaks ning vägivaldseks. Nad hakkavad ahistama ja seksile sundima isegi alaealisi. Siis läheb see kõige hullemate asjadeni, kaasa arvatud mõrva ja enesetapuni.
Ma kuulsin piiskop Paetzist juhuslikult seminaristi käest, kes rääkis surmahirmus ja värisedes, et teda oli ahistanud tema enda piiskop. Poisil oli oht kaotada usk ning ka vaimne ja hingeline tervis. Teda ei olnud kerge veenda, et üks selline inimene ei ole kogu Kirik ja et ka seepärast tasub ja on vaja olla preester, et niivõrd imelist asja ei jäetaks ainult selliste inimeste kätte. Palju sarnaseid lugusid võis kuulda Łomża ja Poznańi (kus ta teenis piiskopina) preestritelt Poola ja rahvusvahelistel teaduslikel sümpoosionidel. Ometi ei olnud meie sekkumistest Kiriku hierarhia erinevatel tasanditel mingit kasu, isegi nii silmnähtava asja puhul põrkusime me vastu ületamatut müüri. Vikaari või katehheedi puhul oleks piisanud ka vähestest paljastustest, et mingit reaktsiooni esile kutsuda. Antud juhtumil oli aga vaja tohutut meediakära ja väljaminemist paavsti endani.
Tsiteerides veelkord isa Józef Augustyni: "Kirik ei tekita homoseksuaalsust, vaid langeb ohvriks homoseksuaalsete kalduvustega ebaausatele inimestele, kes kasutavad ära Kiriku struktuure, et rahuldada oma madalamaid instinkte. Aktiivsed homoseksuaalsed preestrid on maskeerumismeistrid. Sageli paljastatakse nad juhuslikult. … Tõeliseks ohuks Kirikule on … küünilised homoseksuaalsed preestrid, kes kasutavad oma ülesandeid ära enda huvides, tehes seda mõnikord ülikavalal viisil. Sellised olukorrad põhjustavad Kirikule, preestrite kogukonnale ja ülematele väga suuri kannatusi. Probleem on äärmiselt keeruline." [15]
Benedictus XVI võitlus
Benedictus XVI on oma pikkade tööaastate jooksul Vatikanis seda tüüpi vaimulikke hästi tundma õppinud. Ta on korduvalt rõhutanud, kui vapustatud ta oli, saades teada homoseksuaalsete kuritarvituste nuhtluse ulatusest Kirikus, homoallilma suurusest ja kohutavast kahjust, mida see on põhjustanud noortele ja Kirikule tervikuna. Ta meenutab: "Jah, me peame tunnistama, et see on suur kriis. See vapustas meid kõiki. Äkitselt nii palju räpasust! See oli tõesti peaaegu nagu vulkaani kraater, kust paiskus äkki hiiglaslik sopapilv, tehes kõik pimedaks ja mustaks. Preestriseisus sai häbistatud ja iga preester sai kahtlusaluseks." [16]
Ta viitas peamiselt just sellistele vaimulikele, olles alles kardinal, kuulsal Ristiteel Colosseumis 2005. aastal, veidi enne Johannes Paulus II surma ja tema enda paavstiks valimist: "Kui palju Kristus kannatab omaenda Kirikus? … Kui tihti peab Ta astuma tühjadesse ja kurjadesse südametesse! Kui tihti pühitseme ainult iseennast, isegi taipamata, et Ta on siin! Kui tihti on Ta Sõna väänatud ja valesti kasutatud! Kui vähe usku on nii paljude teooriate, nii paljude tühjade sõnade taga! Kui palju räpasust on Kirikus, ja isegi nende seas, kes preestriseisuses peaksid kuuluma täielikult Temale! Kui palju uhkust, kui palju enesega rahulolu! … Me saame vaid Tema poole hüüda oma südame sügavusest: Kyrie eleison – Issand, päästa meid (vrd Mt 8:25)!"
Ka paavst ütles: "Kiriku suurim tagakiusamine ei lähtu mitte tema välisvaenlastest, vaid kerkib patust Kiriku sees." [17] Ta teadis, mis ülesanne teda ootab, astudes 24. aprillil 2005 ametisse. Ta ütles: "Paluge minu eest, et ma hirmust huntide ees ei põgeneks!" [18]
Kiriku suurim tagakiusamine ei lähtu mitte tema välisvaenlastest, vaid kerkib patust Kiriku sees.
Seepärast hakkas ta paavstina otsustavalt ja kiiresti tegutsema. Ta tegi Kiriku puhastamise homoseksuaalsetest kuritarvitamistest ja tulevikus selle kordumise ennetamise üheks oma pontifikaadi prioriteetidest. Energiliselt hakkas ta kompromiteeritud vaimulikke ametist kõrvaldama. Esimestel kuudel pärast paavstiks valimist, juba 2005. aastal, käskis ta välja anda juhise, mis rangelt keelas terveks ravimata homoseksuaalide preestriks pühitsemise. Juhisele eelnes Püha Tooli kogu maailma piiskoppidele saadetud kiri, mis käskis homoseksuaalsete kalduvustega preestrid seminarides viivitamatult kõrvaldada kõigist kasvatuslike ülesannete täitmisest. [19]
Katoliikliku Kasvatuse Kongregratsiooni kiri 2008. aastast keelas aga üldse nende vastuvõtmise seminari. See ütleb selgelt, et neid saab sinna vastu võtta ainult pärast nende täielikku tervenemist. [20] Need reeglid kinnitati 2010. aastal Püha Peetruse järglase Rooma vikariaadi noodis, mis on eeskujuks kogu Kirikule. [21] Eeskuju, mida sellistel juhtudel järgida, on ka paavsti karjasekiri Iirimaa katoliiklastele kaitsetute laste vastastest rasketest pattudest, samuti 2010. aastast. [22] Just nagu praegune Saksamaa president Joachim Gauck viis ellu eduka, eeskujuliku puhastustoimingu endisel Ida-Saksamaal, nii viis tema kaasmaalane Vatikanis ellu põhjaliku, ausa ja kristliku Kiriku puhastuse. [23] Paavst püüab ka vältida sellise õnnetuse kordumist tulevikus, keelates karmilt homoseksuaalsete kalduvustega preestrite ordineerimise, takistades selle kogukonna uuenemist.
Seda tuleb rõhutada, sest Poola Kirikus on homoseksuaalsuse ja preestriseisuse suht alahinnatud. Tundub, et Benedictus XVI ja Püha Tooli läbimurdest selles küsimuses teatakse siin veel liiga vähe. Selle tagajärjed võiks kokku võtta järgmiselt:
- Aktiivseks ja passiivseks homoseksuaalsuseks jaotamise asemel juurutab Püha Tool oma ametlikes dokumentides jaotuse ajutisteks homoseksuaalseteks kalduvusteks, mis ilmnevad puberteedieas, ja kalduvusteks, mis on sügavalt juurdunud. Mõlemad vormid on takistuseks, mis välistavad vaimulikuks pühitsemise. Seega ei piisa ainult aktiivse homoseksuaalsuse (mis on tavaliselt ajutine) puudumisest.
- Homoseksuaalsus on preestrikutsumusega lepitamatu. Järelikult on karmilt keelatud mitte ainult homoseksuaalsete kalduvustega (olgugi ajutiste) meeste ordineerimine, vaid ka nende seminari vastuvõtmine.
- Ajutised homoseksuaalsed kalduvused tuleb välja ravida veel enne esimesele kursusele või novitsiaati vastuvõtmist.
- Seminarid ja kloostrid, preestrimajad ja piiskopkonna kuuriad peavad olema täiesti vabad homoseksuaalsuse kõikidest vormidest.
- Homoseksuaalsete kalduvustega mehed, kes on juba diakoniks, preestriks või piiskopiks pühitsetud, jäävad kehtivalt ordineerituks, kuid nad on kutsutud pidama kõiki Jumala ja Kiriku käske. Just nagu teised preestrid, peavad nad elama puhtuses ja loobuma kõigist inimestele ja Kirikule kahjulikest tegevustest, eriti igasugusest mässust Püha Isa ja Püha Tooli vastu või kõigist maffialaadsetest tegevustest.
- Vaimulikke, kes kannatavad selliste hälvete all, julgustatakse tugevalt kohe alustama kohase raviga. [24]
Benedictus XVI poolt 2010. aastal avaldatud raamatust "Maailma valgus" leiame väga tähtsa katkendi homoseksuaalsuse ja preestriseisuse kohta. Need Püha Isa sõnad on justkui kommentaar Püha Tooli varasematele dokumentidele. Sõnad voolavad siin otse südame sügavusest ja on täiesti ühemõttelised:
"Homoseksuaalsus on preestrikutsumusega lepitamatu. Sest muidu kaotab tsölibaat ise kui loobumine oma tähenduse. Äärmiselt ohtlik oleks, kui tsölibaat saaks põhjuseks astuda preestriseisusesse inimestele, kes nagunii ei taha abielluda. Sest lõpuks on nende suhtumine mehesse ja naisesse moonutatud, hälbinud, või vähemalt nad ei liigu koos terve looduga selles suunas, millest me enne rääkisime.
Katoliikliku Kasvatuse Kongregatsioon avaldas mõni aasta tagasi otsuse, et homoseksuaalsed kandidaadid ei või saada preestriks, sest nende seksuaalne orientatsioon viib nad eemale tegelikust isadusest, seega ka preestriks olemise sisemisest olemusest. Preestrikandidaatide valik peab seepärast olema väga hoolikas. Siin on vaja suurimat tähelepanu, et ennetada kahemõttelisuse sissetungi ja et kõrvaldada olukord, kus preestrite tsölibaat tegelikult kaoks, olles samastatud homoseksuaalse kalduvusega." [25]
Teema olulisust paavsti ja Püha Tooli jaoks rõhutab tõsiasi, et vaatamata preestrite ja uute kutsumuste suurele puudusele Lääne-Euroopas ja Ameerikas ei taha Kirik selliseid kandidaate seminaridesse vastu võtta. Homoseksuaalsete vaimulike tõsised kuritarvitused on põhjustanud juba liiga palju kurja, liiga palju õnnetusi ja on liiga palju maksma läinud.
Homohereesia Kirikus
Mitte igaüks ei taha eeltoodud reegleid tunnustada. Paavsti õpetusele seistakse vastu. Homoseksuaalne kogukond Kirikus kaitseb ennast ja on rünnakul. Ta vajab ka intellektuaalset tööriista, õigustust, ja seepärast võtabki homoideoloogia oma mõtlemisviisis, sõnades ja kirjutistes homohereesia kuju.
Kõige avalikumat mässu paavsti ja Kiriku vastu juhivad mõned Ühendriikide jesuiidid, kes ennast neile avalikult vastandavad ja teatavad, et vaatamata ülaltoodud otsustele võtavad nad endiselt seminari vastu homoseksuaalse orientatsiooniga mehi ja just nimme kutsuvad neid sinna. [26] Selles on neil pikk traditsioon, sest juba aastaid on nad homoideoloogia ja homohereesia kaitsetorn. Nad võtavad omaks paljusid hereetilise moraaliteoloogi ja endise preestri Charles Currani vaateid. Neile avaldab tohutut mõju ka nende endine kaasvend John McNeill SJ, kes asutas homoseksuaalsust pooldava liikumise Dignity [Väärikus] ja avaldas raamatu pealkirjaga The Church and the Homosexual [Kirik ja homoseksuaal], kus ta selgelt hülgab Kiriku õpetuse ja võtab omaks homoideoloogia. Raamatule andis imprimatur'i tema provintsiaal New Yorgist ja sel on mitmeid kordustrükke, vaatamata Vatikani keelule. Nii on see muutunud paljudele Ameerika jesuiitidele millekski homoseksuaalide piibli laadseks.
Tundub, et McNeill tähendab neile rohkem kui Jeesus või püha Paulus, rääkimata paavstist. [27] Ajakiri Theological Studies ja ajaleht America, mida nad avaldavad, toetavad ja edendavad endiselt homoseksuaalseid ideid. Sellega seoses arvatakse, et Ameerika jesuiitide ordus on homoseksuaalide protsent maailmas kõige suurem, olles kaugelt üle kolmekümne. Geidel on nende juures olla üha parem, sellal kui teised preestrid tunnevad end selles erilises õhkkonnas üha halvemini. [28]
Võib öelda, et need jesuiidid on oma traditsioonilise neljanda tõotuse, kuulekuse paavstile, asendanud ülima kuuletumatuse neljanda tõotusega. Me ei peaks sellest olema eriti üllatunud või vapustatud, sest ka vaimulikud alluvad kõigile oma aja mõjudele, kaasa arvatud kõige hullematele. Kui nad on intellektuaalselt või moraalselt nõrgad, siis nad mitte ainult ei allu, vaid varisevad nende all kokku. See on Kirikus üks põhilisi hereesia allikaid, mida on olnud juba nii palju ja mida on olnud vaja nii palju kordi paljastada ja ületada. Fašistliku ideoloogia ja marksismi ajastul olid Kirikus ka fašistlikud ja marksistlikud preestrid. Nüüd, kui vasakäärmuslased omakorda soosivad homoideoloogiat, siis on Kirikus ilmselt ka preestrid-homoideloogid ja mõnikord isegi preestrid-homohereetikud.
Poolas on nende tuntuim esindaja isa Jacek Prusak SJ, keda on treeninud Ameerika jesuiidid. Nüüdseks on ta juba kaheksa aastat olnud Kiriku homolobi eestkõneleja, kes võitleb kompromissitult oma huvide eest. Tema sõnavara ja argumendid näivad mõnikord olevat geikodulehekülgedelt võetud sõnasõnalised tsitaadid homoideoloogia käsiraamatutest. Tema kirjutistes on arvukalt sisu- ja loogikavigu, kuid nende peamine eesmärk on alati sama: terve homoseksualismi, iseäranis aga homoseksuaalse preesterkonna suurim apoloogia – sõltumata sellest, kui palju manipulatsiooni selle eesmärgi saavutamine nõuaks. [29]
Kui mõni preester või ilmik räägib avalikult Kiriku õpetusest homoseksualismi kohta, kui ta seda õpetust kaitseb ja seletab või kui ta kutsub seda järgima, siis on tal oodata isa Prusaki kiiret, julma rünnakut – ja seda mõnikord isegi eriliselt antikristlikes ajalehtedes. Kiriku suures võitluses homoideoloogiaga võtab ta ühemõtteliselt vaenlaste poole ja paistab seal silma. Varem toetas teda selles isa Tadeusz Bartoś OP, ehkki palju väiksema agressiivsusega. Kuid kui 2007. aastal isa Bartoś preestriseisuse ja ordu kõrvale heitis, jäi isa Prusak selles rollis üksi. [30] Ta on tuntud ja teatud kommentaator eriti Kiriku-vastases meedias.
2005. aastal, kohe pärast seda, kui homoseksuaalide preestrikspühitsemise keelamise juhis välja kuulutati, avaldas isa Prusak hävitava kriitika ajalehes, mille toimetajad on tuntud homoideoloogia fanaatiliste propageerijatena. [31] Ülalnimetatud Õpetusameti avaldisele täpselt vastupidist rääkides väidab ta oma artiklis „Kiriku lavendliajalugu", et homoseksuaalne orientatsioon ei välista kandidaadi preestriks saamist. Ta eitab homolobi olemasolu Kirikus, kuigi tema ise ja ta tegevus on eriti veenev tõend vastupidisest. [32] Nii jätkab ta nende preestrite traditsiooni, kes esindavad Kiriku õpetuse vastaseid vaateid, mille eest neid toetab vasakpoolne antikristlik meedia. Nende hulgas on isa Michał Czajkowski, eksjesuiit Stanisław Obirek ja eksdominikaan Tadeusz Bartoś.
Seda on kerge näha, kui võrrelda tema väljaütlemisi ülaltoodud paavsti väljaütlemistega ja mainitud Kiriku dokumentidega. Kuid ei saa leppida sellega, et preester-homoideoloog ründab pidevalt Kiriku õpetust ning preestreid ja ilmikuid, kes seda õpetust kaitsevad. Ei saa leppida sellega, et homoideoloogiline vähemus domineerib normaalse enamuse üle. See, kuidas isa Prusak astub vastu Pühale Isale, on lubamatu ja skandaalne.
Küsimus on Kiriku eksistentsis. Ideoloogia ja manipulatsiooniga on vaja võidelda juba eos, sest kui ilmub nähtavale rohkem selliseid vaimulikke nagu isa Prusak, siis võib olla juba liiga hilja. See võib viia Kiriku enesehävitamiseni, nagu see on Läänes mitmes kohas juba juhtunud. Kirik, kes eitab iseennast, kes heidab kõrvale oma õpetuse, ei ole kellelegi vajalik ja sureb nagu Kirik Hollandis. Midagi, mis on iseenesega vastuolus, ei saa ju olemas olla.
Selles kontekstis on vaja öelda ebameeldivaid asju isa Prusaki ordu provintsi kohta, s.t Lõuna-Poola jesuiitide kohta. Ma ütlen seda valuga, sest ma tunnen seda ordut eriti hästi ja mul on seal palju sõpru. Kuid kauem ei saa vaikida, sest isa Prusak on ülalkirjeldatud viisil tegutsenud kaheksa aastat ja heitnud sellega sügava varju ka oma ordule. Sel ajal tehti ju mitmeid etteheiteid tema ordu valitsusele, palju piiskoppe kritiseeris teda, eelkõige Poola Piiskoppide Konverentsi esimees, peapiiskop Józef Michalik. [33] Sellest hoolimata räägib isa Prusak jätkuvalt sedasama, ta käitub nii, justkui midagi poleks juhtunud, ta võitleb Kiriku õpetusega mitmel rindel. See kõik toimub hoolimata sellest, et teda kritiseerivad mitmed parimad, kõige kõrgemini haritud ja teenekamad jesuiidid. Kas ordu homolobi on siis veel tugevam ja tal on veel suurem mõju? Kas ei ole siis tõsist kartust, et nii nagu Ameerika jesuiitidest sai kogu maailmas kõige avalikum mässukeskus Püha Tooli vastu, homoseksuaalse ülestõusu keskus Kirikus, nii saab Poolas selliseks keskuseks jesuiitide Lõuna-Poola provintsi ülekaalukas osa? See tekitab küsimuse, kas sellises olukorras saab uskuda, et seminari ja ordu formatsioonis on ellu viidud ülalmaintud reeglid, mida Püha Tool kehtestas oma 2005. ja 2008. aasta dokumentides? Kas ei oleks vaja hoiatada sinna novitsiaati astumise eest ja soovitada valida teine? Need küsimused on hädavajalikud, seda valusam on meenutada, kui palju suurepäraseid, pühasid jesuiite on tulnud just sellest novitsiaadist.
Halb teoloogia on surmavalt ohtlik. Ebapädev teoloog võib kahandada usu, teoloogia ja filosoofia psühholoogiaks. Ta võib nakatada Kiriku organismi vaenlase haigete mõtete viirusega. Ta võib üles korjata ja edasi anda kellegi teise haigusi. Nii juhtus näiteks endise saksa preestri Eugen Drewermanniga, kes alustas dogmaatilise teoloogia professorina Paderbornis ja kes teoloogia kahandamise tõttu psühholoogiaks lõpetas New Age'i ja budismiga. Ka tema jaoks said Sigmund Freud ja Carl Jung tähtsamaks kui Jeesus ja püha Paulus.
Tulemusi ei olnud vaja kaua oodata. [34] Kui sellistel teooriatel lastakse levida, siis võivad tagajärjed olla hävitavad kogu Kiriku jaoks, nagu see juhtus Hollandis. Just seal aitas Edward Schillebeeckx'i haige teoloogia kaasa kunagi nii elava Kiriku lagunemisele ja peaaegu hävimisele. Selle teoloogia tõttu lakkas Kirik kümnekonna aastaga peaaegu olemast. See oli nagu hoone alla pandud miin. Meil tuleb ennast otsustavalt kaitsta sellise „hollandi teoloogia" vastu. See on Kiriku jaoks olla või mitte olla. Kui homolobistidel lubatakse vabalt tegutseda, siis võivad nad kümnekonna aastaga hävitada terveid kloostreid ja piiskopkondi – nagu USAs, kus preestrikutsumust nimetatakse üha sagedamini geikutsumuseks (eriti kohalike jesuiitide puhul), või nagu Iirimaal, kus mehed kardavad astuda tühjaks saanud seminaridesse kartusest, et neid kahtlustatakse kohe mõnedes hälvetes.
Olukord sarnaneb pisut reformatsiooni algusele, kus terved maad ja rahvad lahkusid Kirikust, ja selle üks peamisi põhjusi oli mõnede vaimulike, kaasa arvatud paavst Aleksander VI enda ennekuulmatu moraalilangus ja liiderlikkus. Nagu Tridenti Kirikukogu püüdis päästa Kirikut eelkõige meeleparanduse ja distsipliini tõstmise läbi, nii püüab Benedictus XVI teda päästa kirikusisese homolobitöö suuruse ja mõju piiramise läbi. Selles on ka näha tema prohvetlikku ja teaduslikku geeniust ja see rõhutab tema tähtsust meie aja ühe suurema teoloogina, kes on ühtlasi võimeline vaimseks võitluseks. Seda on hästi näha eelkõige pikemas perspektiivis, kui tuletada meelde, kui palju on eksinud mitmed teised teoloogid, kes flirtisid erinevatel viisidel moodsate ideoloogiatega või andsid neile isegi alla. Teoloogi ja piiskopina pidas Josef Ratzinger selles vallas alati kinni põhimõtetest ning tegi häid ja õigeid otsuseid. Ta ei allunud sellistele illusioonidele, ei langenud kunagi ajalehe-teoloogiasse ega postmodernistlikku teoloogiasse, kus valitseb suur vastutustundetus ja kus on kerge kuulutada isegi seda, mis on sügavalt kristlusega vastuolus. Nüüd ei tule tal midagi häbeneda. Ja siiski, just nimelt selle otsuste täpsuse pärast on ta Kirikus nii jõuliselt kõrvale lükatud. Mõned isegi vihkavad teda, eriti homolobi liikmed, kes kuuluvad paavstivastase sisemise vastuseisu keskmesse.
Benedictus XVI suurust võib näha ka viisist, kuidas ta seda kõike talub – rahulikult, usaldavalt ja kannatlikult, vaikides alandlikult vastuseks kõige primitiivsematele rünnakutele – ja seda "omade" poolt. Ta ei kaitse ennast. See, millest ta hoolib, on eelkõige Kristus ja inimene. Ta on suur teadlane ja Ilmutuse ustav tunnistaja. Ta ei ole tõepoolest mitte ainult kõige väljapaistvam intellektuaal, vaid ka "hea karjane, kes ei jäta lambaid maha ega põgene, kui ta näeb hunti tulemas, vaid annab oma elu lammaste eest" (vrd Jh 10:12.15).
Ometi ei saa ta kõike teha üksi. Ta vajab igaüht meist. Ta vajab tuge ja õiget jutlustamist igas kohalikus kirikus. See on küsimus ustavusest südametunnistusele: kaitsta pääsemise tõde, ükskõik kui palju see meile ka maksma ei läheks. Selles kontekstis saab Kiriku suurust ja pühadust eriti hästi näha. Homoideoloogia näib olevat nii võimas ja nii agressiivselt soositud nagu kunagi marksism või fašism. Selle võit näib paljudele vältimatu (just nagu oli nende teiste ideoloogiate puhul). Selles olukorras kaitseb eelkõige Kirik nii selgelt elementaarset tõde, kaitseb mõistlikkust. Kui ideoloogiadeemonid märatsevad, siis peab usk paradoksaalselt saama mõistuse eriliseks valvajaks ja kaitsjaks. Kirik on üle elanud hullemaidki raskusi ja hereesiaid kui see. Absurd peab lõpuks kokku varisema, ammenduma ja iseennast hävitama. Igavesti vasturääkivustes elada ei saa. Me ei saa pidevalt elada mõistusevastaselt, loodusevastaselt, käskudevastaselt, just nagu ei saa lõputult seista pea peal. Lõpuks tuleb kas ümber pöörata või kukkuda.
Katoliku Kiriku suurus avaldub ka selles, et ta oskab tunnistada oma vigu, oma liikmete süüd, nende eest andeks paluda, asuda meeleparanduse ja puhastumise teele. Teised ringkonnad on võimelised seda tegema palju väiksemal määral, isegi kui nendega on lood palju halvemad. Meedia, mida mõnikord võiks nimetada KVK-ks, Kristluse Vihkamise Keskuseks, näitab olukorda sellisena, justkui see oleks Katoliku Kiriku peamine või ainus probleem, justkui efebofiilid oleksid ainult preestrid ja iga preestrit peaks kahtlustama samas asjas. Täpselt samamoodi kujutas katoliku vaimulikke Hitleri ajal Goebbelsi propaganda, need on vanad üksikjuhtude üldistusmeetodid. Kuid ausad ajakirjanikud ise ütlevad: "Me näeme, et Katoliku Kirik on ainuke institutsioon, kes pedofiiliaga midagi ette võtab. Pedofiiliaga, mis on kõigi kogukondade ja kasvatusasutuste ühine probleem." [35]
Sel juhul võiks küsida, millal ajakirjanikud hakkavad uurima probleemi ulatust oma ringkonnas, kaasa arvatud ajalehtede omanike keskel, nende keskel, kes annavad tooni meedia manipulatsioonidele ja nõiajahile? See võib olla raske – nagu näiteks Belgias või Leedus, kus on näha, et pedofiiliasse on takerdunud ka erinevate võimkondade tipptasandi inimesed. Aga kus on nende ajakirjanike julgus, kes nii meelsasti Kirikut ründavad? Usaldusväärsed uurimused näitavad, et kõige väiksemal määral puudutab see probleem Katoliku Kirikut. Miks siis räägitakse ainult temast? Uurimuste järgi on ainult üks tuhandest pedo- või efebofiiliajuhtumist seotud Katoliku Kirikuga, USAs on kümne tuhande inimese kohta sellesse segatud ainult kolm kuni viis katoliku preestrit. Statistiliselt on palju rohkem nende esindajaid näiteks abielus protestantlike vaimulike või õpetajate, eriti kehalise kasvatuse õpetajate seas. [36]
Tsölibaati ja pedofiiliat ei seo miski.
Seega pole siin süüdi mitte tsölibaat, nagu mõned arvavad. Teiste hulgas juhib sellele tähelepanu Vatikani riigisekretär kardinal Tarcisio Bertone (mõnes mõttes tähtsuselt teine inimene Vatikanis), kes ütleb, et "paljud psühholoogid ja psühhiaatrid on tõestanud, et tsölibaadi ja pedofiilia vahel pole seost, sellal kui paljud teised on näidanud, et seos on homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahel". Ta osutab ka faktile, et "kaheksakümmend protsenti pedofiilidest, keda USAs on süüdi mõistetud, on homoseksuaalid. Preestrite seas, keda on pedofiilias süüdi mõistetud, on neid üheksakümmend protsenti". Need andmed näitavad, et "Katoliku Kirikul on olnud probleem pigem homoseksuaalidega kui pedofiilidega". Teda toetab Itrovigne Massimo, Itaalia sotsioloog, kes meenutab meile, et "tsölibaadi ja pedofiilia vahel pole seost, kuna rohkem pedofiile on abielus vaimulike seas kui katoliku preestrite seas … USAs on alaealiste seksuaalses ärakasutamises süüdistatud ligi tuhandet preestrit ja ainult viiskümmend neist tunnistati süüdi. Samal ajal tunnistati samas kuriteos süüdi kuus tuhat kehalise kasvatuse õpetajat ja treenerit, kellest enamik oli abielus". [37]
Milline teema võiks see olla meedia jaoks! Miks nad sellest peaaegu mitte midagi ei räägi? Tõenäoliselt on nende eesmärgiks palju suuremal määral Kiriku hävitamine kui laste ja noorte hüve. Kui nende kavatsused oleksid siirad, siis annaksid nad esimese hoobi neile, kes sooritavad kõige rohkem selliseid kuritegusid. Kuid nende juures on "õiglaste" puudus palju suurem kui siin, neil pole inimesi, kes tahaksid probleemiga tegeleda, riskile minna. Sellised juhtumid "omade" hulgas vaikitakse maha ja neid õigustatakse palju rohkem kui seda on tehtud Kirikus (nt Roman Polanski käitumine Hollywoodis 1978. aastal, mis oli sel ajal arvatavasti selle ringkonna standard). Nad näivad ütlevat: "Kui seda teevad "omad", siis me ei liiguta sõrmegi, las lapsed piinlevad, meil ükskõik, niikaua kui meil on hea olla." Selles seisneb "julgete" ajakirjanike ja nende tööandjate silmakirjalikkus ja künism.
Meie võitlus
Tähtis on mõista, miks Kirik ei saanud nii kaua homolobitöö probleemiga hakkama. Tegemist ei ole mitte ainult homolobi enda mõjuga, kui kaebused ühe sutaanis homoseksuaali vastu maandusid teise kirjutuslaual, seejärel prügikastis või, mis veel hullem, patustaja enda käes – et ta saaks vabalt oma ohvritele kätte maksta. See ei olnud ainult äraspidine grupisolidaarsus reegli „kaitseme oma inimest", vaatamata sellele, kui palju ta on süüdi. [38]
Teine põhjus oli teadmatus probleemi raskusest. Tavalise preestri jaoks on kujuteldamatu, et nii taoline kohutav kurjus võtab maad otse tema selja taga. Pealegi on korralikud, innukad preestrid tavaliselt tööga nii koormatud, et neil ei ole tihti jõudu selle probleemiga tegeleda. Ja kes tahakski vabatahtlikult sellise jäledusega tegeleda? Seepärast kalduvad inimesed nii kaua kui ei plahvata suur skandaal, toimima reegli järgi: „ligadi-logadi, aga liigub". Lõpuks on meil siin tegemist kriminaalse tegevusega ja Kirik ei ole politsei, tal ei ole vahendeid organiseeritud kuritegevusega hakkama saamiseks.
Kui preester tegi autoavarii või pani toime majanduskuriteo, siis peab sellega esmalt tegelema politsei või prokuratuur, mitte piiskop või provintsiaal. Ja pedofiilia ja efebofiilia teod kuuluvad laste ja noorukite keha, psüühika ja hinge vastaste kõige raskemate kuritegude hulka. Kui rasked hälbed peavad olema vaimulikel, kes järjest teevad selliseid asju üheainsa naudinguhetke pärast! Nad teevad ligimeste elust varemed. Eks eelkõige pedofiilide ja efebofiilide kohta öelnud Jeesus: „Häda neile!" Ta nentis, et inimese jaoks, kes „on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse (vrd Mt 18:6–11 ja Lk 17:1–2).
Selline vägivald on normaalse poisi jaoks midagi kõige jäledamat, see on kõige kohutavam haavamine, justkui hinge tapmine. Tihti ei saa efebofiili ohver kogu elu sellest üle, ta kaotab usalduse teiste vastu ning austuse iseenda ja moraalinormide vastu. Kui jõhkrad teod paneb toime vaimulik, siis on asi veel valulisem, sest kurja teeb see, kes kuulutas suurepäraseid ideid, keda poiss usaldas ja kelle käest tal oli õigus oodata kõike, mis on hea ja õilis. Pilastatud poisid ütlevad hiljem: „Ma astu enam kunagi kirikusse", „kõik preestrid on värdjad". Tihti kaotavad nad usu täiesti või ühinevad mingi sektiga ja mõnikord ei tule nad tõesti enam kunagi Kirikusse tagasi. Ja nad kuulusid ju preestrile kõige lähemal olevatesse noortegruppidesse, mis olid religioosselt eriti aktiivsed. Enamik neist tuli usklikest perekondadest, nad olid ministrandid, lektorid. Nad käisid suvelaagrites, rekollektsioonidel, palverännakutel, nad olid Kiriku aare ja tulevik. Nii innuka töö, mida on teinud kombekad vanemad, orduõed, katehheedid, preestrid ja piiskopid, hävitavad tibatillukese inimgrupi kuriteod! Selles olukorras saab kannatanut kõige paremini aidata siis, kui tema eest hoolitseb teine preester. Kõige parem viis nende usalduse taastamiseks Kiriku vastu on see, kui teine preester kaitseb neid väärastunud kolleegi eest ja läheb ise nendega politseisse. Selles seisneb ustavus inimese ja Kristuse vastu. See on möödapääsmatu, sest iga pedofiilia või efebofiila akt on tavaliselt üks tervest seeriast, mis tuleb viivitamata peatada.
Sellistel puhkudel ei ole maad kahtlusteks, ükskõik kui palju on vaja riskida, ükskõik kelle ebasoosingusse võiksime langeda, ükskõik mida on kaotada. Just nagu isal on kohustus surra, et kaitsta vajadusel oma last, nii on preestril kohustus surra, et kaitsta kõiki neid väikseid, kes on Jumala lapsed. Poolas on olukord sedavõrd ohtlikum, kuivõrd mõnedel vanematel sutaanides geidel ja efebofiilidel võivad olla sidemed endise salateenistuse ja teiste eriteenistustega. Geide seast värvati salajasi kaastöötajaid, sest neid oli kerge šantažeerida. Mõnikord šantažeeritakse neid tänini. Kui nende kuriteod on päevavalgele toodud, siis pole selliste teenistuste ametnikel neid enam millegagi ähvardada ja nii kuivab nende pidev sissetulekuallikas kokku. Seepärast võibki noori kaitsma asuv preester, kes astub vastu mõjukale pedofiilile või efebofiilile, kogeda põrgut. Võib juhtuda, et tema vastas ei ole äkki mitte ainult kohaliku kiriku homomaffia, vaid ka eriteenistuste vanad struktuurid. Ja vaimulike piinamises ja mõrvamises on nad vilunud, nagu hiljuti ei juhtunud mitte ainult õndsa isa Jerzy Popiełuszkoga, vaid ka isa Zychi, isa Niedzialeki, isa Suchowoleci ja teistega.
Seepärast tuleb homomaffiat Kirikus kohelda väga professionaalselt – me peame tegutsema nagu prokurör või ohvitser lahinguväljal. On vaja võtta arvesse, et teine pool võib aastakümneid patus ja silmakirjalikkuses elades olla seesmiselt alla käinud, olles langenud tavalise kurjategija tasemele, oma huvide või positsiooni kaitsmiseks võib ta olla valmis tegema isegi kõige hullemaid asju, nii sõnades kui ka tegudes.
Me peame olema ette valmistatud ning mitte üllatuma, isegi kui meid teotatakse kõige hullemate selle maailma needustega, kui meid süüdistatakse kõige hullemates asjades, sest „suu räägib sellest, millest süda on tulvil" (vrd Mt 12:34). Kui keegi on aastakümneid pannud toime suuri kuritegusid, siis ta on valmis tegema vähemalt sama alatuid asju, et varjata tehtud kurja ja vältida vastutust. Kellegi löömisest või tapmisest palju kergem on valetamine, et midagi sellist polegi tehtud.
On oluline leida võimalikult suur rühm hea tahtega inimesi, kes meid kaitsevad ja meie tegevust toetavad. [39] Sellesse rühma peaksid kuuluma võimalikult kõrge positsiooniga vaimulikud, erinevate alade eksperdid, arhiivinduse asjatundjad, õigusteadlased, politseinikud, ajakirjanikud, ja nii palju usklikke kui võimalik. Kasulik on vahetada infot, dokumente, tõendeid. Homolobitöö ja homomaffia ülemaailmset võrgustikku tuleb tasakaalustada korralike inimeste võrgustikuga. Suurepärane vahend on internet, mis võimaldab luua ülemaailmse kogukonna inimestest, kes tunnevad muret Kiriku saatuse pärast ning on otsustanud astuda vastu homoideoloogiale ja homohereesiale. Mida enam me teame, seda enam saame ära teha. Tuleb meeles pidada, et neis asjus oleme nagu „lammas, kes on saadetud huntide keskele" ja seega peab ta olema tasane nagu tuvi, kuid ka arukas nagu madu (vrd Mt 10:16). Peab olema julgust astuda välja kurjategijate vastu nagu Kristus astus julgelt välja oma aja variseride vastu. Oma elu ei saa ehitada magusatele illusioonidele, sest ainult tõde saab vabaks teha (vrd Jh 8:32), ja seepärast „Jumal ei ole meile andnud ju arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja õigluse vaimu" (2 Tm 1:7).
Sekkuma peaks äärmise austuse ja armastusega iga inimese, kaasa arvatud kurjategijate vastu. Kristluse olemusse kuulub tahe päästa iga inimest, kui võimalik, ja kõige hullematel kurjategijatel on eriti suur risk kaotada nii oma maapealne kui ka igavene elu. Seega vajavad nemad eriti suurt hoolt ja palvet. Kristluse suurus ja ilu peituvad ka tõsiasjas, et Aabel ei pea püüdma päästa mitte ainult iseennast, vaid ka kõiki teisi, kaasa arvatud Kaini.
Kiriku armastus ja tõde
Võitluses Jeesuse Kristuse Kiriku eest ei tohi me end lasta eksitada väidetest nagu: „Kirik on meie Ema ja oma ema kohta ei tohi keegi halvasti öelda." Nõnda räägivad tihtipeale need, kes on kõige rohkem oma emale kahju teinud, kes on ta raskelt haigeks teinud ja ei taha nüüd raviga alustada. Kui aga kõikide inimeste parim ema on haige, siis on vaja tema edukaks ravimiseks võimalikult häid ravimeid ja võimalikult õiget, täpset diagnoosi. Seega tuleb haigust tunda ja sellest rääkida. Kui Kirikul Poolas on seisavad ees raskemad ajad, kui ta peab end ette valmistama tagakiusamisteks, kui ta peab vastu panema ja võitlema, siis peab ta organism olema terve ja tugev ning gangreen tuleb kõrvaldada. President Joachim Hauck ütles, et endisel Ida-Saksamaal olid puhastus- ja hüvitusprotsessi kõige suuremad vastased need, kel oli südametunnistusel kõige suurem koorem, kes oma õdesid ja vendi olid kõige rohkem haavanud, kes olid neid kõige rohkem reetnud.
Sarnaseid süüdistusi võib esitada evangelistidele endile, sest nad andsid teada Juuda reetmisest, Peetruse Jeesuse-salgamisest, tema noomimisest Jeesuse poolt, Tooma uskmatusest, Jaakobuse ja Johannese karjerismist. Võiks küsida: miks nad ei varjanud häbiväärset tõde – eriti algkiriku esialgse nõrkuse aegadel, esimeste veriste tagakiusamiste aegadel, kui nii apostleid kui ka teisi kristlasi üksteise järel tapeti? Ja lõpuks võiks sarnaseid süüdistusi esitada ka Issandale Jeesusele endale: miks Ta kritiseeris varisere nii teravalt, miks Ta paljastas nende ebaõigluse, nende valskuse, nende valetamise ja silmakirjalikkuse? Ta ründas ju tolle aja religioosset ja rahvuslikku eliiti, valitud rahva väärtuslikku ja teenekat avalikku religiooni. Ja evangelistid mitte üksnes ei pannud seda kirja vaid kirjeldasid veel sedagi, kuidas preestrid, saduserid ja variserid paasapühade ajal Jeesusega käitusid. See õõnestab tugevalt nende rahva kõrgemaid religioosseid ja moraalseid autoriteete – ja seda kõike tehti rooma okupatsiooni pimedal ööl!
Ometigi oli see avalik võitlus patu sotsiaalsete struktuuride vastu, variseride vastu, mis on Kristuse tegevuse üks kõige tähtsamaid valdkondi. Ka selles peaksime Teda järgima –Tema julguses, Tema otsustavuses võidelda kurja vastu, Tema argumentide täpsuses kurjategijate paljastamisel. Kõik, mida Kristus tegi, on eeskujuks igal ajastul. Selleks aga, et meie võitlus kurjaga oleks viljakas, on meil vaja teadmisi. Seepärast, „tundes nad ära nende viljast" (vrd Mt 7:16), tuginedes viimase veerandsaja aasta avalikuks saanud juhtumitele ning Püha Tooli reaktsioonile ja dokumentidele tuleb meil selgelt, täpselt ja otsustavalt öelda: jah, katoliku Kirikus (just nagu paljudes teistes kohtades) on tugev homoseksuaalne allmaailm, mida – vastavalt selle liikmete kaasahaaratuse astmele, vastavalt nende sõnadele ja tegudele – võib nimetada homohereesiaks, homolobiks, homoklikiks või isegi homomaffiaks. [40]
Sellised ringkonnad Kirikus seisavad vastu tõele, moraalile ja Ilmutusele, teevad koostööd Kiriku vaenlastega, õhutavad mässu meie aja Peetruse, Püha Tooli ja kogu Kiriku vastu. Selle lobi liikmeid on Kirikus suhteliselt vähe, kuid sageli hoiavad nad võtmepositsioone (mille poole nad pingsalt püüavad), loovad tiheda sidemetevõrgu ja toetavad üksteist, mis teeb nad ohtlikuks. Eriti ohtlikud on nad noortele, keda ähvardatakse seksuaalse vägivallaga. Nad on ohtlikud iseendale, sest kurjuses üha rohkem kalestudes võivad nad lõpuks oma pattude kätte surra (vrd Jh 8:24), nagu Kristus hoiatas. Nad on ohtlikud korralikele ilmikutele ja vaimulikele, kes neile vastanduvad. Lõpuks on nad ohtlikud tervele Kirikule, sest kui nende nurjatused lõpuks päevavalgele tuuakse, kui nad saavad meediateemaks, siis miljonite inimeste usk nõrgeneb või kaob.
Paljud ütlevad siis: „Ei, sellises Kirikus ei taha olla mina, minu lapsed ega lapselapsed." Ja nii saavad homoseksuaalsed teiste rikkujad ja kahjustajad miljonite inimeste jaoks tohutuks takistuseks teel usu juurde, Kristuse juurde ja pääsemisele. Ja kõike seda lihtsalt mitmekümne aasta mugava patuelu pärast. Kas saab olla suuremat süüd? Kirik on ju rajatud kui kõige imelisem, kõige ilusam armastuses ja headuses päästetute kogukond, kes elavad sõpruses Issanda ja üksteisega. Me ei tohi lasta oma suurimat aaret hävitada. Olgem usaldavad ja rahumeelsed. Normaalsed, korralikud inimesed on rõhuvas enamuses. Neid on ainult vaja õigesti informeerida, mobiliseerida ja tegevuses ühendada.
Iga tõde, isegi kõige raskem, peaks meid panema tegema head, püüdlema inimese ja Kiriku heaolu poole. Vaatamata kogu patule ja nõrkusele, on Kirik kõige parem, kõige ilusam, mis meil on. Ka seepärast, et pahelisust, kaasa arvatud homoseksuaalset pahet, esineb palju suuremal määral väljaspool Kirikut, teistes kogukondades. Need, kes meid kritiseerivad, on tihti nagu silmakirjatsejad, kes ei näe palki omaenda silmas (vrd Mt 7:1–5).
Seetõttu vihatakse ja rünnatakse Kirikut nii palju, sest tema olemasolu ise on püsiv okas südametunnistuses, püsiv noomitus nende jaoks, kes elavad pattudes, mis on palju-palju suuremad kui need, mis on mõnedel inimestel Kirikus. Säilitagem proportsioone. Kirikus on alati olnud ja tõenäoliselt on ka edaspidi ristitud inimesi, kes elavad nagu Kain või Juudas. Kuid me ei tohi Kaini pärast Aabelit hukka mõista või põlata Juuda pärast ülejäänud ühtteistkümmet apostlit ja lõpuks Kristust ennast. See oleks fundamentaalne viga.
Juudas esindab kaheteistkümnest apostlist vaid ligikaudu kaheksat protsenti. Kuid me ei tohiks lubada Juudal Kirikus valitseda. Tal ei tohi olla suuremat mõju kui Johannesel või Paulusel. Kirikus on kõige tähtsam isik meie aja Peetrus ning teda tuleks kuulata. Benedictus XVI-l on suur Ettehoolduse and, just nagu tema auväärne eelkäija Johannes Paulus II-l. Seiskem ühiselt Benedictus XVI poolel, just nagu me oleksime seisnud õndsa Johannes Paulus Suure poolel. Koos moodustavad nad nii suurepärase, nii targa ja julge apostlite duo. Nad olid teineteisega nõus ja toetasid teineteist nii väga – ka selles küsimuses. [41]
Kirik on selline nagu inimesed, kes sinna kuuluvad, ja seepärast ongi ta alati patune, kuid samas ka alati püha. Rohkem kui miljardi Kiriku liikme seas on tuhandeid inimesi, kes lubavad endale alatuid ja madalaid tegusid, kuid seal on ka sadu miljoneid katoliiklasi, kes on korralikud ja pühad. Enam kui pool neist on naised – kes on eriti tundlikud ligimese heaolu suhtes, laste ja noorte saatuse suhtes, puhta armastuse suhtes. Maailmas elab sadu miljoneid inimesi, kes võtavad iga päev oma õlule raskused töös, abielus, perekonnas, laste sünnitamisel ja kasvatamisel. On tuhandeid misjonäre (ainuüksi Poolast üle kahe tuhande), kes pühendavad kogu oma elu kõige raskemates tingimustes, suurimas vaesuses. On ligikaudu 700 000 orduõde, kes püüavad elada kõige pühendunumalt ja evangeelsemalt. On Ema Teresa ja tema mitu tuhat õde. Öelda, et „ma lahkun Kirikust, sest see on minu jaoks liiga halb ja patune", on sama kui öelda, et silmnähtavalt „olen ma selle jaoks liiga hea", sama kui öelda, et „ma olen parem, väärtuslikum inimene kui Ema Teresa või isegi Neitsi Maarja või Issand Jeesus ise", sest nende jaoks on see Kirik piisavalt hea, et sinna jääda, seda armastada ja hoida. Sest sellel samal Kirikul on kõige rohkem ande Jumalast ja seega on tal kõige rohkem tõde, headust ja ilu. Seepärast, sinna jäädes ja selles kasvades võibki jõuda kristluse ja inimlikkuse kõrgeimate tippudeni – nagu õnnis Ema Teresa Kalkutast, nagu õnnis Johannes Paulus Suur, nagu Benedictus XVI – meie aja kauneimad inimesed.
Me kõik oleme kutsutud saama pühaks Issanda Jeesuse Kristuse Kirikus läbi armu ja meie endi töö – sõltumata sellest, millisel arenguetapil ja millisel kohal Kirikus me praegu oleme. On vaja ainult tõusta ja minna (vrd Jh 14:31).
Kraków, Ülestõusmispühad, 8. aprill 2012.
Isa Dariusz Oko sündis 1960. aastal Oswiecimis ning ta ordineeriti preestriks aastal 1985. Ta tegutseb preestrina Krakówi arhidiötseesis ning toimib filosoofia ja teoloogia uuriva doktorina ja filosoofiateaduskonna professorina Krakowi Johannes Paulus II nimelises Paavstlikus Ülikoolis. Isa Oko filosoofia-alaste uurimuste peamised valdkonnad on metafüüsika, naturaalteoloogia, kaasaja teoloogia, teoloogia ja filosoofia piiril paiknevad valdkonnad ja ateistliku ideoloogia kriitika.
Kuue aasta jooksul õppis ta erinevates saksa, itaalia ja USA ülikoolides. Peale oma preestripühitsust on ta pidevalt töötanud oma akadeemilise töö kõrvalt preestriametis erinevates Saksamaa ja USA kogudustes. Kuusteist aastat on ta töötanud üliõpilaste vaimse juhendajana ja alates 1998. aastast on ta oma diötseesis toimivate arstide vaimne juhendaja. Oma õpingute, arvukate akadeemiliste konverentside ja palverännakute käigus on ta külastanud pea neljakümmet erinevat riiki kõikidel kontinentidel. Poolas on isa Dariusz tuntud eelkõige oma arvukate artiklite poolest, mis on sageli pälvinud suurt tunnustust ja pakkunud ainest arvukateks väitlusteks ja diskussioonideks kogu Poola kultuuriruumis ja isegi sealt väljaspool.
Käesolev artikkel ilmus algselt poola teoloogilises ajakirjas Fronda ("Z papiezem przeciw homoherezji", 63 Fronda (2012), lk 128-160) ja tõlgiti lühikese aja jooksul paljudesse keeltesse. Isa Dariusze kirjutis on ilmunud ka tuntud saksakeelses väljaandes Theologisches ("Mit dem Papst gegen Homohäresie", 9/10 Theologisches (2012), lk 403-426), kus on avaldatud arvukalt ka selliste autorite nagu Joseph Ratzingeri ja Hans Urs von Balthasari teoseid. Artikkel äratas ulatusliku diskussiooni Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis, sest pakkus osaliselt seletust Trnava peapiiskopi Robert Bezaki juhtumile, kes oli artikli ilmumise ajal sunnitud Vatikani survel piiskopitoolist loobuma.
Isa Dariusz Oko on öelnud itaalia väljaandele Corrispondenza Romana antud intervjuus, et kuigi ta on artikli avaldamisega asetanud ennast võimsa homolobi märklauaks, kuulub tõe kuulutamine, ükskõik kui ohtlik see ka poleks, paratamatult ühe tõelise preestri ametikohustuste hulka, sest nii on käitunud ka iga preestri "jumalik tööandja" Kristus ise.
Viited:
[1] Vrd. isa T. Isakowicz-Zaleski, Chodzi mi tylko o prawdę [Tõde on kõik, mis mulle loeb].Varssavi, 2012, lk. 114-119.
[2] Vrd. Isa J. Prusak, Lawendowa historia Kościoła [Kiriku lavendliajalugu], „Rzeczpospolita", 26. märts 2012.
[3] Seda ülesannet täites olen ma avaldanud arvukalt kirjutisi ja artikleid: Dziesięć argumentów przeciw [Kümme vastuväidet], "Gazeta Wyborcza" 28-29.05.2005, lk. 27 ja 28; Godne ubolewania wypaczenie [Kahetsusväärne kõrvalekalle], "Tygodnik Powszechny" 27 (2921) 2005, lk. 6; Śmieci nie można zamiatać pod dywan [Prügi ei tohi vaiba ääre alla pühkida],"Rzeczpospolita" 54 (7651) 5.03.2007, lk. 3; W tej walce trzeba zaryzykować wszystko [Selles lahingus tuleb kõigega riskida], "Rzeczpospolita" 18.05.2007, lk. 8A; Zmaganie z głębi wiary [Võitlus ususügavustest], Intervjuu Katarzyna Strączeki ja Janusz Poniewierskiga, "Znak" 11 (630) 2007, lk. 16-33; O czym można dyskutować na uniwersytecie [Mille üle võib arutleda ülikoolis], "Rzeczpospolita" 8.05.2009, lk. 2; Dezorientacja prawa [Seaduse segiajamine], ühine sõnavõtt koos ombudsmani Janusz Kochanowskiga Przemysław Kucharczyki artiklis, "Gość Niedzielny" 24.05.2009 (56) 21, lk. 38-39; Na celowniku homolobbystów [Homolobi sihikul], vestlus Bartłomiej Radziejewskiga, "Fronda" 51 (2009), lk. 188-208; Homoseksualizm nie jest normą [Homoseksuaalsus ei ole norm], intervjuu Bogumił Łozińskiga, "Gość Niedzielny" 13.09.2009 (56) 37, lk. 36-37; Dwugłos wobec homoideologii [Kahehäälselt homoideoloogiast], "Miłujcie się!" 4 (2009), lk. 38-41; Non possumus. Kościół wobec homoideologii [Non Possumus. Kirik homoideoloogia ees], T. Mazan, K. Mazela, M. Walaszczyk (toim.), Rodzina wiosną dla Europy i świata. Wybór tekstów z IV Światowego Kongresu Rodzin 11-13 maja, Warszawa 2007 [Perekond on Euroopa ja maailma kevad. Valik ettekandeid 4. Perekondade Kongressil esitatud ettekandeid, 11.-13. mai 2007, Varssavi], Łomianki 2008, lk. 355-361; vaata ka: Homoideologia? Non possumus ! [Homoideoloogia? Non Possumus!], "Głos dla życia" 4 (87) 07/08 2007, lk. 12-14; „Non possumus." Kościół wobec Homoideologii [Non Possumus. Kirik homoideoloogia ees], "Materiały Homiletyczne" 236 (2007), lk. 5-19; Kościół wobec homoideologii [Kirik homoideoloogia ees], "Miłujcie się!", osa I, 1 (2009), lk. 40-43, osa II, 2(2009), lk. 41-44.
[4] Georg Weigel kirjeldab seda olukorda ja vaimulike süüd eriti hästi oma raamatus The Courage to Be Catholic [Julgus olla katoliiklane].
[5] Georg Weigel kirjeldab seda olukorda ja vaimulike süüd eriti hästi oma raamatus The Courage to Be Catholic [Julgus olla katoliiklane].
[6] Vrd. D. Michalski, The Price of Priest Pederasty [Preestrite pederastia hind], "Crisis", oktoober 2001, lk. 15-19.
[7] On nii tüüpiline, et ehkki Kirik mõistis piiskop Paetzi süüdi – sest vastasel korral ei oleks nii haruldast sanktsiooni nagu ametist kõrvaldamine tema puhul rakendatud –, siis preestreid, kes sellele kaasa aitasid, kel oli julgust seminariste kaitsta, kiusatakse mitut moodi taga, mis kestab tänini. Oletatakse, et kunagise kuulsa, ausa ja imetletud teoloogiaprofessori, isa Tomasz Więcławski apostaasia üks põhjuseid (peale püüde rajada teoloogia liiga nõrgale filosoofiale) oli just põrkumine sedalaadi kurjusega Kirikus. Vrd. W. Cieśla, Pokuta [Patukahetsus], http://religia.onet.pl/publicystyka,6/pokuta,35716, page1.html.
[8] Näiteks ütles Poola primaat, peapiiskop Jozef Glemp Varssavi peapiiskopiks saades: "Kui ma siia piiskopkonda tulin, siis olin üllatunud nähes, kui tugev on Kirikus homoseksuaalide lobitöö." Vrd. isa Wojciech Lemański blogiga: http://natemat.pl/5729,ks-lemanski-juz-prymas-glemp-mowil-o-silnym-lobby-homoseksualnym. Üks Poola kardinal ütles: "Kõige raskem on hakkama saada geilobiga."
[9] Vrd. T. Bielecki, Kościół zmaga się z pedofilią. Nie hołdujmy zasadzie omerta! [Kirik on võidelnud pedofiiliaga. Ärgem järgigem omerta põhimõtet!], "Gazeta Wyborcza" 11.02.2012.
[10] Vrd. J. Augustyn, Bez oskarżeń i uogólnień [Ilma süüdistuste ja üldistusteta], T. Królaki intervjuu Poola Katoliku Uudiste Agentuurile homoseksuaalsusest preestrite hulgas, 23. märts 2012: http://ekai.pl/wydarzenia/temat_dnia/x52614/bez-oskarzen-i-uogolnien/?print=1
[11] Rooma Paavstliku Gregoriuse Ülikooli Psühholoogiainstituudi dekaan, isa Hans Zollner SJ ütleb, et "ilmikute ringkondades … on ahistatud tüdrukute arv suurem kui poiste arv. Kust tuleb see erinevus? Kindlasti viitab see homoseksuaalsete kalduvuste või orientatsiooniga isikute kõrgemale osakaalule nendes kiriklikes ringkondades, kus leidis aset mitmeid homoseksuaalse värvinguga pedofiiliajuhtumeid, kui ühiskonnas tervikuna". (Isa J. Augustyn SJ, Kościelna omerta [Kiriku omerta], intervjuu isa Hans Zollneriga SJ, "Rzeczpospolita", 19.04.2012).
[12] See seletab ka osaliselt, miks mõlema grupi esindajad on nii keskpärased niihästi moraalselt kui ka intellektuaalselt. Ja ometi on tohutult tähtis, kas Kirikut juhivad sellised piiskopid nagu Wojtyła, Wyszyński, Nagy, Jaworski, Nossol, Nowak, Pietraszko ja Małysiak, või sellised nagu Paetz, Magee või Weakland.
[13] Näiteks ütles Poola primaat, peapiiskop Jozef Glemp Varssavi peapiiskopiks saades: "Kui ma siia piiskopkonda tulin, siis olin üllatunud nähes, kui tugev on Kirikus homoseksuaalide lobitöö." Vrd. isa Wojciech Lemański blogiga: http://natemat.pl/5729,ks-lemanski-juz-prymas-glemp-mowil-o-silnym-lobby-homoseksualnym. Üks Poola kardinal ütles: "Kõige raskem on hakkama saada geilobiga."
[14] Selliste mitteformaalsete homosidemete, hiiglasuurte vastastikuste "üksteise ülesaitamiste" tekkemehhanism on õigupoolest sotsioloogiliselt üsna tüüpiline "univormi-teenistustele", kus töötavad peaaaegu ainult mehed, kes jäävad tugevatesse hierarhilistesse alluvussuhetesse. Sarnaseid probleeme kohtab armees, politsei- ja vanglasüsteemis. Igale inimeste kogukonnale on siiski tappev, kui seda, kellele antakse erilise tähtsusega ülesandeid, otsustab eelkõige homoseksuaalne orientatsioon, mitte ametialane pädevus, pühendumus ja töötulemused. See on ühtlasi fundamentaalne ebaõiglus, normaalse enamuse diskrimineerimine.
[15] J. Augustyn, Bez oskarżeń i uogólnień [Ilma süüdistuste ja üldistusteta], op.cit.
[16] Benedictus XVI, Light of the World. The Pope, the Church and the Signs of the Times [Maailma valgus. Paavst, Kirik ja aja märgid], vestlus Peter Seewaldiga, San Francisco 2010, lk. 23.
[17] Benedictus XVI, Light of the World [Maailma valgus], op. cit., lk. 27.
[18] Ibid., lk. 20.
[19] Siin on tegemist dokumendiga Instruction Concerning the Criteria for the Discernment of Vocations with Regard to Persons with Homosexual Tendencies in View of Their Admission to the Seminary and to Holy Orders [Juhend homoseksuaalsete kalduvustega isikute kutsumuste äratundmise kriteeriumide kohta, eesmärgiga võtta neid vastu seminari ja pühadesse ordudesse], Rooma, 2005. Vrd. selle dokumendi kommentaari: G. Mansini, L. J. Welch, W posłuszeństwie Chrystusowi [Kristusele kuulekuses], "First Things. Edycja polska" 1, sügis 2006, lk. 10-12. See on eriti tabav analüüs Kristuse preestriseisuse loomusest, vastandatuna homoseksuaalsele hoiakule.
[20] See on dokument: Guidelines for the Use of Psychology in the Admission and Formation f Candidates for the Priesthood [Juhtnöörid psühholoogia kasutamiseks preestrikandidaatide vastuvõtmisel ja kasvatamisel], Rooma, 2008.
[21] Vrd Nota del Vicariato in merito all'articolo di "Panorama", pubblicato il 23 luglio 2010, Roma 2010. Noot on vastus artiklile Itaalia "Panoramas", mis on koos filmidega internetti üles pandud ja mis näitab Vatikani homopreestrite liiderlikkust ja künismi. Vrd. http://blog.panorama.it/italia/2010/07/22/le-notti-brave-dei-preti-gay-una-grande-inchiesta-in-edicola-venerdi-con-panorama/
[22] Vrd. Benedictus XVI, Light of the World [Maailma valgus], op. cit. lk. 189jj.
[23] Kui otsustavalt Benedictus XVI võitleb pedofiilia- ja efebofiiliakatku vastu Kirikus ja kui palju ta rakendab nende puhul nulltolerantsi reeglit, seda näitab tema tegevuste loetelu, mida ta selles vallas on teinud. Itaalia keeles leiab selle aadressil http://paparatzinger5blografaella.blogspot.com/2011/10/le-decisioni-elesempio-di-papa.html, and http://benedettoxvielencospeciali.blogspot.com/2009/11/chiesa-e-pedofilia-la-tolleranza-zero.html, ja saksa keeles http://www.katch.net/detail/php?id=33076
[24] Mis puudutab neid otsuseid, oleks hea teha kokkuvõte nende täideviimisest Poolas. Kui ustavad me selles suhtes oleme olnud paavstile ja Pühale Toolile? Meil on ju üle saja seminari, meil tasuks organiseerida sümpoosion oma kogemuste jagamiseks. Meil tasuks näiteks küsida, milline on Poolas seminari vastuvõtmise protseduur. Milline on protseduur seksuaalse kallaku küsimuses? Kas kandidaadid kirjutavad selles asjas alla mingile avaldusele ja kas nad läbivad asjakohase psühholoogilise uuringu, nagu on ette nähtud 2008. aasta Vatikani dokumendiga? Milline on probleemi ulatus Poola seminarides? Kelle juurde saadetakse ajutiste homoseksuaalsete kalduvustega kandidaadid, kes tahavad ennast ravida enne seminari astumist? Kas ei oleks vaja rajada sedalaadi ülepoolalist keskust? Kuidas on täide viidud Püha Tooli 2005. aasta juhend, mis ütleb, et kõik homoseksuaalidest rektorid ja kasvatajad tuleks kõrvaldada? Oluliseks abiks selle küsimusega hakkama saamiseks võib olla Richard Cross, Ph.D. (Daniel Thoma, Ph. D. uurimisandmetega), The Collapse of Ascetical Discipline and Clerical Misconduct: Sex and Prayer [Askeetliku distsipliini kokkuvarisemine ja vaimulike sündsusetu käitumine: seks ja palve], "Linacre Quarterly", vol. 73, veebruar 2006, nr. 1, lk. 1-114.
[25] Benedictus XVI, Light of the World [Maailma valgus], op. cit., lk. 152 jj.
[26] Vrd. näiteks kahe USA jesuiidist provintsiaali, isa John Whitney SJ Oregonist ja isa Gerald Chojnacki SJ New Yorgist, selleteemalisi sõnavõtte, mis on avaldatud ka Poola ajalehtedes: M. Gadziński, Gej to nie ksiądz [Gei ei ole preester], "Gazeta Wyborcza", 1-2.10.2005, lk. 2. Homoseksuaalset propagandat Saksa kirikus illustreerib eriti hästi Braunschweigi dominikaani kloostri näide. Vrd. : http://www.dominikaner-braunschweig.de/Kloster/Homosex/Homosex.html.
[27] Vrd. J. McNeill, The Church and the Homosexual [Kirik ja homoseksuaal], Kansas City 1976.
[28] Vrd. R. J. Neuhaus, Rozejm roku 2005? [2005. aasta vaherahu?], op. cit., lk. 15.
[29] Vrd. nt. J. Prusak, Miłość czy potencja [Armastus või potents], "Tygodnik Powszechny" 24.10.2004; Manifest teologiczny [Teoloogiline manifest], "Tygodnik Powszechny" 16.12.2005; Inni inaczej. O prawie homoseksualistów do bycia zrozumianymi [Teised teisiti. Homoseksuaalide õigusest mõistetud saada] "Tygodnik Powszechny" 25 (2919) 2005, lk. 1 ja 7; Norma i kultura [Norm ja kultuur], "Tygodnik Powszechny", 31.01.2012. Reetlik, ohtlik ja petlik on see, et isa Prusak katsub jätta muljet, et tema mõistab kõige paremini ja tunnustab õigesti Kirikus homoseksuaale. Tegelikult aga saab neid aidata ainult tõele näkku vaatamine ja ravi nende kalduvustest ülesaamiseks. Seda teevad need, kes tegelikult neile head tahavad.
[30] Vrd. J. Prusak, Inni inaczej, op. cit. ja id., Zgadzamy się nie zgadzać [Me oleme nõus mitte nõus olema], "Tygodnik Powszechny" 27 (2921) 2005, lk. 6; Homofobia Camerona niebezpieczna, także dla Kościoła [Cameroni homofoobia on ohtlik, ka Kirikule], intervjuu K. Wiśniewskaga, "Gazeta Wyborcza" 19.05.2009; O homoseksualizmie przed Mszą [Homoseksuaalsusest enne Missat], intervjuu R. Kowalskiga, "Gazeta Wyborcza" 28.08.2009; J. Prusak, Lawendowa historia Kościoła [Kiriku lavendliajalugu], Rzeczpospolita 26.03.2012, s. 3. Vrd. ka isa T. Bartoś OP, Kościół gejów nie odrzuca [Kirik ei lükka geisid kõrvale], "Gazeta Wyborcza" 11-12.06.2005, lk. 4 ja id., Homoseksualizm w publicznej debacie [Homoseksuaalsus avalikus debatis], "Gazeta Wyborcza" 25-26.06.2005, lk. 29.
[31] Vrd. K. Wiśniewska intervjuus isa J. Prusakiga, Instrukcja ma luki [Juhendis on lüngad], "Gazeta Wyborcza" 30.11.2005, lk. 11.
[32] Vrd. isa Jacek Prusak SJ, Lawendowa historia Kościoła [Kiriku lavendliajalugu], op. cit. lk. 3.
[33] Peapiiskop Józef Michalik ütles nii isa Prusaki ja tema ordu kohta seoses tema kriitikaga Kiriku õpetuse vastu (seekord abielueetika küsimuses): „See ei ole ka ordu poolt õige, kui ta vaikib selliste avalduste puhul (J. Michalik, Zatroskani o Europę, [Mures Euroopa pärast], „Niedziela", 9. november 2008. Isa prof. Jan Szczurek, Krakovi Johannes Paulus II nimelise ülikooli teoloogia teaduskonna dekaan, nimetas isa Prusaki seisukoha hereesialähedaseks (J. Szczurek, Milcząca schizma – tylko czyja? [Vaikiv skisma – aga kelle oma?], „Tygodnik Powszechny", 5. oktoober 2008). Kiriku õpetuse teiste elementide eriti tugevat kriitikat leidub veel teistes isa Prusaki publikatsioonides, näiteks: Szkoła musi uczyć o antykoncepcji [Kool peab õpetama rasestumise vältimist], intervjuu K. Wiśniewskaga, „Gazeta Wyborcza", 14. juuni 2008; Strefa ducha [Vaimutsoon], „Forum Polska", 1, oktoober 2008; Kościelne muzeum historyczne [Kiriku ajaloomuuseum], intervjuu P. Moskalewicziga, „Przekrój", 18. detsember 2008, lk. 50-52. Homoideoloogiaküsimuses on tema seisukoht veel radikaalsem, veel hereetilisem, see on tema peateema. Isa Prusak püüab niimoodi Poola tuua ja levitada kulutuld, mis Läänes on kristlusest juba palju neelanud.
[34] Vrd. D. Oko, Wokół sprawy Drewermanna [Drewermanni juhtumi ümber], (koos J. Bagrowicziga), "Ateneum Kapłańskie" 4 (500) 1992, lk. 102-114; Sprawa Drewermanna czyli "Luter dwudziestego wieku" [Drewermanni juhtum ehk kahekümnenda sajandi Luther], "Tygodnik Powszechny" 51 (2267) 1992; Fałszywy prorok. W odpowiedzi Tadeuszowi Zatorskiemu [Valeprohvet. Vastuseks Tadeusz Zatorskile], "Tygodnik Powszechny" 7 (2275) 1993.
[35] Isa J. Augustyn SJ, Kościelna omerta [Kiriku omerta], op. cit.
[36] Vrd. Benedictus XVI, Light of the World [Maailma valgus], op. cit., lk. 30.
[37] P. Kowalczuk, Watykan: nie zawinił celibat [Vatikan: tsölibaat ei ole süüdi], "Rzeczpospolita" 14.04.2010. Pärast Rooma sümpoosioni „Tervendamise ja uuenemise poole", tuletas Poola delegaat, piiskop Marian Rojek Przemyślist meelde, et „kuni alaealiste seksuaalse ärakasutamisega USAs tegeletakse, siis kõigist juhtumitest hõlmab vaimulikke 0,05 protsenti. (…) Itaalia uuringud näitavad sarnaseid protsente. Saksamaal omakorda teatati 1995. aastast kuni 2012. aasta keskpaigani 210 000 alaealiste kuritarvitamise juhtumist. Sealhulgas oli ainult 94 juhtumil seos Katoliku Kirikuga. Tuleb välja, et Saksamaal puudutas igast kahest tuhandest üks ahistamisjuhtum vaimulikke".Seepärast Kirik "ei vaiki maailma pedofiilia üldise pildi moonutamisest " (M. Majewski, Prawda i miłość lekarstwem na nadużycia [Kuritarvitamist saab ravida tõe ja armastusega], intervjuu piiskop Marian Rojekiga, "Uważam Rze", 20.02.2012, lk. 60-62, 61.) Vrd. isa D. Kowalczyk, Mówić prawdę o pedofilii [Rääkida pedofiiliast tõtt], "Gość Niedzielny", 19.12.2012, lk. 28 jj.
[38] Siinkohal tuleb lisada, et kõlblusevastast elu elavate vaimulike distsipliini taastamise võimatus, eriti siis, kui nad on kõrgetel ametikohtadel, on osa suuremast probleemist Kirikus. See on tema nõrkus ja struktuuri patt. Samal moel ei ole näha mõnikord mingit reaktsiooni, kui piiskop langeb alkoholismi või hakkab käituma nagu ühe erakonna fanaatiline agitaator. Selline seisund võib kesta aastakümneid, mis tähendab, et ühe vaimuliku mugavus on tõstetud ettepoole miljonite usklike vaimsest hüvangust, ühe isiku mugavuse pärast luuakse skandaalselt oht paljude inimeste usku nõrgendada või kaotada. Samamoodi on mõnikord kogudusepreestritega, kel on armukesed. Ehkki need tõsiasjad on avalikult teada ja patustajad ei püüa seda isegi eriti varjata, kuid midagi ei muutu. Mõnikord kaitsevad nende ülemad ennast, öeldes, et pole vaieldamatuid tõendeid. Ja ometi ei tehta suurt enamikku isiklikke otsuseid täpsel kohtuprotsessil, vaid ühise teadmise alusel, mis üldiselt on kättesaadav teatud inimese kohta (eriti siis, kui see tuleb mitmete usaldusväärsete inimeste käest). Igal juhul on siin selgelt näha pakiline vajadus arendada institutsioone, mis hoolitsevad vaimulike elu distsipliini eest. Meil on vaja palju rohkem selliseid inimesi nagu isa Charles Scicluna ja selliseid ameteid nagu tema oma. Kirik, kes esitab maailmale nii kõrgeid nõudmisi, peab kõigepealt ja kõige rohkem nõudma iseendalt ja neid nõudeid täitma. Ta ei tohi lasta end teha naeruväärseks. Nii suure pahelisuse allikaid ei saa nii kaua sallida – seda enam, et see tõmbab kaasa järgmiseid ohvreid. Meie aja Peetrus, Benedictus XVI, nendib, et üks Iirimaa kiriku üle ujutanud pahelisusemere põhilisi allikaid oli Kanoonilise Õiguse karistusfunktsioonidest loobumine, sest "tehti maatasa teadmine sellest, et karistus võib olla armastustegu. See viis mitmete päris heade inimeste mõtlemise iseäraliku tumenemiseni." (Benedictus XVI, Light of the World [Maailma valgus], op. cit., lk. 26.)
[39] Seksuaalse vägivalla ohvrite aitamisel peaks säilitama tõendeid, hoolitsema selle eest, et ohvri vaataks läbi arst, kohe salvestama ohvri ja võimalike tunnistajate tunnistused. See on tähtis, sest juhtub, et mõnikord isegi kõige raskemini kahjustatud võtavad oma tunnistused tagasi – näiteks häbi, passiivsuse või hirmu pärast kurjategija ja tema liitlaste ees, kellest nad võivad mitmel viisil sõltuda või kellele alluda. Kriminaalsetest juhtumitest peaks teatama ka politseisse ja prokurörile, mitte ainult Kiriku institutsioonidele. Teistel juhtumitel peaks esmalt püüdma neid lahendada kohaliku kiriku raames. Kui kohalik olukord on väga halb, siis peaks abi otsima Pühalt Toolilt, kuid õige, usaldusväärse inimese käest, et jälle mitte sattuda vale inimese peale. Siin on üks parimaid inimesi isa Charles Scicluna. Talle peaks kirjutama itaalia või inglise keeles, ja kontrollima, kas ta tegelikult dokumendid kätte sai. Tema juba teab, mida nendega edasi teha. Peaks meeles pidama, et igasugune seksuaalne kontakt alla 15-aastaste alaealistega on Poola kriminaalkoodeksi järgi karistatav. Kanoonilises seaduses on vanusepiir isegi kõrgem. Iga alla 18-aastase alaealise kuritarvitamine vaimuliku poolt on tegu, millest peab teatama Usudoktriini kongregatsioonile.
[40] On vaja ka rõhutada, et mitte iga selliste kalduvustega vaimulik ei kuulu nendesse ringkondadesse. Mõned neist tunnevad väga suurt valu, et nende vennad selliselt käituvad.
[41] Vrd. Usudoktriini kongregatsiooni 2003. aasta dokumenti Considerations Regarding Proposals to Give Legal Recognitions to Unions Between Homosexual Persons [Arutlus, mis puudutab ettepanekuid, et anda seaduslik tunnustus homoseksuaalsete isikute vahelistele ühendustele], kus Johannes Paulus II and kardinal Ratzinger ühehäälselt osutasid, et"kõik katoliiklased on kohustatud vastu seisma homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele" (10. sektsioon), ja kritiseerisid selliste püüdluste taga olevat ideoloogiat. Vrd. ka Johannes Paulus II, Pamięć i tożsamość [Mälu ja identiteet], Kraków 2005, lk. 20. Õnnis Johannes Paulus Suur mõistis homoseksuaalsuse korduvalt hukka, nimetades seda "käitumishälbeks, mis on vastuolus Jumala kavatsustega" (1994), "kahetsusväärseks kõrvalekaldeks" (1999); ta kinnitas ka, et "homoseksuaalsed aktid on vastuolus loodusseadustega" (2005).